Surm Vahemerel

Üks Vahemere paadipõgenikke kirjeldas Euroopa Parlamendi televisioonile merel ellujäämisšansse. Need on tema sõnul 50: 50 – ehk siis võimalus teekonnal Euroopasse surra on sama suur kui ellu jääda. Eelmisel nädalal rakendus 50:50 skeemi halvem pool, kui üle 900 paadipõgeniku leidis Vahemeres märja haua. Kuid ometi asusid nad teele, mis tähendab, et kodus on ellujäämisšansid veelgi väiksemad.

Üks Vahemere paadipõgenikke kirjeldas Euroopa Parlamendi televisioonile merel ellujäämisšansse. Need on tema sõnul 50: 50 – ehk siis võimalus teekonnal Euroopasse surra on sama suur kui ellu jääda. Eelmisel nädalal rakendus 50:50 skeemi halvem pool, kui üle 900 paadipõgeniku leidis Vahemeres märja haua. Kuid ometi asusid nad teele, mis tähendab, et kodus on ellujäämisšansid veelgi väiksemad.

Euroopa Liit ei saanud nii suurt õnnetust muidugi ignoreerida. Eelmisel nädalal kavatsesid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid ellu kutsuda kaitsemissiooni, mis otsiks ja hävitaks paadipõgenike smugeldajate laevu. Nii et nood ei saaks lihtsalt enam inimesi Vahemere lõunakaldalt Euroopasse toimetada.
Mõistagi on hea, et Euroopa Liit midagi teeb, kuid see on vaid piisk meres. Kui võrrelda seda kurja koera rünnakuga inimesele, siis tähendaks see seda, et midagi võetakse ette koheselt koeraga. Aga miks koer selliseks muutus, mis on omaniku suhe koeraga, selliste probleemidega ei tegeleta.
Sama on ka immigrantidega, kes Euroopasse kipuvad. Euroopa Liidul on vähe vastuseid küsimustele, miks nad Euroopasse tahavad, miks ei jää nad koju ja mida annaks teha, et potentsiaalsed põgenikud oma kodumaal püsiksid.
Korraga on käimas mitu protsessi. Pärast Araabia kevade algust 2010. aasta lõpus pole aset leidnud loodetud pööret paremusele. Otse vastupidi: revolutsioonidest haaratud Araabia riigid on vajumas kodusõtta ja lagunemisse. Keskvõim suudab mõnes riigis järjest vähem territooriumi kontrollida ja mõnes riigis on võimsalt pead tõstnud Islamiriik. Pole ime, et inimesed soovivad elavast põrgust lahkuda.
Samal ajal on Euroopa Liidus enamikes liikmesriikides tõusnud valimiste keskseks küsimuseks immigratsioon. Ükski poliitik ei osutu valituks, kui ta räägiks midagi immigrantidele uste avamisest. Sestap meenutab Euroopa Liit üha enam kindlust, mis ei soovi muust maailmast suurt midagi teada.
Sel aastal on teekonnal Euroopasse hukkunud üle 1500 immigrandi, missugune hulk tähendab 30-kordset kasvu, võrreldes eelmise aasta samasuguse arvuga. Ning siis oli see ka rekord. Kuid eelmise aasta oktoobris ei soovinud Euroopa Liit välja vahetada Itaalia juhitud operatsiooni Mare Nostrum, mis päästis aastas umbes 100 000 elu. Seda peamiselt hirmu tõttu, et nii julgustatakse smugeldajaid Euroopasse rohkem inimesi tooma.
Euroopa Liidu lõunaservas pole lood sugugi hästi. Kreeka uus valitsus võitleb Euroopa Liiduga ning pole selge, kas Kreeka eurotsoonis jätkab. Riigil on kodusõja kogemus ja praegu ei näe paljud kreeklased üldse Euroopa Liidus stabiliseerivat faktorit nagu varem. Hispaanias võtab hääli juurde vasakäärmuslik Podemos, mis ähvardab riiki samuti põhjalikult muuta. Ka Hispaanial on kodusõja kogemus. Ning Prantsusmaal on üha populaarsem paremäärmuslik Rahvusrinne, mis ei taha immigrantidest väga midagi teada. Lisatagu veel jaanuaris toimunud rünnak Charlie Hebdo vastu, mis suurendas eelarvamusi immigrantide suhtes veelgi.
Kesk- ja Ida-Euroopas aga muretsevad riigid peamiselt Venemaalt lähtuva julgeolekuohu pärast ega soovi samuti immigrantidest suurt midagi teada. Sestap on üleskutsed viia immigratsioonipoliitika senisest rohkem Euroopa Liidu tasemele silmitsi suurte poliitiliste takistustega. Samas ei kao immigrandid kuhugi ära, järelikult jaanalinnutaktika ei aita. Euroopa Liidul peamurdmist jätkub.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 24.04.2015.