Teoorias peaks Lääs suutma lüüa Venemaad otsustavalt nõndanimetatud infosõjas, mis käib Venemaa sissetungi ümber Ukrainasse (ja käis varem sissetungi ümber Georgiasse). Praktikas on aga Lääs otsustanud üldse mitte võidelda.
Teoorias peaks Lääs suutma lüüa Venemaad otsustavalt nõndanimetatud infosõjas, mis käib Venemaa sissetungi ümber Ukrainasse (ja käis varem sissetungi ümber Georgiasse). Praktikas on aga Lääs otsustanud üldse mitte võidelda.
Tõde selle kohta, mida Venemaa teeb Ukrainas, on kõigile ilmselge, kui nad ainult tahavad tõde näha.
President Putini jätkuv naeruväärne eitamine, et Venemaa on otseselt segatud hübriidsõtta Ukraina vastu, peaks juba iseenesest muutma ta Lääne riigijuhtide silmis ebausaldusväärseks läbirääkimispartneriks. ELi juhid solvavad iseennast, kui ei anna avalikult teada, et uusimaid relvi, mida kasutavad separatistid Donbassis ja millega tulistati alla Malaysian Airlinesi lend 17, ei saa osta üheltki turult ning nende käsitsemiseks on vajalik Venemaa relvatootjate antav põhjalik väljaõpe.
Samuti on Euroopa juhid pidanud paremaks jätta rõhutamata, et nõndanimetatud Luganski ja Donetski rahvavabariigi juhid on olnud Venemaa julgeolekuteenistuste tegevteenistuses.
Selle asemel kinnitasid Saksamaa ja Prantsusmaa juhid president Putini metsikute valede legitiimsust, kui kutsusid ta läbirääkimistele rahu üle, mida tal ei ole huvi saavutada. Lisaks sundisid Lääne-Euroopa juhid Ukraina leppima Putini nõudmisega, et vaherahu algab alles kahe päeva pärast, mis andis Venemaa sõjajõududele võimaluse abistada Ukraina separatiste strateegiliselt tähtsa raudteesõlme Debaltseve vallutamisel. Mis kõige hullem, Merkel ja Hollande andsid järele Putini nõudmisele, et uusimas Minski kokkuleppes isegi ei mainitaks Venemaad kui Ukraina konflikti osapoolt.
Loe täpsemalt: PISM
