september 18, 2018

Segadus Valges Majas

Veteranajakirjaniku Bob Woodwardi värske raamat „Fear“ on eeskätt USA presidendist Donald Trumpist. Kes ootab sealt midagi muud, peab pettuma.

Sest muud teemad on ebaühtlaselt kaetud. Raamatus tehakse palju juttu Põhja-Koreast, aga palju vähem Venemaast ja sedagi üksnes Robert Muelleri uurimiskomisjoni valguses. Kuidas Trump saab läbi Putiniga või miks ta Putinisse nii leebelt suhtub, sellest aimu ei saa. Eestis äratas muidugi tähelepanu venelaste mitteametlikke kanaleid pidi edastatud ähvardus, et kui Baltimaades peaks puhkema sõda, kasutaks Venemaa taktikalist tuumarelva.

Vastuolud hakkavad siiski juba raamatu alguses. Või õigemini vastuolu mingi muu informatsiooniga. Nii näiteks kirjutab raamatu „Fire and Fury“ autor Michael Wolff, kuidas Trumpi tiim ei osanud kuidagi 2016. aasta novembris valimisvõitu oodata. Tulevane esileedi Melania Trump puhkenud lausa nutma. Woodwardi raamatust selgub, et hilisem Trumpi peastrateeg Steve Bannon oli juba 2016. aasta suvel veendunud, et valimised on võimalik võita ja nii asuti tegutsema. Kas siis oli valimisvõit üllatus või mitte?

Raamatust ei selgu paraku ka, miks ikkagi Trump otsustas üldse kandideerida. Eks osa vastusest peitu tõsiasjas, et Trump keeldus Woodwardile intervjuud andmast ja nii tuli raamat kokku kirjutada Trumpi ametnike ja poliitikute intervjuude põhjal.

Kaost Valges Majas kirjeldab Woodward muidugi meisterlikult. Raamatu põhitelg näibki olevat, et Trump on patoloogiline valetaja ja talle on Valges Majas tekkinud omalaadne vastupanuliikumine. Seda muljet tugevdas ka anonüümne artikkel (suhteliselt pretsedenditu juhtum ameerika ajakirjanduses) ajalehes The New York Times, milles kirjeldatakse raskusi USA presidendiga suhtlemisel. Pole kahtlust, et see artikkel pidi tulema USA presidendi lähiringist.

Raamatu põhisisu võtab tegelikult kokku seesama Bannon, kelle järgi tungis Trumpi kuul valimistel läbi Hillary Clintoni, kuid ei suutnud tungida edasi, läbi establishment’i. Raamat kujutabki establishment’i võitlust Trumpiga.

Woodward kirjutab muidugi hästi ja on teinud raamatu tarbeks ära hirmuäratavalt suure töö, kuid mind ikkagi häirib raamatu ilukirjanduslik stiil – et Woodward teab lausa, kuidas keegi mingil ajahetkel mõtles enne, kui midagi ütles. Dialoogid on otsesed – kas Woodwardil olid kasutada vestluste lindistused? Kui jah, siis on nii mõnigi inimene lindistanud vestlusi Trumpiga ilma tolle teadmata. See aga on väheusutav, pigem mõtles Woodward need vestlused ikkagi intervjuude põhjal välja. Kõik see aga tekitab ikka küsimuse, kui palju saab Woodwardi raamatut kasutada ajalooallikana, sest kellegi väidetavad mõtted ja otsene kõne ei mõju usutavalt. Kuid võib loota, et Trumpist kirjutatakse veel ja et USA president soostub andma raamatu tarbeks ka intervjuusid.

Kategooriates: BlogiSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar