Reeglina on Soome sisepoliitiliste arengute jälgimine sama põnev kui värvi kuivamise vaatamine.
Ent ühtäkki, 9.–12. juuni nädalavahetusel, oli õhus elektrit: valitsus oli langemas taoliste süžeepööretega, mille üle „Kaardimaja“ loojad oleks uhked olnud.
Kõik sai alguse Põlissoomlaste partei (üks kolmest praegusest valitsuspartnerist) kongressist laupäeval, 10. juunil, kus partei pidi valima endale esimehe ja kolm aseesimeest.
Pärast nähtavasti küllaltki tuliseid debatte ja mõningast segadust, mida üle 3 000 erakonnaliikmega suurtel parteikongressidel ikka ette tuleb, oli tulemus selge, kuid pisut ootamatu: uueks esimeheks valiti Euroopa Parlamendi liige Jussi Halla-aho, keda tuntakse tema negatiivsete vaadete poolest kesksete poliitikaküsimuste nagu Euroopa Liidu, globalismi ja immigratsiooni suhtes.
Halla-aho on ühtlasi Soome kohtus vihakõnes süüdi mõistetud islami ja somaallaste kohta tehtud halvustavate kommentaaride eest. Paljudele erakonnaliikmetele tundus parteisisese võimupöördena see, et kõik kolm uut aseesimeest kuulusid samasse parteifraktsiooni, millel on neis tähtsates poliitküsimustes samasugused äärmuslikud vaated nagu uuel parteijuhil. Ilmselgelt oli parteis toimunud nihe äärmusliku parempoolsuse suunas.
Esmaspäeval, 12. juunil teatasid keskerakondlasest peaminister Juha Sipilä ja Rahvusliku Koonderakonna juht, rahandusminister Petteri Orpo, et Põlissoomlaste partei vastvalitud juhtkonna tõttu ei ole võimalik leida ühiseid aluseid erakonnaga koostööks.
Karmikäelise immigrandivastase euroskeptiku Halla-aho edu ei olnudki iseenesest nii suur üllatus, kuid valitsuspartnerid ei suutnud seedida, et parteikongressil vahetati välja kogu erakonna juhtkond ning Põlissoomlased tegi pika sammu paremäärmusluse suunas. Selles polnud midagi ebademokraatlikku: parteijuhi valimise hääletus oli aus ja õiglane, Halla-aho võitis oma vastast kindla 56% häälteeenamusega; samas kui mõõdukam kandidaat Sampo Tehro sai kõigest 33% häältest.
Sama võib öelda ka ülejäänud parteijuhtkonna kohta. Halla-aho kandidaadid võitsid kolmele aseesimehe kohtadele kandideerinud vastaseid selgelt ja demokraatlikult. Mõnede hääletusest osa võtnud erakonnaliikmete sõnul toimus kõik see õhkkonnas, mis sarnanes pigem ususekti kui partei koosviibimisele. Partei vana juhtkonda varitseti ja see püüti ootamatult lõksu: partei uus juhtkond koosnes tervenisti erakonna marurahvuslikust, Euroopa Liidu, immigratsiooni- ja välismaalaste vastasest fraktsioonist.
See ajendas Sipilät ja Orpot tegutsema. Peaministrina kompis Sipila teiste parlamendiparteide arvamusi. Seejärel saatsid nad ühisseisukoha kohta sõnumi enda parlamendigruppidele: „Läbirääkimised peetud. Meie ühisettepanek Kesk- ja Koonderakonna parlamendigruppidele: Halla-aho juhitud Põlissoomlaste parteiga puuduvad ühised alused koostöö jätkamiseks.“
Kõrvalt pakkus Sipiläle abi president Sauli Niinistö, kes ütles, et ta loodab niipea kui võimalik Kesk- ja Koonderakonna uue valitsuse moodustamist. Samal ajal peeti tagaplaanil läbirääkimisi valitsuse ja kahe väiksema partei, Rootsi Rahvapartei ja Kristlike Demokraatide vahel. Nende toega oleks valitsusel olnud 200-kohalises parlamendis 101-kohaline enamus.
Seejärel, teisipäeval, 13. juunil otsustas Põlissoomlaste partei jaguneda kaheks grupiks, jättes vastvalitud karmikäelised juhid saatuse hoolde. 20 parlamendisaadikut, sealhulgas partei endine esimees Timo Soini ja kõik praegused Põlissoomlaste partei ministrid valitsuses, moodustasid grupi, mille nimeks sai Uus Valik. Halla-aho grupis oli 17 liiget, lisaks veel kaks kõhklejat.
Peaminister Sipilä oli sel ajal dramaatiliselt oma eralennukiga teel president Niinistö Lääne-Soomes Naantali linna lähedal Kultarantas asuvasse ametlikku suveresidentsi, et anda sisse lahkumisavaldus. Lõhenemisest teada saades pööras Sipilä lihtsalt lennukil otsa ringi ja lendas tagasi Helsingisse. Sellega hoiti ära ähvardav valitsuskriis – peaministrit tsiteerides: „Valitsuskriis on nüüd tühistatud.“
Artikli kirjutamise hetkel on 20 Põlissoomlasest parlamendisaadikut parteist lahkunud ja leidnud endale uue poliitilise kodu Uues Valikus. See fraktsioon jääb võimule, toetades Sipilä valitsust, samas kui Põlissoomlaste partei koos oma 15 liikmega (kaks liiget endiselt kõhklevad) jääb valitsusest välja. Valitsusel on nüüd 200-liikmelises parlamendis 106-liikmeline enamus.
Soome poliitika kohta olid need tõeliselt dramaatilised päevad, ent kas ähvardav valitsuskriis oli tõeline või oli see kõik lihtsalt hoolikalt planeeritud ja hästi lavastatud poliitiline teater? Seda saab näha tulevikus, kuid on selge, et draama toimudes oli Halla-aho ise see, keda parteisisese võimupöörde löök ootamatult tabas. Kas ta muutus liiga ahneks või oleks ta pidanud parteisisese paremäärmuse nõudmisi mõõdukamaks muutma? Lõpliku arvestuse saab teha 2019. aastaks planeeritud üleriigilistel parlamendivalimistel.
