NATO suurendatud kohaloleku (eFP) lahingugrupp Eestis võtab 2019. aastal vastu kolmanda roteeruva prantsuse pataljoni.
Prantsusmaa sõjavägi siirab Eestisse uuesti enda SGTIA1 300-liikmelise üksuse, kaks Leclerc põhitanki ja 13 soomustatud jalaväe lahingumasinat. Terve rida SGTIA üksuseid koodnimega Lynx on saadetud alates 2017. aastast Eestisse osana Suurbritannia juhitud lahingugrupist ning 2018. aastal lähevad need Leedu ja Saksamaa juhtimise alla. Kuigi Prantsusmaa pole raamistikku kuuluv riik, on see püsivalt pühendunud piirkonna kaitsele ning siiranud siia arvestatavaid üksuseid. Nende operatiivne siirde konfiguratsioon näitab, et Prantsuse väed ei pea neile antud mandaati mitte õppusevõimaluseks, vaid loevad seda pigem heidutusse panustamiseks.
Euroopa julgeolek: vastuolulised arusaamad ohtudest
Balti riikidest on saanud Prantsuse vägede õppepolügoon. Kuna nad on aastaid tegutsenud kõrbelise kliimaga Aafrika konfliktikolletes, olid väed Kesk-Euroopa maastikuks halvasti ette valmistatud. See näitab Euroopa julgeolekuprioriteetide olulist muutmist. Prantsusmaa tuletab kõigile meelde, et nad on NATO üks kõige reageerimisvõimelisemaid ja mobiilsemaid liitlasi. Prantsusmaa panust eFP lahingugruppidesse ei saa näha pelgalt kui NATO kohustuste täitmist; see on ka Prantsusmaa kauplemisvahend pikaajalise eesmärgi – strateegilise autonoomia – saavutamisel. Ent Prantsusmaa loogikast saadakse valesti aru ning tagajärjeks on arvukad probleemid.
Lynx üksuste siirmine on kooskõlas kaitseringkondades leviva strateegilise ennetamise pooldamisega. Prantsusmaa kaitseväe ülem kindral François Lecointre tegi mitmeid vastavasisulisi tähelepanekuid hiljuti avaldatud „strateegilises visioonis“. Järgmise aastakümne konfliktid saavad alguse riikliku ja mitteriikliku võimu dünaamikast või vähemalt annab see neile hoogu juurde. Kindral Lecointre tõi välja, et kõigis konfliktivaldkondades on laialdaselt levimas „rikkumised“. Prantsusmaa arusaama kohaselt kasutatakse ebaselgetes konfliktides usutavalt või mitteusutavalt eitatavaid sunnistrateegiad. Sõnavõtul Prantsuse parlamendikomitee ees 2018. aasta juulis kaebas kindral Lecointre, et ohuhinnangute osas puudub Euroopa tasemel endiselt üksmeel ning esinevad lausa vastuolud; Ida-Euroopa riigid näevad Venemaas eksistentsiaalset ohtu, samas kui Lõuna-Euroopa riigid märkavad ainult probleeme, mida põhjustab sisseränne.
Antud tähelepanek strateegilise ühtsuse puudumisest või isegi vastuoludest strateegilistes nägemustes on üks põhjustest, miks Prantsusmaa soovib saavutada strateegilist autonoomiat, täpsemalt Euroopa strateegilist autonoomiat. Paljudele liitlastele, eriti Baltimaades, on neil sõnadel hirmutav konnotatsioon. Strateegilist autonoomiat tõlgendatakse tihti eksikombel kui soovi olla iseseisev USAst Euroopa kollektiivkaitse mõistes, või vähemalt kui liikumist, mis võib kiirendada USA eemaldumist Euroopa julgeolekuküsimustest. Tõsi, Prantsusmaa strateegilise autonoomia lookus on ebamäärane; seega tasub minna mõiste doktriinsete juurte juurde, et uurida, mida see tegelikult tähendab.
Strateegilist autonoomiat mainiti esmalt Prantsuse doktriinides 1994. aastal, esimeses Külma Sõja järgses valges raamatus. Strateegiline autonoomia tähendas kombinatsiooni tuumaheidutusest ja tavapärasest sekkumisvõimekusest. Teisisõnu, termin tähendas kõrgeima riikliku julgeoleku garantii ja mobiilsete, võimekate ja jätkusuutlike relvajõudude koosmõju. Antud mõiste esimene probleem seisnes maksumuses, mis kulus mõlemate võimekuste sellisel tasandil ülalpidamiseks. Sellepärast keskendub strateegiline autonoomia, mida Pariis praegu Euroopa liitlastele reklaamib, valdavalt teisele sambale: võimele vajadusel üksi toimida – kiirelt otsuseid langetada, usaldusväärseid ja sõltumatuid luureandmeid hankida, tandrile liikuda – kuid mis kõige tähtsam: võimele mitte üksi jääda. Strateegilise autonoomia põhialus on võime kaasata kõik partnerid koalitsiooni. See pole kaugenemine USAst (Prantsusmaa ja USA koostöö on eriti tihe), vaid koalitsiooni loov läbirääkimisprotsess. Strateegiline autonoomia kui eesmärk ei ole kuidagi seotud absoluutse tegevusvabadusega, vaid hoopis koalitsiooni moodustamise võimekusega.
Euroopa julgeoleku nähtamatu loomus
Selles mõttes on president Macroni Euroopa valmidusalgatus (EII) Euroopa liitlastele Prantsusmaa sõjalise diplomaatia jätk.2 EII on relvajõudude panus suuremasse eesmärki: edendada ühist strateegilist kultuuri, doktriini ja rahastust kesksel Euroopa tasandil, et kiirendada võimalike kriisiolukordade tekkimisel vägede siirmist. EII metodoloogia näeb ette partnerite ühiste sekkumisstsenaariumide kavandamist, et kriisiolukorras oleks lihtsam moodustada vabatahtlike koalitsioone tänu staapidevahelistele kontaktidele ja olemasolevatele kavadele. Ohud on sedavõrd mitmekülgsed, ebamäärased ja samaaegsed, et Euroopa riigid ei saa enam valida, millisesse olukorda sekkuda.
Prantsusmaa eFP panus on seega samm Ida-Euroopa liitlaste murede lahendamise suunas, mis näitab, et Euroopa julgeolek on ühtne – ühiskonnad on lõimunud, ühe ähvardamine toob kõigile tagajärgi. Prantsusmaa tunnistab Euroopat idast ähvardavaid ohte, kuid julgustab samas NATO idapoolseid liitlasi rahvusvahelisse julgeolekusse rohkem panustama. Kuigi Prantsusmaa korduvad Euroopa strateegilise autonoomia üleskutsed pole mõeldud sõjalise eemaldumisena USAst, peab neid vaatlema ebakindla transatlantilise olukorra kontekstis. Relvajõudude minister Florence Parly on selgelt öelnud, et laialdasema Euroopa strateegilise autonoomia loomine peaks toimuma kiiremas korras, eriti vastuoluliste Euroopat puudutavate USA deklaratsioonide valguses. See ei tähenda, et Prantsusmaa tahab Euroopa kollektiivkaitsele pühendunud USA asemel strateegiliselt autonoomset Euroopat, kuid lihtsalt rõhutab, et USA huvid ei ühti alati Euroopa omadega, kui asi puudutab perifeerseid (kuid sellest hoolimata väga destabiliseerivaid) kriise.
2019 – 2025: ühtne sõjalise programmi seadus
Prantsusmaa kaitseväe ülem kinnitas hiljutises intervjuus, et EII eesmärk pole sundida kõiki Euroopa liitlasi Saheli piirkonnas Prantsusmaad toetama. Algatusega tahetakse arendada järgmise aastakümne jooksul strateegilist kogukonda, mis peaks sarnanema inglise keelt kõnelevate riikide luureliidule Five Eyes. See pole ainus meetod, millega üritatakse reklaamida EIIga tihedamat lõimumist. Sarnast ambitsiooni kannab 2019–2025 sõjalise programmi seadus. Sõjalise programmi ümberkorraldamise eesmärk on panna erilist rõhku strateegilisele prognoosimisele ja ennetusele3 ning arendada võimekusi, mis õhutavad Euroopa partnereid suurema tõenäosusega koalitsioone moodustama: strateegilist ja sõjaväeluuret, kübervõimekust, mereväe lennukikandja löögigruppe, juhtimist ja kontrolli, I3D koordineerimist ja SEAD4 võimekust ning raketi- ja õhukaitset.
Tulevane Lynx üksuste siire Eestisse, Euroopa valmidusalgatus ja uued võimekust loovad kaasatused, milles osaletakse sõjalise programmi seaduse alusel, annavad Prantsusmaa Euroopa liitlastele mitmeid signaale. Prantsusmaa põhiline ülesanne on müüa laialdasema strateegilise autonoomia ideed riikidele, kellele see võrdub USA hülgamisega. Prantsuse sõjaline diplomaatia peab suutma väljendada, mis kasu on Euroopa strateegilisest autonoomiast ning enda nimetatud sümboolse ideega sidumisest.
_____
1 Sous-Groupement Tactique Interarmes, mille ligikaudne tõlge on „liikidevaheline taktikaline element“. Prantsuse doktriiniga sätestatakse, et SGTIA peab olema võimeline kombineerima relvaliike kindla taktikalise eesmärgi saavutamiseks.
2 Artikli kirjutamise ajaks on allkirjastanud EII loomise eellepingu kümme riiki: Belgia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Portugal, Hispaania ja Ühendkuningriik.
3 Prantsuse relvajõudude viis strateegilist funktsiooni on vastavalt 2008. aasta määratlusele: teadmiste omandamine ja prognoosimine, ennetus, heidutus, kaitse, sekkumine.
4 Vastase õhutõrje tõkestamine
