Soome raske, kuid ainuõige valik

Soome ees seisis raske valik, kui tuli otsustada, kas lubada riiki Vene-vastaste sanktsioonide tõttu Euroopa Liidu viisakeelu all olev riigiduuma spiiker Sergei Narõškin. Viimane pidi koos teiste Vene delegaatidega sõitma Helsingis peetavale Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ehk OSCE parlamentaarsele kongressile. Soome järgis Euroopa Liidu ühist seisukohta ning ei lubanud Narõškinit riiki.

Soome ees seisis raske valik, kui tuli otsustada, kas lubada riiki Vene-vastaste sanktsioonide tõttu Euroopa Liidu viisakeelu all olev riigiduuma spiiker Sergei Narõškin. Viimane pidi koos teiste Vene delegaatidega sõitma Helsingis peetavale Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ehk OSCE parlamentaarsele kongressile. Soome järgis Euroopa Liidu ühist seisukohta ning ei lubanud Narõškinit riiki.

Arvestades Soome ajalugu ja välispoliitilist traditsiooni ei olnud Soome valik ilmselt lihtne. On ju Soome alati uhkustanud oma erisuhetega Venemaaga, nimetades end mõnikord ka riigiks, millel on Venemaa naabritest kõige paremad suhted Moskvaga. Alles mõni nädal tagasi kohtus Soome president Sauli Niinistö Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Eks ole Soome õpetanud ka Eestit, kuidas idanaabriga peaks läbi saama. See aga on tekitanud siin muidugi ärritust.
Kui aga Soome astus 1995. aastal Euroopa Liitu, lootis Helsingi säilitada oma eripositsiooni Venemaaga, ent lisada sinna Euroopa Liidu mõjuvõimu. Selleks pidi Soome ise liikuma Euroopa Liidu keskmesse, võtma kasutusele euro ja tulema välja omapoolsete algatustega nagu Põhjamõõde, et Venemaaga paremini toime tulla. Suuresti oli soomlaste otsus Euroopa Liiduga ühineda kantud ka kartusest, et Rootsi sisenemisel Euroopa Liitu tekib reaalne oht, et Soome-Rootsi piir muutub ka Euroopa Liidu välispiiriks. Soome oleks jäänud üksi silmitsi Venemaaga.
Eelmise aasta sündmused Krimmis ja Ida-Ukrainas muutsid paljutki. Venemaa käitumine sundis Euroopa Liitu reageerima. Soome toetas sanktsioone, sestap olnuks nüüd veidi imelik neid eirata. Samas oli Euroopa ühtsusest rääkida armastav Prantsusmaa Narõskinil lubanud Strasbourgi sõita.
Soome välisministri Timo Soini sõnul kasutas Soome enne viisakeelu kehtestamist niinimetatud notifikatsioonimenetlust, mis tähendas teiste riikide arvamuse küsimist. Et arvamused enamikelt riikidelt olid viisa andmise vastu, jäi ka Soome Euroopa Liidu üldisele positsioonile. Võib arvata, et põhimõttelise otsuse tegi Soome siiski ise.
Otsus Narõskinit mitte riiki lubada võib Soomele valus olla ka teise koha pealt. Nimelt peab Soome end vähemalt osaliselt ka OSCE ristiisaks, sest 40 aastat tagasi sündis just Helsingi lõppakt, mis pani aluse tänapäeva OSCEle. NATOsse mittekuuluv Soome on seega alati tundnud vastutust OSCE hea käekäigu eest. Vene delegatsiooni kõrvalejäämine Helsingi kongressist ei tee OSCEle kindlasti head ja Narõskin on avaldanud lootust, et järgmine kord lähevad nad kohale OSCE kongressile Mongooliasse.
Soome võib olla astunud Venemaa suhtes teisegi ebasõbraliku sammu. Nimelt on ilmunud justkui taevast Horvaatia energiakompanii Migrit Solarna Energija, mille järgi on nad omandanud Soome tuumareaktorit ehitavas Fennovoimas üheksa protsenti aktsiaid. Firma järgi on neil Soome valitsuse heakskiit, ent tuleb meenutada, et reaktori tarnib Vene energiahiid Rosatom, millel on 34 protsenti Fennovoima aktsiaid.
Kuid endine Euroopa Komisjoni volinik, praegune Soome majandusminister Olli Rehn ütleb internetiväljaande EUObserver teatel, et midagi pole veel heaks kiidetud ja et ta soovib Migrit Solarna Energijast rohkem teada saada. Rehni mure põhjuseks võib olla kartus, et horvaadid on Venemaa tankistid tagamaks, et Fennovoima projekt liiguks edasi venelaste kontrolli all. Tankisti teooriat toetab ka Yle uudis, mille järgi pole Horvaatia valitsusel mingit teavet Migrit Solarna Energija kohta.
Nii et Soomel on mille üle järele mõelda. Kuid Euroopa Liidu ühtsuse ja ka Eesti seisukohalt tunduvad Soome valikud praegu ainuõiged.
Tekst oli eetris Retro FMi Euroopa uudistes 03.07.2015.