Euroopa Parlamendi saadiku Yana Toomi järjekordne visiit Süüriasse keerutas oodatult üles pahameeletormi Eesti avalikkuses. Sedakorda oli Toomiga kaasas ka ajakirjanik ja kirjanik Andrei Hvostov, kes andis Süüria külastusest ülevaate ka kolmapäevases Eesti Ekspressis.
Euroopa Parlamendi saadiku Yana Toomi järjekordne visiit Süüriasse keerutas oodatult üles pahameeletormi Eesti avalikkuses. Sedakorda oli Toomiga kaasas ka ajakirjanik ja kirjanik Andrei Hvostov, kes andis Süüria külastusest ülevaate ka kolmapäevases Eesti Ekspressis.
Yana Toomi eelmist visiiti Süüriasse oleme kritiseerinud ka siin Retro FMis ja neid argumente pole mõtet üle korrata. Hoopis huvitavam oli lugeda Hvostovi ülevaadet nende seekordsest visiidist. Miks oli huvitavam?
Sellepärast, et kogu Toomi-Hvostovi Süüria visiidi taga oli Moskva. Venelased otsustasid, kuhu eurosaadik ja ajakirjanik saata. Lisaks, nagu kirjutab Hvostov, kontrollisid venelased eesotsas Vene föderatsiooninõukogu esimehe Konstantin Kossatšoviga ka Süüria presidendi Bashar al-Assadi pressikonverentsi. Üsna selgeks sai, kes on Süürias tegelikud peremehed.
Säärane asjaolu tekitab paar mõtet Venemaa edasise välispoliitika ja võimaliku Süüria rahu kohta. Kui venelased kontrollivad ka seda, kes tohivad Süüriat külastada ja kuhu seal minna, siis on selge, et igasugused läbirääkimised üksnes Assadiga on mõttetud. Sest tal pole mingit sisulist võimu. Moskva näikse olevatki saavutanud seda, mida ta soovis algusest peale. Ehk siis endaga arvestamist Süüria rahukõnelustel ja tagasisaamist nii-öelda suurde liigasse. Seda kõike inimelude hinnaga.
Niikaua, kui Süüriasse ei saabu rahu, ei lõpe ka põgenike vool riigist välja. Euroopa Liidul on küll Türgiga rändeleping, mis seni on töötanud, kuid rände algpõhjust ehk sõda Süürias pole lõpetatud. Nüüd on selge, et sõja lõpetamise võtmed on Moskvas. Euroopa Liidul seisab niiviisi Süürias ees tõeline tuleproov. Kui Moskvaga tuleb Süüria osas läbi rääkida, tekib Kremlil kahtlemata kiusatus nõuda Euroopa Liidult endavastaste sanktsioonide lõpetamist. Pole kahtlust, et Euroopa Liidu liikmesriikides, kus sel aastal valimised, tekib sama kiusatus ka mõne liikmesriigi poliitikul. Mis siis, et konflikt Ida-Ukrainas kestab edasi. Kuid sealt ei tule nii palju põgenikke kui Süüriast.
Teine mõte on seotud Venemaa ettekujutusega mõjusfääridest ja seal asuvate riikide suveräänsusest. Kas Venemaa kontroll Süürias vastabki sellele, mida Moskva peab silmas mõjusfääride poliitika all? Et Süüria on justkui mudel sellest, kuidas Moskva kujutab ette mõjusfääris oleva riigi suveräänsust? See tähendab, et selles riigis on Vene sõjaväebaasid ja riigijuhi pressikonverentsi ja külaliste visiite kontrollivad ka venelased.
Moskva on andnud pidevalt mõista, et Baltimaad kuuluvad ka Venemaa mõjusfääri. Niisiis kujutage ette olukorda, et siin on Vene sõjaväebaasid ja valitsuse pressikonverentsi kontrollib Moskva esindaja. Arvatavasti sel juhul tõesti paraneksid Eesti-Vene suhted, sest Eestil oleks üksnes näiline suveräänsus. NATO baasidest poleks mõtet üldse rääkida. Seesama Kossatšov on Eestit järjepanu kritiseerinud.
Süüria rahuväljavaated on aga järjest keerulisemad. On vaid lootus, et Assad muutub ka Moskvale koormaks ning ta vahetatakse välja. Seni aga, kui Lääs peab Assadi persona non grata’ks, kellega ei saa läbirääkimisi pidada, on reaalsed rahuväljavaated patiseisus.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 06.01.2017.
