02.05.2012 ilmunud Postimehes avaldatud artikkel riigisaladusest ja mobilisatsioonivarust juhib lugeja tähelepanu Eesti kaitselahendile. Kaitseväe rahuaja keskne ülesanne on reservüksuste ettevalmistamine läbi ajateenijate ja reservväelaste väljaõppe ning mobilisatsioonivaru loomise. Kui väljaõpe on maksumaksjale (sh ka ajateenijatele ja reservväelastele) igati nähtav ja tajutav, siis reaalselt eksisteerivast mobilisatsioonivarust ei ole mõistagi ülevaadet ei tavakodanikul ega ka üksuste koosseisus teenivatel reservväelastel.
02.05.2012 ilmunud Postimehes avaldatud artikkel riigisaladusest ja mobilisatsioonivarust juhib lugeja tähelepanu Eesti kaitselahendile. Kaitseväe rahuaja keskne ülesanne on reservüksuste ettevalmistamine läbi ajateenijate ja reservväelaste väljaõppe ning mobilisatsioonivaru loomise. Kui väljaõpe on maksumaksjale (sh ka ajateenijatele ja reservväelastele) igati nähtav ja tajutav, siis reaalselt eksisteerivast mobilisatsioonivarust ei ole mõistagi ülevaadet ei tavakodanikul ega ka üksuste koosseisus teenivatel reservväelastel.
Riigivõimudel on võimalik luua kuvand Eesti tugevast kaitsevõimest läbi ajateenistuse ja õppekogunemiste, sest tõhusa riigikaitsesüsteemi muud, samuti kriitilise tähtsusega osad on kaetud riigisaladusega. Riigisaladuse pitser on kahtlemata vajalik, kuid samas pakub see mugavat suitsukatet puudustele, mis selles vallas eksisteerivad. Väga vähesed inimesed kaitseväes ja kaitseministeeriumis on asjade üldisest seisust kompetentselt informeeritud.
Eelmisel aastal üle pika aja taas levima hakanud hüpotees, et Eesti kaitsevägi ei peagi rahuajal olema varustatud põhineb teoorial, et kriisiajal ja sõja eelõhtul on võimalik varusid kiiresti täiendada. Kui aga olemasolev haldusaparaat ei ole suuteline sügaval rahuajal mobilisatsiooni-varu soetama ja uuendama, kui realistlik on siis varude suuremahuline täiendamine vahetult enne arvatava rünnaku algust isegi kui vajalik raha leitakse?
Mobilisatsioonivaru teema on pealtnäha igav ja tehniline ka ilma riigisaladuse aspekte arvestamata. Ometi peitub selles sügavalt poliitiline küsimus: kui rahuajal kulub suur osa kaitse-eelarvest noorte poiste 8-11 kuuse väljaõppe korraldamisele ja tagamisele, siis mis kasu sellest kõigest on sel päeval kui tekib vajadus kiiresti kasutada mõnda kaitseväe reservüksust, millel puudub varustus ja moonavaru, mille tarneaeg on aasta või kaks? Küsimus muutub järjest aktuaalsemaks seoses Vene armeereformiga, mille tulemusena tõstetakse kõrges lahingvalmiduses olevate üksuste osakaalu.
