Vaherahu Ida-Ukrainas annab Venemaale hingetõmbepausi Luhanski ja Donetski setsessionistlike „rahvavabariikide“ institutsionaliseerimiseks. Nn Luhanski rahvavabariik (LRV) on veelgi vähem institutsionaliseeritud ja kaootilisem kui lähedalasuv nn Donetski rahvavabariik (DRV). Nn LRV mitmesugused relvastatud rühmitused ei koordineeri oma tegevust reeglina ei Luhanski võimudega ega üksteisega ning aeg-ajalt kipuvad üksteisega ka rivaalitsema.
Vaherahu Ida-Ukrainas annab Venemaale hingetõmbepausi Luhanski ja Donetski setsessionistlike „rahvavabariikide“ institutsionaliseerimiseks. Nn Luhanski rahvavabariik (LRV) on veelgi vähem institutsionaliseeritud ja kaootilisem kui lähedalasuv nn Donetski rahvavabariik (DRV). Nn LRV mitmesugused relvastatud rühmitused ei koordineeri oma tegevust reeglina ei Luhanski võimudega ega üksteisega ning aeg-ajalt kipuvad üksteisega ka rivaalitsema.
Välikomandörid peavad mingil määral alluma oma Venemaa toetajate ja Luhanski sõjalise ülemjuhatuse käskudele, kuid nn LRV poliitilise juhtkonna suhtes kipuvad nad olema tõrksad ja allumatud. Lisaks sellele valitsevad välikomandörid de facto mingeid osi nn LRV territooriumist, olles keskusele ustavad nominaalselt ja omadel tingimustel. See meenutab mingil moel feodaalajastule omast killustumust. Ajas ja ruumis lähemalt võrdlusi otsides meenutab komandöride modus operandi sellesama kandi peaaegu saja aasta tagust mahnovštšinat (esimesil aastail vahetult pärast esimest maailmasõda valitses piirkonda ning tegutses seal äärmiselt detsentraliseeritud anarhistlik Ukraina Revolutsiooniline Ülestõusnute Armee).
Üks nende relvastatud rühmituste oluline tunnusjoon on oma piirkonna kaitse. Kõik need maal tegutsevad rühmitused klammerduvad oma selgelt määratletud territooriumi külge ning vaid harva väljuvad oma naabruskonnast või käivad Luhanskis. Selle tulemusena on nn LRV territoorium de facto jagunenud oma välikomandöride ja garnisonidega huvipiirkondadeks. Sama mustri kordumist ei ole märgata nn DRV-s, kus poliitiline ja sõjaline võim on võrreldes nn LRV-ga tsentraliseeritum ning piirkond linnastunum.
Sellisel territoriaalsel killustumisel ja relvastatud rühmituste tugeval piirkondlikul orienteeritusel on tõsised sõjalised tagajärjed. Iga „brigaad“ ja „pataljon“ kipub Ukraina vägede vastu võitlema omaenda huvipiirkonnas, olgu siis selle ala kaitseks või rünnates neid pikamaa-suurtükitulega. Ühisoperatsioone Ukraina vägede vastu korraldavad need rühmitused haruharva. Samuti ei pea välikomandörid Luhanski poliitilise võimuga ühisläbirääkimisi.
Kõigis neis huvipiirkondades käitub välikomandör de facto kohaliku juhina, kes tegutseb kõrvu nn LRV kohalike omavalitsuste ja linnapeadega, kuid praktikas paikneb hierarhias neist kõrgemal. Välikomandör võib mitteametlikult tegutseda kohaliku kohtunikuna, politseiülemana (ise endale võetud vahistamisõigusega), maksukoguja ja rekvireerijana („sõjalisteks vajadusteks“) ja humanitaarabi laialijagajana ning täita võimuvaakumit igal muul moel. Kohalikele tööstusettevõtetele turvateenuse pakkumisega, Luhanski kivisöe müügiga ning humanitaarabisaadetiste riisumise ja edasi müümisega teenivad need kohalikud valitsejad üheskoos oma kaaskonnaga märkimisväärset tulu (Novosti DNR, 2. jaanuar 2015, Novorossiya News Agency, 3. ja 5. jaanuar 2015).
Enamik neid välikomandöre kutsub end atamanideks ning enda alluvaid Doni kasakateks, kuid selline kasaklus ja väidetav põlvnemine kasakatest on harva tõepärane. Doni kasakail (kelle keskus on Venemaal Rostovi oblastis) on endi sõnul ajalooline õigus Luhanski piirkonna maadele.
Venemaa tarnib Luhanski võimudele relvastust ja muud varustust, need aga jaotavad osa sellest varustusest relvastatud rühmitustele laiali. Nn LRV võimud saavad seda ümberjagamismehhanismi kasutada nende isepäiste rühmituste koondamiseks Luhanski võimu alla ning seejärel viia need üle vastloodud rahvamiilitsa korpuse koosseisu (vt kaasartiklit). Nn LRV võimud soovivad välikomandöride võimu kahandada ja lõppude lõpuks selle sootuks kaotada. Võimud eelistavad neid võitlejaid värvata ükshaaval, mitte grupiviisiliselt. „President“ Igor Plotnitski tegi võitlejatele hiljuti ettepaneku ükshaaval Luhanski võimu alla tulla, ähvardades vastasel juhul nad kohustuslikus korras relvitustada (Luganski teabekeskus, 24. detsember 2014.).
Plotnitski suhted nende rühmitustega on teravad ning vastastikku umbusaldavad. Rühmitused ja nende liikmed olid pettunud 2014. aasta septembris sõlmitud vaherahus ja 9. detsembrist jõustunud lahingutegevuse peaaegu täielikus lakkamises. Nagu võib lugeda ka Internetist, on sestpeale olnud valdavaks meeleoluks kannatamatu iha jätkata vaenutegevust Ukraina vastu. Mõned juhtiva auastmega tegelased väidavad endal olevat poliitilisi põhjusi selles sõjas osalemiseks. Reasõdurite põhjused ulatuvad olematutest väljavaadetest tsiviilelus ning Venemaa natsionalistlikust imperialistlikust (neotsaristlikus, nõukogudelikus ja putinistlikus versioonis) ajupesust kuni lihtsa seiklusjanu ja rindevendluseni.
Vahel väidavad nende rühmituste liikmed, et nendega on ühinenud vabatahtlikud võitlejad Euroopa riikidest. Tegelikult esineb rahvusvahelist osalust vaid vähesel määral ja üksikjuhtumitena. Selline teesklemine on pelk enesepettus, mis paneb neid primitiivseid kohalikke rühmitusi tundma end olevat kuidagi välismaailmaga kooskõlas. Ka Moskva kõneleb rahvusvaheliste vabatahtlike osalusest, et Venemaa enda süüd Ukrainas võõraste kätega peetava sõja korraldamise eest suhteliselt väiksemana paista lasta.
Venemaalt Ukrainasse sõdima voorivate vabatahtlike taga on võimas ühiskondlik fenomen, mis on potentsiaalselt korratav mujalgi. Venemaa puhul on ainulaadne see, et seal elab mitusada tuhat sõdimisealist ning mitmes sõjas saadud sõdimiskogemusega sõjaveterani, kelle tsiviilelu on aga vilets ja sageli marginaalne ning kes on nõrkade ühiskondlike sidemete tõttu mobiilsed, keda ametlik propaganda sütitab ning kes on valmis (nagu see on Venemaal juba mitmeid põlvkondi) osalema mõnes välismaises vabastussõjas. See ühiskondlik fenomen eristab Venemaad teravalt Euroopa ühiskondadest. Venemaa juhtkonnale on see kui suur tööjõureservuaar, mida saab ära kasutada ning sõna otseses mõttes piiritagustele potentsiaalsetele sihtriikidele kallale ässitada. Nüüd, mil Venemaa on Euroopas alustanud hübriidsõdade ajastut, on Ukrainast saanud esimene konkreetne sihtriik.
Teine osa
Venemaa ehitab Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite territooriumile (mida tuntakse ühtekokku Donbassina) setsessionistlikke protoriike. See ettevõtmine edeneb nn Donetski rahvavabariigis (DRV) suhteliselt hõlpsalt, nn Luhanski rahvavabariigis on see aga seni takerdunud.
Väidetavalt n LRV-d esindavate võimude kontrolli all on tegelikult üksnes Luhanski linn ja selle ümbrus. Suurema osa „vabariigi“ territooriumist on omavahel ära jaganud autonoomsed relvastatud rühmitused, kes kutsuvad end Venemaa kasakateks ning keelduvad allumast „keskvalitsusele“. Kõik need rühmitused on kindlustanud end konkreetsel alal ning on ustavad omaenda atamanile. Luhanskiga või isekeskis teevad nad koostööd haruharva.
Nende rühmituste suuruseks hinnatakse 8000 kuni 17 000 meest. Nende lahingutaktikal pole mitte midagi ühist kasakate ratsaväetraditsioonidega. Selle asemel on kasutusel kaugsuurtükivägi, tankid ja soomukid, mis on saadud (koos juhtnööridega) Venemaa sõjaväelt Ukraina-vastase vaenutegevuse aktiivse faasi ajal.
Suurem osa neist, kes kutsuvad end kasakateks, on (või olid veel hiljuti) seotud nn kasakate rahvuskaardiga, mis on teisel pool piiri Venemaal Rostovi oblastis paikneva Doni kõikvõimsa kasakaväe haru. Ataman Nikolai Kozitsõni juhtimisel tegutsev rahvuskaart oli algusest peale mõeldud vastu võtma registreerimata Venemaa kasakaid – st neid, kes ei põlvne tsaariaja registreeritud kasakatest ning kel pole seetõttu õigust tänapäeva Venemaal riiki teenida. „Registreerimata kasakas“ on kahtlase väärtusega staatus, mida võivad sageli enda kohta öelda kõik, kes seda tahavad. Seega on suurem osa nn LRV kasakatest tõenäoliselt kas mitte kõige autentsemad või on sootuks isehakanud.
Nende pealikud ja mõned nende vastu sümpaatiat tundvad ajakirjanikud avaldavad oma poliitilisi vaateid Interneti-väljaandeis ning Novorossijale pühendatud veeblehtedel. Nondes väljaütlemistes esineb elemente nostalgiast Vene impeeriumi järele, nõukogudeaegseid klišeesid ning kapitalismivastasust, mis on moderniseeritud „oligarhide“ hukkamõistuks.
Üldine suhtumine paistab olevat ühtviisi põlglik nii Ukraina kui ka nn LRV suhtes. Kasakatraditsioonide taaselustajad panid Ukraina riigile ning sealhulgas ka „oligarhilisele“ Regioonide Parteile pahaks Doni kasakate liikumise (ning igasuguse Venemaa organisatsiooni) taaselustamise takistamist selles Ukraina piirkonnas. Seetõttu oli kasakatraditsioonide taaselustajatele vägagi meele järele Viktor Janukovõtši režiimi kokkukukkumine tema enda kantsis Ida-Ukrainas. Seejärel tõusid nad üles Maidani-järgse Ukraina valitsuse vastu, nimetades seda „fašistlikuks“ ja läänemeelseks. Samal ajal aga peavad nad ka nn LRV-d (Venemaa) Doni kasakate väidetavate Luhanski-kandi maade usurpaatoriks. Nende atamanide väitel juhivad nad oma nn LRV territooriumil asuvatel maalappidel „kasakate omavalitsusi“, mis sisuliselt tähendab nende isevalitsust. Nende eesmärk on ühendada see territoorium mitteametlikult Doni kasakate keskusega Venemaal Rostovi oblastis (Segodnya.ru, 14. ja 27. detsember 2014).
Nn LRV rajoonides ja linnade ametivõimudega võrreldes on jäme ots „kasakate omavalitsuse“ käes. Linnapead, rajoonide esimeeste ja miilitsaülemate (linnakomandantide) hulgas on nii enne 2014. aastat kehtinud Ukraina seaduste järgi valitud kui ka nn LRV võimude ebaseaduslikult ametisse määratud isikuid. Enamikus kohtades suhtuvad atamanid nende olemasolusse sallivalt ning olukord meenutab kaksikvõimu. Tegelikult on aga atamanide käsutuses olevad jõud kohapeal palju tugevamad ning nad valitsevad oma valdusi ilma igasuguse järelevalveta. Nende käes on de facto politseivõim, nad määravad mitteametlikke kriminaalkaristusi vangistamise, ihunuhtluse ja ühiskondlikult kasuliku töö näol, korjavad ettevõtetelt maksu „rahva heaks“ ja „kaitsejõudude vajadusteks“, määravad oma piirkondades toidunorme ning jaotavad laiali mitteametlikult Venemaalt saadud humanitaarabi.
9. detsembril 2014. aastal katkenud lahingutegevus on kasvatanud olemasolevaid pingeid nn LRV keskvõimu ja autonoomsete relvastatud rühmituste vahel. Suhteline rahu rindel on võimaldanud poliitilistel erimeelsustel ja ärikonfliktidel täie jõuga esile kerkida. Peamised tüliküsimused on sellised: esiteks sõda Ukraina vastu ja nn LRV poliitiline tulevik, teiseks nn LRV sõjaline organiseerimine, kolmandaks kontroll Venemaa humanitaarabi laialijaotamise üle ning neljandaks Luhanski väärtusliku strateegilise ressursi, antratsiidi müük. Nende rühmituste juhid ning isegi enam-vähem sorava jutuga lihtliikmed väljendavad oma poliitilisi seisukohti Interneti-väljaandeis ning avalike esinemiste videosalvestistes.
Esiteks ei tunnusta atamanid septembris sõlmitud vaherahukokkulepete õiguspärasust, kuna nad ei pea neile alla kirjutanud nn LRV juhte õiguspärasteks. Autonoomsed relvastatud rühmitused on hoopis seda meelt, et sõjalisi operatsioone Ukraina vastu tuleb jätkata. Atamanid ei tunnusta täielikult ka nn LRV-d kui sellist ning vannuvad ustavust hoopis „Luhanski piirkonna [Luhanštšina] rahvale“. Nad kutsuvad üles hõivama Ukraina käest Luhanski ja Donetski oblastite ülejäänud piirkondi ning viima lõpule Novorossija projekti (Novosti DNR, 31. detsember 2014; 2. jaanuar 2015; Informator.lg.ua, 2. ja 4. jaanuar 2015; Novosti Novorossii, 5. jaanuar 2015).
Teiseks seisavad autonoomsed pealikud vastu Luhanski katsetele ühendada kõik rühmitused nn LRV ülemjuhatuse alla. Nn LRV juht (glava, pealik) Igor Plotnitski ettepanek on võtta autonoomsete rühmituste liikmed praegu Luhanskis koostatavate regulaararmeeüksuste koosseisu. Atamanid aga soovivad oma relvastatud rühmitusi säilitada praegusel kujul, sh säilitada oma kohalikku võimu, samuti eelistavad nad nn LRV ülemjuhatusega teha koostööd, mitte olla selle alluvuses (Luhanski teabekeskus, 20. ja 24. detsember 2014; Novosti Novorossii, 29. detsember 2014; 3. ja 10. jaanuar 2015).
Kolmandaks süüdistavad kasakate juhid Plotnitskit ja muid Luhanski võimukandjaid selles, et nad on „vargad“, kes omastavad seadusevastaselt Venemaalt saadud humanitaarabi ning isegi müüvad osa sellest kasumlikult edasi. Tegelikult tarnivad Venemaa valitsuse saadetud veokikonvoid selle abi nn LRV keskvalitsusele, et see jaotaks selle piirkonnas laiali. Paistab aga, et Luhanski võimud jätavad kasakate kontrolli all olevad linnad toiduainete ja muu humanitaarabi jaotamisel vahele. Atamanid nurisevad, et see protseduur on mõeldud nende allutamiseks väljapressimise teel. Nad saavad väiksemas koguses humanitaarabi Venemaa eraisikutelt (Lenta.ru, 31. detsember 2014; OstroV, 25. ja 30. detsember 2014; 8 jaanuar 2015; Novosti Novorossii, 29. detsember 2014; 2. jaanuar 2015).
Neljandaks süüdistavad kasakaatamanid Plotnitski meeskonda antratsiidi müümises Ukraina kontrolli all oleval alal tegutsevatele ettevõtetele. Nad peavad seda „LRV rahva“ reetmiseks, mõistavad selle hukka ning nõuavad Luhanski võimudelt nende tulude ettenäitamist ja kasutamist elanikele humanitaarabi osutamiseks. Ehkki sellised tehingud, kui neid tõesti tehakse, peavad aset leidma saladuskatte all, müüb Luhanski keskvõim sütt üle piiri Venemaale üsna avalikult. Venemaa ja selle nukuväed on õiguspäraselt Ukrainale kuuluva piiriala okupeerinud 300 kilomeetri pikkuselt. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööoganisatsiooni (OSCE) vaatlusmissioon on täheldanud, et sel piirilõigul eksporditakse veokikonvoidega Venemaale suures koguses Luhanski kivisütt. See on kahtlemata vaid murdosa piiriülese kivisöetarne kogumahust, kuna Venemaa võimaldab OSCE-l vaadelda vaid väga lühikest osa sellest pikast piirist (Novosti Novorossii, 9. ja 29. detsember 2014; OSCE vaatlusmissiooni iganädalased teated, 3. detsember 2014–14. jaanuar 2015).
Kolmas osa
Luhanskist ja selle ümbrusest eemal on nn Luhanski rahvavabariik (LRV) killustunud de facto mõjupiirkondadeks ja osaliselt eikellegimaaks. Igas mõjupiirkonnas on oma ataman ja relvastatud rühmitus, kes kutsub end kasakateks. Nende peakorterid on keskmise suurusega linnades (keskmine rahvaarv 100 000), kus asuvad rajoonide administratiivkeskused. Nendes linnades asuvad ka võimsad, kuid raskustes metallurgia- ja keemiatehased ning kivisöekaevandused.
Pavel Drjomov, Stahhanov:
Seda vana kaevanduslinna ja selle ümbrust valitseb Pavel Drjomov, kelle 1300-pealine hambuni relvastatud rühmitus on demonstreerinud oma suutlikkust relvarahu rikkuda. Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) pealtkuulatud telefonikõnedest selgub, et Drjomov kannab ette otse nn LRV-s paiknevatele Venemaa vägede operatiivgrupi väejuhatusele (Kyiv Post, 6. jaanuar 2015).
Drjomov väidab end olevat atamani ja kindralmajori ning nimetab oma väge väidetava Venemaa Doni kasakaväe 31. ringkonna esimeseks kasakarügemendiks. Kõik need väited tema auastme ja rühmituse staatuse kohta on enam kui kahtlased. Drjomov on sama värvikas, kui räägib oma minevikust, mil ta olevat olnud müürsepp, tehasetööline, Transnistrias vabatahtlik Moldova vastu ning „ma olin isegi gangster“ Venemaal, enne kui 2014. aasta aprilli läks Ukraina vastu sõtta (Novosti DNR, 31. detsember 2014). Drjomovi üksus eraldus mullu septembris Nikolai Kozitsõni kasakate rahvuskaardist (vt allpool).
Uhkeldava ja populistliku oraatorina süüdistab Drjomov nn LRV juhtkonda selles, et see olevat korrumpeerunud ja oligarhidemeelne. Ümbritsetuna tervest oma kaaskonnast, salvestas Drjomov videopöördumise Venemaa presidendile Vladimir Putinile ning kutsus sellega üles Plotnitskit ametist kõrvaldama ning asendama teda sõjaliste rühmituste juhtidest koosneva kollegiaalse juhtimisega. Ta vannub, et tema kasakad kaitseksid tööstusettevõtteid röövimisest, mida LRV juhtkond paneb toime erastamise sildi all. Drjomov ja tema mehed nõuavad sõja jätkamist, et vallutada Ukrainalt ülejäänud osa Luhanski ja Donetski oblastitest ning liikuda Novorossijaga edasi (Luhanski teabekeskus, 24. detsember 2014; Novosti Novorossii, 29. detsember 2014; 2. jaanuar 2015; Lenta.ru, 31. detsember 2014; Informator.lg.ua, 2. ja 4. jaanuar 2015).
Nikolai Kozitsõn, Antratsit:
2014. aasta maist novembrini oli väidetav kindral Nikolai Kozitsõn kõige kõrgem Ukraina vastu võitlev Venemaa kasakaataman. Tema 4000-pealine vägi, mis on varustatud soomukite ja suurtükkidega, tegutses kasakate rahvuskaardina, mis pealtnäha oli Venemaa Doni kasakaväe haru, kuid tegelikult oli Venemaa relvajõudude käepikendus. Kasakate rahvuskaart võttis liikmeks registreerimata kasakaid, mis on kahtlase väärtusega staatus ning hõlmab sageli ka võltskasakaid. Kozitsõni üksused kontrollisid pikki lõike õiguslikus mõttes Ukrainale kuuluvat poolt Venemaa-Ukraina piirist ning juurdepääsuteid nn LRV sisemusse.
Ataman Kozitsõn rajas oma peakorteri Antratsiti ning hiljem laiendas oma de facto võimu ka Krasnõi Lutši (need kaks linna on olulised kivisöekaevanduslinnad ning samanimeliste rajoonide keskused), keeldudes allumast nn LRV võimudele. Kozitsõni kui inimest on aga raske tõsiselt võtta. Hoolimata tema väidetavast kindrali auastmest ei ole tal mingit sõjaväelist minevikku, kui välja arvata võitlemine Transnistria vabatahtlikuna Moldova vastu. Vangivalvuriks õppinud Kozitsõn oli töötanud Nõukogude vanglasüsteemis, kuid vallandati sealt ning seejärel valis ta endale uueks elukutseks rahvalaululiku kasaka oma. Võimalik, et ta tegutses oma Antratsiti baasis mõne muu Venemaa ametivõimu käepikendusena.
Ajal, mil Kozitsõn seal de facto valitses, praalis ta sellega, et tema üksustesse kuulub ka Venemaa sõjaväelasi ning et tal on isiklikud sidemed Kremliga. Sellegipoolest eitab ta Minski vaherahulepet. Ta halvustas nn LRV-d kui „muinasjuttu“ ning pidas seda üksnes Vene impeeriumile kuuluvaks Doni kasakate maaks, Vladimir Putinit aga praeguseks „meie tsaariks“. Konkureeriv grupp Vene natsionaliste avaldas dokumendid, millest selgus, et Kozitsõn oli segatud kivisöe müüki Ukraina ettevõtetele (Ukraina.ru, 26. november 2014). Novembri lõpus tungis üks teine kasakaüksus (arvatavalt maskeeritud spetsnaz) Kozitsõni peakorterisse, tappis tulevahetuses tema kaks lähimat abilist ja teisigi kaaskondlasi ning vedas atamani väevõimuga Venemaale (Luhanski teabekeskus, 29. november 2014).
Samal ajal on Kozitsõni sõdurid säilitanud kontrolli Antratsiti üle. Kasakate rahvuskaardi uueks komandöriks linnas on nimetatud Rašid Šakirzanovit (kelle rahvust ei mainita). Ka tema eitab nn LRV legitiimsust ja taotleb osa Kagu-Ukrainast Venemaa kasakatele, implitsiitselt siis Venemaale (Informator.lg.ua, 4. ja 5. jaanuar 2015; OstroV, 8. jaanuar 2015).
Neljas osa
Kohalike atamanide (ajalooliselt kasakajuht) võim vohab nn Luhanski rahvavabariigi (LRV) võimuvaakumis. Venemaa väed vallutasid selle ala Ukraina käest ära, kuid pole suutnud sellele järgnenud anarhiat kontrolli alla saada.
Jevgeni Ištšenko, Pervomaisk:
Pervomaiskit valitsev ataman Jevgeni Ištšenko saabus sinna aprillis Venemaalt (kus ta Severodonetskisse ümber kolinud Ukraina võimude ametisse määratud Luhanski oblasti kuberneri Gennadi Moskali andmeil oli tapmissüüdistusega tagaotsitav). Ištšenko eitab teiste atamanide kombel Minski relvarahulepet ning nn LRV ja selle juhi Igor Plotnitskit õiguspärasust. Olles võtnud nõuks jätkata võitlemist Ukraina vastu, on ta ähvardanud „pöörata püssitorud teisele poole“ (Novosti Novorossii, 10. detsember 2014; 3. jaanuar 2015).
Ištšenko on Stahhanovis baseeruva ataman Drjomovi noorem liitlane. Aeg-ajalt ilmuvad nad koos üldsuse ette ning vahel annavad Interneti-väljaannetele ühiseid intervjuusid. Luhanskis paiknev nn LRV juhtkond on määranud Ištšenko Pervomaiski tegevlinnapeaks ja komandandiks (mis seeläbi „legaliseerib“ teda Luhanski silmis), lootes ilmselt temaga kokkuleppele jõuda. Ühele haruldastest väliskülalistest kurtis Ištšenko aga seda, et Luhansk hoiab süstemaatiliselt tagasi toiduainetarneid, et Pervomaiskit ja teisi „omavalitsusega“ (st atamanide juhitud) linnu näljutada (The Guardian, 7. jaanuar 2015).
Aleksei Mozgovoi, Altševsk:
Aleksei Mozgovoi umbes 2000-meheline brigaad Prizrak („Kummitus“), mis baseerub Altševskis ja seda ümbritsevas rajoonis, ei rõhuta kasakaidentiteeti ning hoiab distantsi nii Luhanski võimude kui ka teiste autonoomsete relvastatud rühmitustega. Mullusuvise lahingutegevuse ajal oli Mozgovoi brigaad ainuke nn LRV väeüksus, mis tegi koostööd Igor Girkini ehk Strelkovi vägedega nn Donetski rahvavabariigis. Mullu augustis Ukraina vägede poolt Severodonetski ja Lõsõtšanski tööstuslinnadest minema peletatud brigaad Prizrak taandus Altševskisse, kus asuvad Donbassi tööstusliidu metallurgia- ja koksikeemiatehased. Nn LRV miilits ja linnakomandant on Altševskis sümboolselt kohal, kuid tegelikult on linnas täielik võim Mozgovoi rühmituse käes.
Luhanskist pärit Mozgovoi oli Ukraina armees allohvitser, seejärel Venemaal võõrtööline, ühines Luhanskis 2014. aasta aprillis venemeelse ülestõusuga ning ehitas algsest Prizraki rühmast üles brigaadi. Poliitiliselt on ta aga vastandunud nn LRV juhtkonnale mõlema presidendi, nii Valeri Bolotovi kui ka Igor Plotnitski ametiajal.
Mozgovoi on märksa sõnaosavam kui ülejäänud välikomandörid (ja Luhanski juhid), samuti on ta neist poliitiliselt kõige radikaalsem. Ta ei jää hätta Venemaa rahvusäärmuslike intellektuaalidega nende veebisaitidel toimuvates arutlustes. Ühel tasandil jagab Mozgovoi teiste Luhanski välikomandöride vaateid: ta eitab Minski vaherahuleppeid, vaidlustab nn LRV ja selle Luhanskis paiknevate juhtide legitiimsust, soovib autonoomsete relvastatud rühmituste säilimist ning Novorossija eest peetava võitluse jätkumist. Tema on Luhanski võimude kõrvale või asemele välikomandöride nõukogu loomise peamine eestkõneleja.
Kui sõjasse puutuvad teemad kõrvale jätta, paistab Mozgovoi end määratlevat kui rahvuslik-ekspansionistliku kalduvusega sotsiaalradikaali. Ta kutsub üles kukutama „poliitilis-finants-oligarhilist korrumpeerunud võimu“ ning selle asemel kehtestama „tõelist rahva võimu“, ta pooldab eraomandis tööstuse natsionaliseerimist ning valimiste kaotamist seni, kuni kestab käesolev sõda – seda kõike „venelikkuse“ (russkost, täpsemalt lahti seletamata). Tollelt pinnalt vabastaks Mozgovoi Luhanski ja Donetski „vabariikide“, Novorossija ning Kiievi ja terve Ukraina rahva, ilmselt just selles järjekorras ja mitte tingimata lõpetades selle loeteluga (Novaja Gazeta, 21. november 2014; Luhanski teabekeskus, 20. ja 24. detsember 2014; Novosti Novorossii, 29. detsember 2014; 3., 10. ja 11. jaanuar 2015).
Atamantšikud:
Krasnõi Lutšis ja Sverdlovskis (samanimeliste rajoonide administratiivkeskused) on esile kerkinud väiksemad mõjupiirkonnad, mida valitsevad väiksemad, kuid siiski autonoomsed relvastatud rühmitused.
Nominaalselt nn Luhanski vabariigi territooriumil asuvast tähtsaimast antratsiidi kaevandamise keskusest Krasnõi Lutšist oli Ataman Kozitsõn (vt ülal) nn LRV võimud minema ajanud. Praegu linna valitsevaks komandöriks on nimetatud kindralmajor S. J. Kosogori, kes on selles ringkonnas (Kozitsõni jutu järgi arvatavasti siis 31. ringkonnas) Venemaa Doni kasakaväe valitud ataman. Kasakad on Krasnõi Lutšis tulusa kivisöekaubanduse kuuldavasti Luhanski-meelsetelt võimudelt üle võtnud (Novosti Novorossii, 8. jaanuar 2015).
Sverdlovskis on kasakapealik Aleksandr Gaidei nähtavasti Kozitsõni organisatsioonist lahku löönud. Gaidey relvastatud üksus Gaidejevtsõ, mille peakorter asub hõivatud Ukraina julgeolekuteenistuse hoones, kontrollib kuuldavasti õiguspäraselt Ukrainale kuuluvat poolt Venemaa-Ukraina piirist (OstroV, 8. jaanuar 2015). Ukraina võimude ametisse määratud Luhanski oblasti kuberner Moskal (vt ülal) räägib väikestest või vale-kasakapealikest halvustavalt kui atamantšikutest ehk atamanikestest.
