Teisipäevane (22.03) terrorirünnak Brüsselis paneb taas kõnelema Euroopa Liidu haprusest. Seda veel hetkel, mil ühenduse ühtsus on niigi proovile pandud. Nii migrantide kui ka varjuna ähvardava Brexiti tõttu.
Teisipäevane (22.03) terrorirünnak Brüsselis paneb taas kõnelema Euroopa Liidu haprusest. Seda veel hetkel, mil ühenduse ühtsus on niigi proovile pandud. Nii migrantide kui ka varjuna ähvardava Brexiti tõttu.
Esmalt siiski sellest, et ka puhtlogistiliselt võib Euroopa Liitu tabada halvatus. Kui lennujaamad on autis, siis ei saagi Euroopa Liidu poliitikud koguneda tähtsate küsimuste arutamiseks. Eks olnud juba 1917. aastal bolševike ühtedeks sihtmärkideks transpordisõlmed ja telegraaf, et igasugune vastutegevus lämmatada – pole sidet ega transporti. Ka Brüsselis olid halvatud nii lennujaam, ühistransport kui ka mobiililevi. Muidugi on pikemas perspektiivis olemas kaasaegsed telekommunikatsioonivahendid ja ka Brüsselis lülitus sisse tasuta wifi, kuid paljudel juhtudel saavutatakse Brüsselis kokkulepped isiklike, näost-näkku kohtumiste kaudu.
Kõik, kaasa arvatud siinkõneleja, võtsid rünnakut kui Euroopa ja euroopalike väärtuste vastu. Islam olla pealetungil. Aga puhkaks hetkeks jalga ja mõtleks järele. Tuntud kolumnist Anne Applebaum jõudis kolmapäeval näiteks tviitida, et kuna rünnaku taga olid Belgia kodanikud, tulekski seda võtta Belgia siseasjana. Ega rünnaku eest vastutuse võtnud Daesh pole rünnanud üksnes Euroopat. Türklased on kannatanud Daeshi käes ehk rohkemgi kui eurooplased. Rünnakuid on toimunud ka Liibanonis. Ehkki nii Türgis kui ka Liibanonis elab kristlasi, elab nendes riikides ikkagi rohkem moslemeid. Ja eriti Türgi puhul ei saa just väga rääkida riigist, mis austaks euroopalikke väärtusi.
Belgia siseasjana rünnaku serveerimine ei tähenda veel, et loobuda tuleks Euroopa solidaarsusest. Kuid meenutuseks, kui IRA ründas näiteks Ühendkuningriigis või ETA Hispaanias, ei võetud neid kui rünnakuid Euroopa Ühenduse vastu. Ent juba Pariisis toimunu sai märgi külge kui rünnak Euroopa Liidu vastu. Probleemiga hakkasid aga tegelema Prantsuse eriteenistused. Ka Brüsseli rünnaku järel on kritiseeritud Belgia võime, aga rünnakut võetakse kui terve Euroopa Liidu vastu.
Kurvem on lugu Brexitiga. Kui vahepeal oli väike lootuskiir, et britid ei lahku Euroopa Liidust, sest selle vastu astus välja palju mõjukaid tegelasi, siis nüüd on Brexit taas tuule tiibadesse saanud. Kes tahaks olla liidus, mis ei suuda valvata oma välispiiri ja mille piires märatsevad terroristid? Vaevalt, et britid võtavad rünnakut kui Belgia siseasja või hääletavad üksnes peaminister David Cameroni saavutatud tingimuste üle. Kas aga Euroopa Liit on üldse endine pärast Ühendkuningriigi lahkumist?
Ja muidugi turvatunne. Britid nagu ka ülejäänud Euroopa Liidu kodanikud ei tunne end turvaliselt. Ometi oli Euroopa integratsiooni üks alustalasid turvatunde loomine pärast Teist maailmasõda. Just sõja vahetu kogemus pani Lääne-Euroopa poliitikud koostöö nimel pingutama. Praegustel poliitikutel see kogemus puudub ja sõda on plahvatustega Euroopasse tagasi tulnud. Võib-olla läheb siis jälle vaja valusaid kogemusi, et Euroopa koostöö tihedamale alusele panna.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 24.03.2016.
