Sontagi silmapilk: kirjandus kui moraal ja poliitika

Kuigi Poola ja Leedu juutidest põlvnev ameerika kirjanik, kriitik, filmitegija ja poliitiline aktivist Susan Sontag suri juba 2004. aastal, ilmus veel eelmisel aastal postuumselt tema viimaste kõnede ja esseede kogu “At the Same Time“ (Picador, 2007). Ehkki Sontag alustas – ja määratleski end ennekõike kirjandus- ja kunstikriitikuna, kes küll peatselt liikus edasi avaramate esteetiliste väljade, nagu fotokunst ja kultuurisemiootika, analüüsimise poole, oli tema kui literaadi ja humanisti tugevus ja eripära lõppeks just ühiskonnakriitilises esseistikas ja sellega rööbiti kulgenud võitluses inimõiguste kaitse eest maailmas.

Susan Sontag oli inimene, kes kirjutas, ja inimene, kes kirjutamise ja kirjanduse tähenduse – ka poliitilise – üle palju mõtles. Aga ennekõike oli Sontag kirjanik, kelle jaoks kirjutamine oli tegu – aktiivne viis maailmaga suhestuda ja võimalus selle kujundamises kaasa rääkida. Nagu Sontagi samuti literaadist ja poliitikanalüütikust poeg David Rieff omapoolses eessõnas ema viimasele esseekogumikule märkis, oli Sontag eluaeg huvitatud kõigest: lõpuni elujanusena tahtis ta alati kõike kogeda ja maitsta, igale poole jõuda, kõike teha proovida. Kui ilu ja kunst olid Sontagile naudinguks ja lohutuseks, kannustas tema silmatorkavalt terav poliitikataju ning erk sotsiaalne närv teda ikka kirjutuslauast kaugemale päris-elu väljadele. “Do something, do something, do something,“ võime lugeda ka Sontagi päevikufragmendist, mis “At the Same Time“’i kaanekujunduses ära toodud.

Ja eks ta tegigi.

Näiteks elas Sarajevos selle piiramise aegu serblaste poolt 1990ndate esimesel poolel ja lavastas seal – muidugi väga sümboolselt – Becketti “Godot’d oodates“. Viljeles praktikas pessoalikku “elada on olla teine“-tunnetust ja printsiipi: “Kes me oleksime, kui me ei suudaks tunda kaasa neile, kes ei ole “meie“ või kes ei ole meiega? Kes me oleksime, kui me ei suudaks iseend unustada – vahetevahelgi? Kes me oleksime, kui me ei suudaks õppida? Andestada? Saada kellekski – või millekski – mida me (veel) ei ole?“

Aga ennekõike võttis ta ausalt ja jõuliselt sõna puhkudel, kus tajus süsteemset ebaõiglust ja –inimlikkust ning enese kui intellektuaali missiooni rääkida tõde, keelduda kaasa töötamast poliitikute pettekampaaniate ning lausvaledega, Vietnamist Iraagini. Sontagi lähtealuseks oli põhimõte: “Tõenäosus, et meie vastupanu ei suuda peatada ebaõiglust, ei tohiks takistada meid käitumast viisil, mida me siiralt ja läbimõeldult peame oma kogukonna huvisid parimini teenivaks.“ Mida ütlevad sellel taustal Eesti intellektuaalide väljaastumised Iraagi ründamise lahkhelide, pronkssõduri-kriisi ja vabadussamba kontekstis nende – ja kogu me ühiskonna – vaimu seisu kohta? Seisab kindlalt või ei seisa nigu?

Sontag aga nägi just kirjandusel selget moraalset missiooni inimeste poliitiliste arusaamade kujundamisel. Sest kirjandus räägib lugusid, ajal, mil televisioon annab ainult infot. Sest kirjandus püüab näidata nüansse kõigi ülelihtsustavate häälte kiuste. Sest kirjandus on dialoog, milles olemas nii teise kuulamise kui teisele vastamise valmidus. Sest kirjandus kaasab inimesi, luues nii juurde inimlikku solidaarsust. Sest kirjandus avardab meie maailma, venitab lakkamatult kujuteldavate reaalsuste piire, kutsub meid olema inimesed, kes tunnetavad ja usuvad aktiivse empaatia võimalikkusesse teiste inimestega. Sest kirjandus aitab meil näha maailma sellisena, nagu see on – tulvil erinevaid taotlusi, rolle ja kogemusi. Sest kirjandus on vabadus.

Sontag oli mõtlejana oma aja Ameerika ühiskonnas kindlasti radikaalne, ent seda väga intelligentsel, tasakaalustatud ja läbimõeldud moel, hälbides nii tavakujutlusest Ameerika vasakpoolsest juudiintellektuaalist. Näiteks oli Sontag väga kriitiline Iisraeli asundustepoliitika suhtes, vastustades üldiselt igasuguseid kollektiivse vastutuse ja kollektiivse karistamise printsiipe. Teravapilgulise kriitikuna kutsus ta ameeriklasi üles ka tervele enesekriitikale. Näiteks kutsub Sontag ühes mõned nädalad pärast 9/11 terrorirünnakuid antud intervjuus ameeriklasi leinamise kõrval kainelt analüüsima kujunenud situatsiooni ning poliitikute küünilisi katseid seda enda kasuks kaaperdada. Ühtlasi rõhutab ta, et kuigi rünnakutes hukkunute mitte leinamine oleks barbaarne, on niisama barbaarne vaikimisi mõelda, et need surmad olid kuidagi teistsugused võrreldes teiste jõletislike massimõrvadega Srebrenicast Ruandani.

Poliitikaanalüütikuna on Sontag läbinägelik, nüansitundlik ja tähelepanuväärselt pädeva eritlusvõimega, küünitamata kordagi USA vasakintellektuaalide seas levinud primitiivsevõitu „Bush-bashingu“ raudvarasse kuuluvate argumentide järele. Nii ei toeta Sontag näiteks argumenti, nagu oleks 9/11 olnud reaktsioon USA aastatepikkusele islamimaailma provokatsioonile – ja sestap USA osalt “ise süüdi“ 9/11 sündinu ja vastutav rünnakutes hukkunute elude eest. USA on tema hinnangul küll maailmapoliitikas ajuti brutaalsel ja imperiaalsel moel käitunud, end siiski mitte niivõrd, et uskuda vandenõuteooriaid USA salaplaanidest “Islamimaailma“ põrmustamise kohta. 9/11 oli ennekõike siiski rõlge kuritegu, süütute inimeste massimõrv – rünnak modernse (ja kapitalistliku) ühiskonnakorralduse pihta – ainsa niisuguse poliitilise süsteemi pihta nagu Sontag feministina märgib, mis on teinud võimalikuks naiste emantsipatsiooni.

Sontag vastustab nii 9/11 lihtsustatud kõrvutamist Pearl Harbouri salakavala ründamisega kui vaidlustab tsivilisatsioonide kokkupõrke teesi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele tehtud rünnaku kontekstis. Üleüldse on 9/11-järgse USA välispoliitika määratlemine globaalse terrorismivastase sõja metafoori kaudu ohtlik, küüniline ja lühinägelik, leiab Sontag, ning harutab oma esseedes lahti terrorismi kui globaalse, riikideülese ja transnatsionaalse liikumise fenomeni (teadvustades samas selgelt ka teatud USA liitlasriikide võtmerolli vahhabiitliku islami rahastamisel).

Terrorismivastast “sõda“ peab Sontag ette ebaõnnestunuks nii poliitikana kui metafoorina. USA pidanuks tema hinnangul küll 9/11 rünnakuile relvastatult reageerima, ent seda pigem hoolikalt kavandatud kontraterroristlike operatsioonide kaudu kui üldise sõja näol. Metafoorina asetub aga Bushi GWOT – Global War on Terror – Sontagi varasemates töödes kritiseeritud vähi- ja AIDSi (ja vaesuse ja narkovastaste) “sõdade“ ritta. Need on oma olemuselt lõputud – ja lõpp-plaanis võitmatud sõjad. Tõelised sõjad ei ole aga pelgad metafoorid – neil on algus ja lõpp. Ent Bushi administratsiooni kuulutatud sõda terrorismile on just niisugune lõputa sõda – ja sestap ei olegi see tegelikult Sontagi hinnangul muud kui fantoomsõda, pelk “mandaat USA võimukasutuse laiendamiseks“ ning “pseudosõja pseudodeklaratsioon,“ mille tagajärjel on piiratud inimeste põhiseaduslikke õigusi ning sõidetud üle rahvusvahelistest kokkulepetest.

Sontag näitab, kuidas ameeriklaste 9/11-järgses enesekriitikavaeseis patriotismipuhanguis, mida valitsus jõuliselt ergutas (“lõputa sõda kui katse sooritada kollektiivset lobotoomiat“), käsitati analüütilist ja endasse kriitiliselt vaatavat mõtet peaaegu isamaa reetmisena. Loomult väga verbaalse, kõike sõnastada püüdva ja kõige verbaliseerimise võimalikkusesse uskuva inimesena vastustas Sontag ägedalt kriisiaegset USA valitsuse kaitsetaktikat 9/11 rünnakute seletamise ja ratsionaliseerimise suhtes, nagu olnuks need rünnakud sõnadesse panekuks liiga kohutavad. Miski pole liiga jõle või liiga püha, et seda kriitiliselt analüüsida, oli Sontag veendunud, vastandades end nii “suurele Ameerika antiintellektualismi traditsioonile,“ mis mõtet ja sõna aprioorselt kahtlaseks peab.

“At the Same Time“ puudutab siiski põgusalt ka Sontagi hilisema perioodi meelisteemat – fotograafiat – kui üht maailma nägemise võimalust, reisimise ülimat vormi ning tänapäeva Lääne inimese mäluaida peamist “tootmiskeskust“. Sellest aga pikemalt juba kunagi edaspidi, kui võtame luubi alla Sontagi nüüd ka eesti keeles ilmunud raamatu “Vaadeldes teiste valu” (2008) sõnumi tänase homo politicuse jaoks.