Mida teeb üks väike sõjalisse liitu mittekuuluv riik enda kaitseks, kui ta asub piirkonnas, kus tegutsemise keskkond on radikaalselt muutunud, sõjaline aktiivsus ja sõjalised pinged on kiiresti kasvanud, sõjalisest tegevusest ette hoiatamise aeg on oluliselt lühenenud ning sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamise künnis on langenud ohtlikult madalale?
Mida teeb üks väike sõjalisse liitu mittekuuluv riik enda kaitseks, kui ta asub piirkonnas, kus tegutsemise keskkond on radikaalselt muutunud, sõjaline aktiivsus ja sõjalised pinged on kiiresti kasvanud, sõjalisest tegevusest ette hoiatamise aeg on oluliselt lühenenud ning sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamise künnis on langenud ohtlikult madalale?
Soome vastas sellele küsimusele möödunud nädalal 16. veebruaril 2017 valitsuse 2017. aasta kaitseraportis.
Esiteks, Soome sõjaline kaitse põhineb endiselt riigi ulatuslikul väljaõppe saanud reservil. Ligikaudu üks miljon meessoost kodanikku on aastate jooksul üldise ajateenistuskohustuse raames saanud sõjalise väljaõppe. 1970. aastatel oli riik valmis mobiliseerima 700 000 sõjaväelasest koosneva armee. 2000. aastate alguses, mil olukord ei olnud sõjalises mõttes nii keeruline, vähendati seda arvu 230 000ni. Nüüd suurendatakse taas sõjaaja kogu isikkoosseisu 280 000 sõjaväelaseni. See on kõigest 5,5 miljoni kodanikuga rahva jaoks suur arv.
Teiseks, kaitsejõud pööravad erilist tähelepanu oma maaväe löögijõu teravustamisele. Õhu- ja merevägi on juba püsivas lahinguvalmiduses ning sarnane valmisoleku- ja mobiilsuse tase antakse ka maaväe äsjaloodud kiirreageerimisüksustele, mis koosnevad noortest reservväelastest, ajateenijatest ja elukutselistest sõjaväelastest. Säilitatakse sõjaväe suutlikkust tõrjuda tagasi laiaulatuslikku rünnakut.
Kolmandaks, valitsuse raportis tuuakse välja vahendid, mis on vajalikud Soome kaitsevõime parandamiseks. Maaväe kiirreageerimisüksuste loomiseks on alates 2018. aastast vaja 55 miljonit eurot lisavahendeid ning igal aastal eraldatakse 150 miljonit eurot vajaliku materjali omandamiseks. Need vahendid lisanduvad iga-aastasele ligikaudu 2,9 miljardi euro suurusele kaitse-eelarvele ning neist umbes 20 protsenti määratakse materjalihangeteks.
Neljandaks, alates 2020. aastate algusest vajavad kaks suurt hankeprojekti märkimisväärset lisarahastust. Neist ühe raames hangitakse neli uut rakettidega varustatud fregatti ja mõningaid muid asenduslaevu mereväele ning teise raames uued hävitajad, mis vahetavad välja 64 F/A-18 Hornet tüüpi hävituslennukid, mida Soome õhujõud on kasutanud alates nende ostmisest 1992. aastal. Sõjalaevad lähevad maksma 1,2 miljardit eurot ja Hornetite asendamise hind jääb hinnangute kohaselt vahemikku 8–10 miljardit eurot. Kaitseraporti järgi on need hankeprojektid saanud selge poliitilise toetuse. Koos märgitud suurte 2020. aastatel ettevõetavate projektidega kulutab Soome enda kaitsele enam kui küllalt, et täita kogu kümnendi vältel NATO nõuet, milleks on kaks protsenti rahvamajanduse kogutoodangust.
Viiendaks, raportis rõhutatakse, et Soome-sugune riik peab edendama tihedat rahvusvahelist kaitsekoostööd. Eriti oluline on vastastikune koostöö Rootsiga, aga ka Põhjamaade ja Balti riikide koostöö NORDEFCO raames. Põhjendatult on rõhutatud erilisi suhteid Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigiga, samuti Euroopa Liidu ning selle kaitse- ja julgeolekupoliitika tähtsust. Raportis märgitakse järgmist: „Partnerite ulatusliku võrgu abil sõlmib Soome sellised kokkulepped, mis võimaldavad igakülgse abi saamist kohe võimaliku kriisi alguses.“
Lõpetuseks – mis saab NATOst? Kas NATO liikmelisus on Soome jaoks silmapiiril? Ei, kui lähtuda kaitseraportis öeldust: „Jälgides hoolikalt oma julgeolekukeskkonnas toimuvat, jätab Soome endale võimaluse taotleda NATO liikmelisust.“ Kuid koos oma kaitsevõime arendamisega arvestab Soome jätkuvalt kaitsekoostöö ja ühise tegevuse väljavaadetega ning tagab, et kaotatakse kõik praktilised takistused võimalikule liikmelisusele sõjalises liidus.
Valitsuse kaitseraport tuleb Soome parlamendis arutamisele 8. märtsil. Ehkki vasakpoolsed erakonnad vaidlevad tõenäoliselt vastu rahaliste eraldiste suurusele, võib eeldada, et raport kinnitatakse suure häälteenamusega, eriti seetõttu, et kaitseministeeriumi juhitud töörühm, mis raporti koostas, hoidis selle väljatöötamise vältel tihedat sidet tema töö üle järelevalvet teostava parlamendikomisjoniga.
