Rootsi NATOsse?

Viimastel nädalatel on pea iga päev olnud võimalik lugeda Rootsi meediaväljaannetes ilmunud artikleid ja arvamuslugusid riigikaitselistel teemadel. Avalik debatt on tekkinud mitmel põhjusel.

Viimastel nädalatel on pea iga päev olnud võimalik lugeda Rootsi meediaväljaannetes ilmunud artikleid ja arvamuslugusid riigikaitselistel teemadel. Avalik debatt on tekkinud mitmel põhjusel.

1. Esiteks on peaminister Fredrik Reinfeldti juhitud valitsuse tegevuskavades riigikaitse pidevalt olnud kolmandajärguline valdkond. Peaministri isikliku huvi puudumise ja tugeva rahandusministri tõttu on kaitse-eelarvet aastate jooksul järjest kärbitud tasemeni 1.2% SKPst. Samal ajal on mõistagi kärbitud kaitseväe koosseisu.
2. Teiseks on käärid Rootsi valitsuse poliitilise retoorika ja riigi relvajõududes reaalselt valitseva olukorra vahel kasvanud silmnähtavaks ka poliitikutele ja ühiskonnategelastele, kes igapäevaselt julgeolekupoliitiliste küsimustega ei tegele. Rootsi on aastaid tagasi avalikult deklareerinud, et jääb solidaarseks teiste EL liikmesriikide suhtes ka sõjalise kallaletungi korral ja on valmis osutama abi. Paraku puuduvad selleks vajalikud sõjalised võimed.
3. Kolmandaks väljendas eelmisel aastal ka Rootsi kaitseväe juhataja mitmel korral avalikult muret, et kaitseväele püstitatud ülesanded ei ole kooskõlas eraldatud rahaliste vahenditega. Viimase, kõige intensiivsema debati vallandas kindral Sverker Göranson detsembri lõpus, kui ta teatas, et Rootsi kaitsevägi on suuteline kaitsma piiratud territooriumi kestvusega kuni üks nädal ilma välisabita. Mitmed poliitikud on küsinud kas 42 miljardi krooni suuruse aastaeelarve eest rohkem ei saagi.

Venemaa sõjaline kallaletung Gruusiale ja viimaste aastate investeeringud Vene relva-jõududesse on Rootsis käivitanud reaktsiooni, kus üle pika aja kavandatakse oma riigi territooriumi sõjalist kaitset. Kaitsevägi disainiti mõned aastad tagasi ümber alalises valmisolekus olevaks kiiresti ümberpaigutatavaks jõuks, mida saaks kasutada eelkõige välisoperatsioonidel, mitte Rootsi riigi sõjaliseks kaitseks. Samas ei ole sõjaväe ümber-profileerimine kulgenud ei sujuvalt ega valutult. Uus vägi on täna tõsiselt alakomplekteeritud ja peaks praeguste plaanide kohaselt olema valmis alles 2019. aastal (!). Pool aastat tagasi avaldas Rootsi riigikontroll aruande, mille kohaselt pool õhuväe lendav-koosseisust ja suur osa mereväe laevadest ei liigu, sest napib väljaõpetatud personali. Ometi otsustas Rootsi valitsus 17. jaanuaril 2013 suuresti majanduspoliitilistel kaalutlustel soetada 60 uue põlvkonna hävitajat JAS 39 E Gripen, ehkki kaitse-eelarves piisavaid vahendeid ei ole planeeritud.

Seetõttu ei tasu imestada, et Rootsis on käivitunud intensiivne riigikaitseteemaline debatt. Mitmed poliitikud on esitanud küsimuse, et kui Rootsi ei ole end ise suuteline kaitsma ja teeb juba täna tihedat koostööd NATOga, miks siis mitte saada täisliikmeks, et tagada ligipääs alliansi otsustusprotsessidele? Mõned päevad tagasi külastas Rootsit NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, kes kordas üle teada-tuntud tõe: Rootsi ei ole NATO liige ja ei saa seetõttu arvestada liitlaste abiga sõjalise kallaletungi puhul. Sarnaselt rasedusega ei ole võimalik olla „natuke“ NATO liige – sa kas oled või ei ole alliansi liige.

Eesti huvides on kindlasti, et meiega sarnaselt mõtlevad naaberriigid kuuluvad meiega ühte sõjalisse allianssi. Kui maailmavaated ja väärtused on ühised, siis peaks ka valmidus neid kaitsta olema tugev ja vankumatu. Rootsi valitsuse praegune julgeolekupoliitika on paraku kõike muud kui tõsiseltvõetav ja on võrreldav Kreeka majanduspoliitikaga mõned aastad tagasi. Jääb üle vaid loota, et rootslased sarnaselt kreeklastega on suutelised vajalikke otsuseid tegema.