Sõja tee

11.08.2008, Kaarel Kaas
Postimees
Praeguseks on üheselt selge, et Venemaa alustas eelmise nädala lõpus Gruusia vastu täiemahulist sõjalist agressiooni.
Selle fakti tähendus on aga tunduvalt laiem kui Lõuna-Kaukaasias paikneva väikese riigi edasine saatus ja käekäik.
Olemuselt on tegemist olulisima pöördepunktiga lähiajaloos pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning Vladimir Putini režiimi kehtestamist Venemaal – ja seda nii Venemaa enese, tema lähimate naabrite kui ka Vene-Lääne suhete jaoks laiemalt.
Kõige tabavamalt on olukorda viimastel päevadel kommenteerinud Rootsi välisminister Carl Bildt sedastades, et ühelgi riigil pole õigust teise riigi territooriumil sõjaliselt sekkuda ainuüksi seetõttu, et seal viibib selle riigi passi või kodakondsusega isikuid.
Just oma kodanike kaitsega on Moskva õigustanud üle kogu Gruusia ulatuvaid jõhkraid rünnakuid.
«Katsed sellist doktriini rakendada on minevikus paisanud Euroopa sõtta ja seepärast on niivõrd tähtis selline doktriin jõuliselt tagasi lükata. /…/ Me ei aktsepteerinud Miloševici režiimi sõjalist sekkumist teistes endise Jugoslaavia riikides, mida põhjendati Serbia passi omanike kaitsega.
Ja meil on põhjust meenutada, kuidas Hitler kasutas sedasama doktriini veidi enam kui pool sajandit tagasi, et õõnestada ja rünnata suurt osa Kesk-Euroopast,» kõlas Bildti, ühe mõjukaima ja kompetentseima Kaukaasia-küsimustega tegeleva poliitiku seisukoht.
Venemaa on valinud avalikult ja hoolimatult oma lähiümbruskonna, naaberriikide mõjutamise vahendiks sõja tee ning see asjaolu ei jää märkamata ega arvesse võtmata mitte üheski pealinnas alustades Kõrgõzstanist ja lõpetades kas või Tallinnaga. Signaal on üheselt brutaalne ja ühetähenduslik.
Selle signaali sisu on lühidalt ja lihtsalt kokku võttes järgmine: vajaduse korral surub Moskva oma tahte läbi ükskõik milliste vahenditega ning teda jätavad sügavalt külmaks rahvusvahelise üldsuse avaldused; USA ja Lääs laiemalt teid ei päästa ega aita, sest keegi ei hakka Venemaaga sõdima mingite väikeste, kaugete ja raskestihääldatavate nimedega maakohtade nimel.
Sellega on Moskva praeguse kümnendi alguses alanud välispoliitiline liin ning selle teenistuses seisev instrumentaarium jõudnud oma loogilisse lõpp-punkti.
Kõigepealt tulid aktiivsed ja nahaalsed luureoperatsioonid sekkumaks oma naaberriikide siseasjadesse.
Meenutagem siinkohal ühe näitena Leedus enne Balti riike hõlmanud NATO laienemisringi toimunud skandaali toonase presidendi Rolandas Paksase ümber, mis paljuski oli orkestreeritud Moskvast.
Seejärel varjamatud katsed poliittehnoloogilise manipuleerimise abil kujundada riigivõimu nägu Ukrainas.
Selle teetähisena väärib mainimist oranž revolutsioon Ukrainas ning Viktor Janukovitši presidendiametisse upitamise katsed 2004. aasta sügisel ja talvel.
Järgnesid poliitiliste vastaste likvideerimisoperatsioonid välismaal ning varjatud sõjaline sekkumine Gruusias. Napp leheruum saaks enne tõenäoliselt otsa, kui jõuaks üles lugeda kõik viimastel aastatel Gruusiat tabanud «tundmatute» lennukite ja kopterite rünnakud ning «vabatahtlike» sõjaväeinstruktorite-luurajate sagimised nii Abhaasias kui ka Lõuna-Osseetias.
Venemaa praeguse peaministri ja eelmise presidendi Vladimir Putini perekonnanimes kajastub muide venekeelne sõna put, «tee». Süngelt sümboolne kombinatsioon.
See Venemaa valitud tee – sõja tee – on praeguste sündmuste valguses Gruusias jõudnud punkti, mis kätkeb endas juba otsest ja vahetut ohtu Eesti riiklikule julgeolekule. Praegu Gruusias toimuv on pretsedendina erakordselt ohtlik ning puudutab meid endid võimalikku tulevikku vaadates vahetult.
Selle taustal olgu lühida riigisisese repliigina öeldud, et edasine arutelu Eesti kaitsekulutuste kärpimise üle oleks leebelt öeldes vastutustundetu, kui mitte suisa nürimeelne.
Mida Eesti peaks, võiks ja saaks sellises olukorras ette võtta?
Koostöös teiste Balti riikide ja Poola ning miks mitte ka Rootsiga tuleb esiteks järelejätmatult ja väga otseselt tõstatada küsimus Venemaa Gruusia-vastasest agressioonist igal võimalikul diplomaatilisel tasandil.
Kui välismaailma sõnad ei suuda mõjutada Moskva käitumist, siis tuleb meil endil üritada teha kõik endast olenev, mõjutamaks meie liitlasi, sõpru ja partnereid Läänes. Kui Venemaa käitub paariariigina, tuleb temasse selliselt suhtuda ka retoorilisel tasandil.
Teiseks tuleb Euroopa Liidus teha üheselt selgeks, et mingit viisavabaduslepet Venemaaga olema ei saa ning Vene ja ELi partnerluslepe jääb sõlmimata.
Strateegiline partnerlus saab rajaneda ühisel maailmapildil. Et seda Euroopa ja Venemaa vahel ei eksisteeri, on Vene armee tankikolonnid Gruusia suveräänsel territooriumil üheselt selgeks teinud.
Euroopa Liidu otsustelangetamise mehhanism rajaneb endiselt konsensusel ning vajadusel ei peaks Eesti enam kõhklema oma vetoõiguse kasutamisel. Alates möödunud reedest vallandunud sündmusteahel on meie jaoks punane joon ning see tuleb meie Euroopa partneritele üheselt selgeks teha.
Kolmandaks tuleks väga tõsiselt kaaluda võimalust tõstatada küsimus Gruusia-vastase agressiooni korraldamise ja täideviimisega seotud Vene ametiisikute, sõjaväelaste ja organisatsioonide suhtes finantssanktsioonide rakendamisest.
Moskva käitumine on tõestanud USA diplomaatia ühe suurkuju Georg Frost Kennani rohkem kui 60 aasta taha jäävat tõdemust, et jäädes kurdiks mõistuse häälele, on Moskva vägagi aldis kuulama ja kõnelema jõu keeles.
Raha ja selle kasutamine on samavõrra nii õigus kui ka jõud ja privileeg. Avastus, et nende pangakontod Lääne-Euroopas ei ole korraga enam kättesaadavad, võib Moskvas mõningates peades kobrutavat liigset enesekindlust mõnevõrra kärpida.
Majanduslikult ja rahanduse vallas on Venemaa võimalused Euroopat mõjutada pea olematud, Euroopa omad aga märkimisväärsed. Gaasirelva ei maksa seejuures oluliselt peljata, sest pea kogu Gazpromi hiidkasum koguneb Euroopasse suunduvatelt tarnetelt. Ilma selle kasumita on Moskva võimetu doteerima omaenese elanikkonnale tarnitava gaasi hinda.
Ning neljandaks – Vene eliit ihaleb ja armastab tsiviliseeritud Euroopat koos Eiffeli torni ja Harrodsi kaubamajaga märkimisväärselt rohke, kui palavalt ülistatud Arbatti või Nevski prospekti.
Avastus, et sõja teed mööda käimine on mõningatele Vene kõrgetele ametiisikutele viisakeelu näol tõkestanud tee Euroopasse, võib olla ootamatult mõjus.
Kõiki neid lihtsaid vahendeid on muide varasematel juhtudel rakendatud nii Jugoslaavia juhtkonna kui ka paljude teiste isikute suhtes, kes on tundnud tungivat soovi oma naabritel tankiga külas käia.
Kas Venemaa peaks olema selles osas erand – lihtsalt selle tõttu, et ta on Venemaa? Kaine mõistus ei näe selleks ühtegi põhjust.
Liiati on Moskva enese retoorika kuldvaramus väide rahvusvahelise õiguse kehtivusest kõigi suhtes ühevõrra, võrdselt ja universaalselt. On aeg seda universaalsusprintsiipi tutvustada Venemaale enesele.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti