Raamat
„Ilmari Susiluodon suuruuden laskuoppi“
Toim. Juuso Salokorpi
Helsinki 2020
413 lk
Raamat
„Ilmari Susiluodon suuruuden laskuoppi“
Toim. Juuso Salokorpi
Helsinki 2020
413 lk
Soome teisitimõtleja
Jukka Mallinen
Venemaa uurija Ilmari Susiluoto (1947–2016) karjäärikeerised iseloomustavad Soome traumaatilist suhet Venemaaga. Sügav uurija, isepäine kulgeja, presidendi nõunik sattus plindrisse idasuhete bürokraatiaga.
Tuntud idauurijad, Nõukogude kaubanduse veteranid ja ajakirjanikud kirjeldavad tema karjääri mälestusraamatus „Ilmari Susiluodon suuruuden laskuoppi“. Raamatu on toimetanud Ilmari tädipoeg ja koolikaaslane, Moskvas ja Londonis rahvusvahelist panganduskarjääri teinud Juuso Salokorpi.
- aastate keskel kuulus Susiluoto Helsingi kooliõpilaste uusvasakpoolse seltsi juhatusse. Sellest kuulsast ühendusest võrsus mitu vasakpoolset poliitikut ja intellektuaali. Ent kui Soomes „1968. aasta põlvkond“ reetis paljuski 1968. aasta vabadusaated, langedes kommunismi või soometumise kuristikku, säilitas Susiluoto intellektuaalse vabaduse ja kriitilisuse.
Ta kaitses 1982. aastal Nõukogude küberneetika algetapi kohta väitekirja „The Origin and Development of System Thinking in the Soviet Union“, mis oli rahvusvaheliselt julge ja uuenduslik. Seda kiitis koguni Alec Nove ajakirjas Soviet Studies. Teema oli tundlik, sest selle peategelasteks olid Lenini oponent Anatoli Bogdanov ja tema teine vaenatu Nikolai Buhharin. Nood esitasid varajase Nõukogude küberneetikaga alternatiivi Stalini kasarmukommunismile ja ennustasid Läänes 50 aastat hiljem ilmunud Norbert Wieneri teooriaid.
Plaanimajanduse probleemid andsidki küberneetikasse omapärase vaatenurga. Küberneetilist sotsialismi süüdistati selles, et see on liiga tehnokraatlik. Bogdanovi ja Buhharini tasakaaluteooria ähvardas partei juhtivat rolli.
Teema oli 1970. aastail aktuaalne, sest Nõukogude Liit oli tardunud võimsasse ebatõhususse ja raiskamisse ning valitsemine uppus andmete käsitlemisse. Püüdes 1960. aastatel majandust reformida, loodeti küberneetikast abi saada.
Radikaalsete küberneetiliste ideede juurde naasti 20 aastat hiljem perestroika ajal. Kuid liiga hilja. Või sai selgeks, et käsumajandust polnud võimalik remontida?
Metodoloogiliselt oli Susiluotole eeskujuks Soome sotsioloogia klassiku Rafael Karsteni rahvusvaheliselt tunnustatud raamat „Inkavaltio“. Juba selle ingliskeelse tõlke alapealkiri „A Study of a Totalitarian State“ rääkis, et preestrite valitsetud inkade riigist oli Nõukogude süsteemist arusaamisel kasu.
Susiluoto töötas alates 1982. aastast välisministeeriumis, esmalt Soome-Nõukogude koostöökomitees ja seejärel kaubanduspoliitika osakonnas eriuurijana. Ta oli ka välispoliitika instituudi sovetoloogia töörühma sekretär.
Bertnard Russelli ja Albert Einsteini asutatud Pugwashi liikumine pani teadlased koos tuumarelvaohu vastu tegutsema. Soome tuumafüüsik professor Jorma K. Miettinen oli selles märkimisväärne figuur. Susiluoto oli teine Soome esindaja ja Soome Pugwashi komitee sekretär 1989. aastani.
Susiluoto uurimusi kasutas president Mauno Koivisto. Need mõjutasid ka Koivisto poolt 1989. aastal organiseeritud perestroikarühma, mis jälgis Nõukogude majandust. See oli jätkuks Ungari majandusreformi jälginud asjatundjate rühmale.
Majandus oligi veidi vähem tuleohtlik teema kui võimupoliitika. Tõsi, kaheldi ka siin ja Koivisto märkiski: „Praotades nüüd kaant võib paljastuda midagi sellist, et kaas tuleb äkki kinni lüüa.“
Rühm tõdes, et Nõukogude Liidu rahamajandus on väljunud kontrolli alt ja poliitiline polariseerumine vähendanud valitsuse toetust.
Koivisto tõdeski Mihhail Gorbatšovile ettevaatlikult, et reformid on majanduslikult vältimatud, kuid poliitiliselt võimatud.
Koivisto teeskles end Nõukogude majandust jälgivat, kuid tegelikult lootis ta salaja, et perestroika neutraliseerib surmaohu, mida kujutas endast Nõukogude Liit just oma väikestele naabritele.
Eestlased ja mitmed soomlasedki on pannud pahaks Koivisto tõrjuvat suhtumist Baltimaade iseseisvusliikumisse. Tema motiive siiski ei tuntud: vaatamata välja käidud sõprusliturgiast pidas rindeveteran Koivisto sügaval oma sisemuses Venemaad / Nõukogude Liitu igaveseks agressoriks, kes ei oska muud kui väiksemaid ähvardada. Ta oli veel 1990. aastail mures selle pärast, et meie valvsus lõdveneb, kui Soome poliitika etteotsa kerkib põlvkond, kes pole kogenud sõda.
President Martti Ahtisaarile koostas Susiluoto raporteid Venemaa olukorra kohta igal nädalal. 1998. aastal kirjutas ta 25 dramaatilist memorandumit Põhja-Venemaast ja Karjala küsimusest.
Susiluoto oli huvitunud Põhja-Venemaa regionaliseerimisest. Eriti paistis teda majanduslikult ja regionaalselt huvitavat Komi Vabariik. Ta sondeeris pinda ka kohapeal ning tegi algatusi selle piirkonna arenguvõimaluste aktiveerimiseks.
Komis pidas ta kõnelusi koostöömustri üle presidendi esindaja Aleksandr Popoviga, mis huvitasid Komi presidenti Spiridonovit.
Susiluoto tõdes ka, et soome-ugri rahvaste identiteet on tõusuteel. Põhjaga seoses on soome-ugri maailm Soomele tähtis, rõhutas ta. See on märkimisväärne osa soome identiteedist.
Ajaloo saatushetkedel osales Susiluoto siis, kui maailmarahu ähvardas Kosovo kriis. Ahtisaari kasutas Susiluotot sel ajal mitu korda, ta tõi Moskvast koguni Venemaa toonased rahutingimused ja osales nende analüüsimisel.
- aasta kevadel sai Susiluoto Petroskoist vihje, et Venemaa president Boriss Jeltsin vallandab peaministri Jevgeni Primakovi. Susiluoto teatas sellest Ahtisaarile, kes informeeris Strobe Talbottit. Kui Primakov takistas Kosovo kriisi reguleerimist, läks selle verivärske Soomest tulnud vihje abil umbsõlmes olnud olukord lahti. Välisministeeriumi idaosakond kuulis vihjest alles hiljem ja hakkas Ilmari suhtes vaenu pidama.
Tuntud venemeelne sõdur Johan Bäckman võttis Susiluoto märklauaks juba 1996. aastal, kui too oli avaldanud raamatu „Venäjä – jättiläinen tuuliajolla“. Raamat oligi tähelepanuväärne, midagi nii otsesõnalist praeguse Venemaa röövkapitalismi kohta polnud Soomes avaldatud.
Bäckman süüdistas Ilmarit „järelsoometumises“ ja see süüdistus põhines üksnes negatiivsetel väljenditel Venemaa ja venelaste kohta. Helsingi ülikool andis Bäckmanile ja professor Markku Kivisele isegi võimaluse pidada järelsoometumisest seminar, kus igasugune Venemaa probleemidest otserääkimine tembeldati venevastasuseks.
Bäckman võttis Susiluoto sihikule ja hakkas tema peale kaebama välisministeeriumile. Erkki Tuomioja räägib oma päevikus „Ei kai eilisestä jäänyt vammoja“ (2018, lk 596), et kohe välisministriks saanuna võttis ta 2000. aasta oktoobris välisministeeriumi kõrgete ametnike Jukka Valtasaari, René Nybergi ja Pertti Torstilaga jutuks Susiluoto kirjutised, mida süüdistati venevastases rassismis.
Ametnike tipp ühines süüdistustega, Susiluoto positsioon otse Ahtisaarile raporteid koostava uurijana oli neid ärritanud.
Susiluoto polnud piirdunud ainult Kremli kontrollitud materjalidega, vaid kasutas ka opositsiooni materjali. Väideti, et see kahjustab Soome suhteid Vladimir Putini valitsusega. Susiluoto pattudeks peeti ka tema avaldatud vene huumori kogumikke ning raamatut Karjala kohta.
Nii otsustatigi Susiluoto välisministeeriumist vallandada. Vapustatuna kafkalikust protsessist sattus ta haiglaravile. Kui advokaat oli sekkunud, pandi ta Aleksanteri instituudi uurijaks.
Oma päevaraamatus „Tunnustan pelänneeni pahinta“ (2019) räägib Tuomioja, kuidas ta osales 17. detsembril 2002 Bäckmani ja Aleksanteri instituudi korraldatud üritusel, kus esitleti Nikolai Barõšnikovi stalinistlikku ajalooteost „Leningradin piiritys ja Suomi 1941–1944“.
Tuomioja kohtus Bäckmaniga esikus ja räägib sellest nii (lk 452): „Kasutan võimalust öelda Bäckmanile, et minu osavõtt üritusest näitab, et meil välisministeeriumis poleks mingisuguseid negatiivseid hoiakuid kriitika suhtes ja me ei esinda mingisugust venevastasust. Susiluoto on sui generis ja ministeeriumi ei tohi kritiseerida tema järgi, kuid omakorda loodan, et ka Bäckman võiks loobuda kõikidest välisministeeriumi peale tehtud kaebustest.“
On kahju, et Susiluoto vallandamist ei arutatud kohtus. Oleks olnud huvitav näha kohtu hinnangut selliste propagandamõistete kohta, nagu venevastane rassism, venevastasus, russofoobia ja ekstremism.
Susiluoto sai välisministeeriumist hundipassi ajal, mil Soome eliit suhtus veel lapsiku naiivsusega ja heauskselt lisaks Bäckmanile ka gaasitoruhangetesse, Soome ja Venemaa topeltkodakondsusse ja venelaste kinnisvaraostudesse kaitserajatiste lähedal.
Susiluoto tõdeski 2005. aastal, et Venemaa arengu kohta on ülal hoitud illusioone: „Venemaa pole sugugi liikunud ses suunas, nagu maailmas usuti, ja mõtlesime, et selle eest peab hoiatama – vähemalt otsustajaid.“
Aleksanteri instituudis sai Susiluoto kirjutamisrahu. Tema monograafia „Suuruuden laskuoppi“ (2006) on Venemaa poliitilise süsteemi põhjalik ja süsteemne analüüs. See selgitab, miks Nõukogude Liidus ei õnnestunud teadusuuringute kohandamine tootmisega ja miks Nõukogude Liit ei suutnud erinevalt USA Räniorust infotehnoloogiarevolutsiooni teha.
Susiluoto räägib, et akadeemik Andrei Sahharov söandas kord küsida Lavrenti Berialt, miks Nõukogude Liit jääb tehnoloogiliselt USAst maha. Beria seletas: „Meil on puudu toimiv teadus- ja arendussektor, nagu ka tootmine. Meil sõltub kõik ühest tarnijast, Elektrosilast. Ameeriklastel on sadu firmasid, kel on kõigil oma tootmispaigad“.
Üks ajalooline tegelane raamatus on soomlasest tsaaririigi laevastiku leitnant Aksel Ivar Berg, kellest sai Nõukogude Liidus admiral-insener ja asekaitseminister ning hiljem akadeemik. See Nõukogude küberneetika isa kavandas muu hulgas Moskva raketitõrjesüsteemi.
Venemaad ei saa mõista muud moodi kui huumoriga. Susiluoto naljaraamatud, nagu „Vilpittömän ilon valtakunta. Viina ja Venäjä“ ja väike Karjala raamat, muutsid ta populaarseks. Mul avanes võimalus teha Susiluotoga koostööd vene anekdootide asjus. Vahetasime üksteisega anekdoodikogumikke, minu raamat „Putin tuli külla“ (Tänapäev 2015) avaldati suisa eesti keeles.
Karjala küsimus oli Soomes mahavaikitud teema, soometumise viimane kants. Üllatavalt tõusis 1940. aastal kaotatud territoorium esile Ahtisaari ja Jeltsini kohtumisel Moskvas 1997. aastal. Susiluoto koostas 1998. aastal Ahtisaarile dramaatilisi memorandumeid Karjala tagastamisest Soomele.
Susiluoto juured olid kindlalt Karjalas. Vanaisa Albert Strömberg oli karelianist ja rahvakooliõpetaja, kes otsis Ida-Karjalast idealistlikult õiget Soomet, puhtaid Kalevala laulumaid. Isa käis Sortavala õpetajate seminaris. Isa ja ema töötasid Jätkusõja ajal Petroskois, ehitades üles Ida-Karjala haridussüsteemi.
Nii meenutas Ilmari, et on alati karjalane. Tema maja lipuvardas Jollases lehvis Karjala punamust vimpel.
Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski.
