jaanuar 6, 2015

Sõjalennukid meie õhuruumis – kas see on tüütus, ähvardus või oht?

Reuters/Scanpix
An undated handout photo provided by the Norwegian Army shows a Norwegian F-16 jet fighter (L) flying next to a Russian Tupolev Tu-95 strategic bomber over an unknown location during a military exercise.
An undated handout photo provided by the Norwegian Army shows a Norwegian F-16 jet fighter (L) flying next to a Russian Tupolev Tu-95 strategic bomber over an unknown location during a military exercise.

2014. aastal leidis aset kolm korda rohkem vahejuhtumeid Venemaa sõjalennukitega, millest enam kui pooled – umbes 40 kokkupuudet – toimusid Läänemere kohal.

2014. aastal leidis aset kolm korda rohkem vahejuhtumeid Venemaa sõjalennukitega, millest enam kui pooled – umbes 40 kokkupuudet – toimusid Läänemere kohal.

Episoodide seas oli nii alla minuti kestnud sissetunge Eesti õhuruumi, napilt välditud kokkupõrkeid kommertslennukitega tiheda lennuliiklusega piirkondades suurte lennujaamade läheduses ning suveräänsete riikide vastu suunatud õhurünnaku matkimist. Seda kõike kontekstis, kus Venemaa on mõne aasta eest taastanud pikamaa-õhupatrullid. Kuidas sellesse suhtuda? Kas need sündmused on pelk tüütus, mille peale sobib lihtsalt õlgu kehitada? Kas see on mõeldud ähvardusena piirkonna väikeriikidele? (Katse veenda neid tegema… mida siis?) Või on see ohtlik praktika, mis vajab Euroopa kogukonna kiiret reaktsiooni?
Tundub, et tegu on kolme tüüpi juhtumitega. Esimene neist hõlmab rutiinseid kaubalende Kaliningradi oblasti ja ülejäänud Venemaa vahel. Paljudel juhtudel on transpordilennukite saatjad töökorras ning lennuplaan korralikult edastatud. Enamik neid väljalende toimub Soome lahes Vaindloo saare kohal. Eesti õhuväe kõneisiku sõnul „tungib Vaindloo saar mõnevõrra Eesti territoriaalsest õhuruumist välja. Vaindloo saare piirkonna lennujuhtimine ei toimu mitte Tallinnast nagu ülejäänud Eesti puhul, vaid seda teevad Peterburi lennujuhid. Kaliningradist Peterburi või vastupidi lennates võib pilootidel tekkida kiusatus nurka lõigata.“ Nii et tegu näikse olevat pigem inimliku laiskusega (mis on mõnevõrra tembitud suhtumisega laadis „kes mind keelab“), mitte mingi kurja plaaniga. Seda tüüpi juhtumi torkame lahtrisse „Tüütus“. Kas me peaksime sellele tähelepanu pöörama? Muidugi. Kas me peaksime formaalselt jõuliselt reageerima? Arvatavasti mitte. Seni on piisanud radarpüüdest ja vahel ka vahetust õhupüüdest, millele on järgnenud diplomaatiline sõnum sündmuse toimumisest.
Teist tüüpi juhtum on õhurünnaku matkimine. Ja olgu öeldud, et tänavusuvine õppus Taanis Bornholmi kohal ei olnud esimene omasugune. 2009. aastal matkiti tuumarünnakut Poola pealinnale Varssavile ning 2013. aastal ulatuslikku õhurünnakut Rootsile, kui tuua esile vaid paar näidet. Sõnum tundub olevat midagi sellist nagu „käituge viisakalt, muidu me…“ Keegi pole muidugi kunagi kahelnudki Venemaa suutlikkuses Varssavi või Stockholm maamunalt minema pühkida, kui ta seda väga tahab. Küsimus on hoopis muus: millist käitumist ootab Venemaa reaktsioonina sellele? Kas ta üritab sundida Rootsit – mis on tänini erapooletu riik – lakkama… tegemast mida? Seni on sellise käitumise ainuke käegakatsutav tulemus olnud rootslaste veenmine, et NATO-ga liitumine võib olla mõistlikum kui liitumata jätmine. Samuti pole oma poliitikat muutnud ei Taani ega Poola, kes mõlemad kuuluvad NATO-sse. Sootuks vastupidi: Venemaa tegevus – sealhulgas suurõppused Zapad 2009 ja 2013 – on ainult tugevdanud Poola soovi endale raketitõrjesüsteem hankida. See juhtum väärib silti „Ähvardus“. Kahest võimalikust reageerimisstrateegiast, mida ülekaalukalt tugevama vastase survega silmitsi seisev väikeriik endale lubada saab – ehk siis tasakaalustamisest ja kaasa minemisest – on asjasse puutuvad riigid valinud tasakaalustamise tee. (Rangelt välispoliitilisest vaatevinklist ei ole see kindlasti Venemaa soovitud tulemus. Riigisiseseks tarbimiseks pakendatuna aga hoiab see ülal Venemaa kui „ümber piiratud kindluse“ kuvandit ning tugevdab endistest KGB-lastest relvavendade kamba võimu.) Mida selle koha pealt siis ette võtta? Pidagem meeles 5. artiklit ning kulutagem vähemalt 2% SKP-st riigikaitsele.
Kolmandat tüüpi – sõjalennukite lennud, mille käigus on oht reisilennukitega kokku põrgata – tuleb käsitleda laiemas kontekstis, milleks on soov luua või taastada Venemaa ülemaailmne sõjaline kohalolek ning mille oluline komponent on pikamaa-õhupatrullid. Lisaks poliitilisema värvinguga „kohaloleku demonstreerimisele“ on neil lendudel Läänemere piirkonnas ka operatsiooniline eesmärk: tutvuda asjassepuutuvate riikide õhtutõrjesüsteemide võimekusega ning nende valmidusega reageerida. Rangelt sõjalistes terminites kõneldes on kogu see teema rohkem nagu „haukuv koer ei hammusta“, aga laiemas kontekstis nõuab Venemaa ükskõiksus ohtu seatud eraisikute elude vastu kindlasti reaktsiooni. Seetõttu lähevad kolmandat tüüpi juhtumid kindlasti lahtrisse „Oht“. Mõistlikuks tegevuseks võib sel puhul pidada näiteks radarite katteala parendamist kõigil kõrgustel ning kõigi asjassepuutuvate riikide sõja- ja tsiviillennunduse lennujuhtide koostegutsemisvõime parendamist. Elame-näeme, kas algatused sõjalennukite rahuaegset liiklust reguleeriva õigusliku raamistiku tugevdamiseks saavad poliitilise hoo sisse või mitte. Loodetavasti on võimalik mingid meetmed kasutusele võtta, enne kui toimub mitusada inimelu nõudev kokkupõrge sõja- ja reisilennuki vahel.
Kokkuvõtteks: kas tüütus, ähvardus või oht? Kõik kolm. Mida nendega ette võtta? Tuleb tagada igapäevaste operatsioonide adekvaatne rahastamine, samuti õhuseiresüsteemide õigeaegne täiendamine, lisaks sellele tuleb parendada lennujuhtide koostegutsemisvõimet ning juurutada kohased sõjalised ja diplomaatilised vahendid kõigi vahejuhtumite dokumenteerimiseks. Aga muidu tuleb säilitada rahu ja lasta edasi – sõjalennukitega tiirutades kilomeetrite kogumise eesmärk ei ole jõuda mõne peene lojaalsusprogrammi plaatinatasemele.

Kategooriates: BlogiSildid: