Šõrokõne “demilitariseeritud tsoon”: Venemaa uus konfliktilahenduse idee Ida-Ukrainas

Venemaa on teinud ettepaneku muuta Ukraina Šõrokõne tugipunkt, mis on võtmetähtsusega strateegilise Aasovi mere sadamalinna Mariupoli kaitsmisel, “demilitariseeritud tsooniks”, mida kontrolliksid ühiselt Ukraina, Venemaa ja nõndanimetatud Donetski rahvavabariik (DRV) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) üldise egiidi all (vt lisaartiklit)

Venemaa on teinud ettepaneku muuta Ukraina Šõrokõne tugipunkt, mis on võtmetähtsusega strateegilise Aasovi mere sadamalinna Mariupoli kaitsmisel, “demilitariseeritud tsooniks”, mida kontrolliksid ühiselt Ukraina, Venemaa ja nõndanimetatud Donetski rahvavabariik (DRV) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) üldise egiidi all (vt lisaartiklit)

Ukraina kontaktgrupp, tuntud ka kui Minski grupp, mis koosneb Venemaast, Ukrainast, OSCEst ning Donetski ja Luganski “rahvavabariigist” (DRV ja LRV), on viimasel ajal arutanud ukrainlaste käes oleva Mariupoli kaitsmises äärmiselt olulist osa etendava Šõrokõne muutmist “demilitariseeritud tsooniks”.
Kui Ukraina väed on Šõrokõnest välja tõmmatud, peaksid nad ja DRV jõud asuma positsioonidele demilitariseeritud tsoonist vastavalt 2,5 kilomeetrit lääne ja ida pool. Tsoon antaks üle vaatlejate segagrupile, mis koosneb Venemaa, Ukraina ja DRV ohvitseridest Ühise kontrolli- ja koordinatsioonikeskuse juhtimisel (ÜKKK, mis kujutab endast Venemaa ja Ukraina kõrgemate sõjaväelaste rühma, mis jälgib relvarahu kehtimist ega ole seotud Minski grupiga). Seejärel peaks algama sõjas kannatada saanud külade taastamine ning sisepõgenikud saaksid koju naasta. Ukraina ja DRV siseministeeriumide töötajad hoiaksid tsoonis ühiselt korda, varustatuna ainult käsitulirelvadega (isegi püstolkuulipildujad oleksid keelatud). Sine qua non oleks OSCE spetsiaalse seiremissiooni (SMM, relvastamata tsiviilmissioon) ööpäevaringne kohalolek tsoonis. SMM on kaalunud kahe vaatlusposti rajamist demilitariseeritud tsooni. Missioon on samuti pakkunud abi Ukraina ja DRV jõudude ühisele demineerimisoperatsioonile Šõrokõnes, mis eelneks demilitariseerimisele (Ukrainska Pravda, 28. juuni; Tsenzor.net, UNIAN, 29. juuli; Donetskoje Agentstvo Novostei, 31. juuli, 4. august).
Šõrokõne “demilitariseerimisest” väga huvitatud DRV tõmbas hiljuti oma jõud selle alt kaugemale itta ja kuulutas ühepoolselt välja demilitariseeritud tsooni (Donetskoje Agentstvo Novostei, 3. ja 31. juuli). Selle eesmärk oli nähtavasti tugevdada välist survet Ukrainale, et ka see ettepanekuga soostuks. Normandia neliku viimasel telefonikonverentsil andis Prantsusmaa president François Hollande Ukraina presidendile Petro Porošenkole selleks aega 3. augustini (Elysee.fr, 24. juuli).
Ukraina esindaja Minski julgeolekuküsimuste töörühmas, Jevgen Martšuk (vt EDM, 13. august), on esitanud mitmeid tehnilis-sõjalisi vastuväiteid ja eeltingimusi “demilitariseeritud tsooni” loomisele Šõrokõnes, mis on praegu takistanud projekti elluviimist. Ukraina suutis blokeerida ettepaneku Minski grupi 4. augusti kohtumisel. Töörühma tegevus on salastatud, aga vastuväited tunduvad niigi selged.
Ukraine puhul eeldaks jõudude tagasitõmbamine äärmiselt olulisest tugipunktist ja selle üleandmine suhteliselt ähmaselt määratletud ühisvõimule äärmiselt suurt usaldust Minski relvarahusüsteemi vastu. Kuid seda teatavasti ei ole ega saa ka eeldada selle teket.
Demilitariseerimine on eufemism, mille taga peitub Ukraina väga olulise kaitsepositsiooni mahajätmine. Ei Minsk-1 ega Minsk-2 relvarahu järel tulevahetus tegelikult ei lakanud. Vene/DRV väed on püüdnud Šõrokõnet vallutada mõlema vaherahuleppe sõlmimise järel. Kui Ukraina kaitse vastu pidas, käidi nüüd välja demilitariseerimise idee. Ükski jõud pole suutnud tagada, veel vähem jõustada relvarahu. OSCE ette seatakse tõkkeid isegi seiretegevuse täitmisel. Kuna Šõrokõne on pidevalt Vene/DRV snaipri- ja miinipildujatule all, mille läbi hiljaaegu sai haavata SMMi vaatleja, teatati missioonist, et on peatatud kava seada end Šõrokõnes alaliselt sisse (Osce.org, 28. juuli).
Ukraina kommentaatorid tuletavad meelde, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgeimad juhid garanteerisid (Normandia grupi raames) keskse tähtsusega logistilise keskuse Debaltseve turvalisuse Minsk-2 relvarahu sõlmimise järel. Ometi hõivasid Vene väed kiiresti Debaltseve ning Berliin ja Pariis vaikisid. Samamoodi võib maha jäetud Šõrokõne kergesti langeda Vene/DRV jõudude kätte ja avada neile tee Mariupoli peale.
Sõjandusanalüütik Dmõtro Tõmtšuk on nentinud, et demilitariseerimise esmane kandidaat peaks olema just Debaltseve, mitte Šõrokõne. Venemaa väed hõivasid Debaltseve relvarahu rikkudes, samal ajal kui Ukraina jõud on hoidnud Šõrokõnet enda käes vastavuses relvarahuga (Sprotyv.info, vaadatud 13. augustil).
Juriidiliselt ja poliitiliselt on mõte Ukraina ja DRV siseministeeriumide ühisest korrahoidmisest demilitariseeritud tsoonis juba olemuselt Ukrainale vastuvõetamatu. Esiteks tähendaks see suveräänsuse loovutamist teatava osa Ukraina territooriumi üle, pealegi näiliselt Ukraina enda nõusolekul, vastavalt mitmepoolsele kokkuleppele.
Teiseks tähendaks ühine jurisdiktsioon tsooni üle DRV tunnustamist. See looks ohtliku pretsedendi, mis võimaldaks muuta muidki ukrainlaste käes olevaid alasid “demilitariseeritud tsoonideks”, milles kehtib Ukraina ja DRV/LRV ühine võim. Vastupidist võib vaevalt oodata vähemalt seni, kuni Venemaa ja käsilaste jõud hoiavad enda käes initsiatiivi taktikaliste rünnakute ja ülekaaluka tulejõuga. Nad on iga relvarahu järel visalt hauganud Ukraina küljest tükikesi. Praegune demarkatsioonijoon jookseb võrreldes relvarahujoontega palju sügavamal Ukraina territooriumil. Ükski rahvusvaheline jõud pole seni selles küsimuses selget ja ühest seisukohta võtnud. “Demilitariseeritud tsoonide” loomine Ukraina territooriumi arvel süvendaks niisugust protsessi veelgi – ja mis võiks olla, vähemalt Venemaa vaatevinklist, veel meeldivam kui see, et seda tehakse Ukraina enda nõusolekul.
Kolmandaks looks ettepaneku jõustumine uut laadi mitmekihilise kontrollimehhanismi: kahepoolselt Ukraina ja DRV vahel, kolmepoolselt Ukraina, Venemaa ja DRV vahel ÜKKK raames ning näivalt rahvusvaheliselt OSCE kaudu. Selle uudsus seisneks keerukuses, kuid muidu vastab see igati Venemaa klassikalistele konfliktiohje meetoditele oma “privilegeeritud huvide sfääris”. Sihikule võetud riik isoleeritakse ning köidetakse mitmesuguste Venemaa kontrolli all olevate kokkulepete ja mehhanismidega, ilma et oleks loota abi väljastpoolt.
Niisiis saaks mis tahes Ukraina ja DRV ühine korravalve toimida ainult siis, kui DRV teeb koostööd – ja see on juba tema enda otsustada. ÜKKK, mis praegu koosneb Venemaa ja Ukraina esindajatest ja tegutseb niigi ainult Venemaa armust, muutuks selle ettepaneku kohaselt DRV lisamisega kolmepoolseks. Venemaa ja DRV-LRV tõrksus halvab OSCE SMMi tegevuse. OSCE Minski grupp annab Venemaale mitmekordse esindatuse (Moskva, Donetsk, Lugansk, samuti Venemaa vetoõigus OSCEs endas), isoleerides samal ajal Ukraina (täpselt nagu isoleeriti OSCE toetatud formaadis Georgia, kes jäi silmitsi Venemaa, Lõuna-Osseetia ja Põhja-Osseetiaga).
Lääneriigid ei paista kuidagi suutvat päästa kõigis neis formaatides Ukrainat isolatsioonist. Tundub, et lääneriigid suhtuvad ükskõikselt sellesse, kuidas Venemaa loovalt OSCEd ühes konfliktis teise järel enda huvides ära kasutab. Seeläbi tulevad nad koos OSCE endaga Venemaale sõjatandril lausa vastu. Viimastel nädalatel on OSCE SMM oma igapäevastele aruannetele lisanud nii algusse kui ka lõppu märkused, millest võib mõista, et Vene/DRV-LRV jõud piiravad või otse takistavad SMMi ligipääsu ning hirmutavad selle liikmeid, nii et need ei saa täiel määral täita oma verifitseerimis- ja inspekteerimisülesandeid.