Näiliselt oleks kõiges süüdi justkui Kim-Jong-Il ja tema juhitud Põhja-Korea. Kümme aastat tagasi, 31. augustil 1998 startis stalinistlikust poolsaareriigist ballistiline rakett nimega Taepodong-1.
22.07.2008, Kaarel Kaas
Postimees
Näiliselt oleks kõiges süüdi justkui Kim-Jong-Il ja tema juhitud Põhja-Korea. Kümme aastat tagasi, 31. augustil 1998 startis stalinistlikust poolsaareriigist ballistiline rakett nimega Taepodong-1.
Punakorealaste raketilennutamine oli siiski pigem häirekell, juba aastakümneid tiksunud raketitehnoloogia leviku silmatorkav näide kui asi iseeneses.
Nimelt oli veel 1972. aastal maailmas vaid kaheksa riiki, kelle relvajõududel olid kasutada ballistilised raketid – viis ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvat suurriiki ning neli Varssavi bloki maad. Viimatimainitute arsenalis leidusid seejuures ainult 300-kilomeetrise lennuulatusega Nõukogude SCUD-B raketid.
2006. aastaks oli pilt kardinaalselt muutunud. Ballistilisi rakette omavate riikide arvuks oli tunamullu lisaks USA-le 24, neist kuue väiksema arsenalis leidus juba ka rohkem kui tuhandekilomeetrise lennuulatusega keskmaarakette ning kaks valdasid kontinentidevahelisi ballistilisi rakette (India ja Põhja-Korea). Varem eksklusiivselt lääneriikide ja ka Hiina vallata olnud teadmiste-oskuste džinn on pudelist välja pääsenud ning seda sinna tagasi toppida on võimatu.
Ameerika Ühendriikidele tähendab see asjaolu põhimõttelist muudatust strateegilises olukorras. Kogu senise ajaloo vältel on Ühendriigid muust maailmast olnud turvaliselt eraldatud kahe ookeani pakutava puhvri abil. USA ründamiseks oleks võimalikul vastasel tulnud ületada kõigepealt võimsad looduslikud bastionid ning läbi murda neid kaitsvast Ühendriikide laevastikust ja/või õhuväest.
Kontinentidevahelised ballistilised raketid tühistavad nende barjääride pakutava loodusliku kaitse, on taskukohased ka vaesematele keskmise suurusega riikidele ning ka mõni üksik massihävitusrelvadega varustatud rakett suudab tekitada vastuvõetamatult suurt kahju.
USA poliitiline, majanduslik ja sõjaline tegevusvabadus maailmas on osalt otseses sõltuvuses võimest siirata sõjalist jõudu peaaegu ükskõik millisesse maailma punkti ning jääda ise sellest puutumata. Raketitehnoloogia üldkättesaadavaks muutumine kujutab endast perspektiivis otsest ohtu USA strateegilisele tegutsemisvabadusele. Selle ohu kõrvaldamine ongi kogu raketikaitsekilbi rajamise juurpõhjus.
Praegu alles esmast operatiivvõimekust saavutav tõrjekilp – millest ühe osa moodustaksid ka Tšehhis paiknev radar ning Poolas asuvad püüdurraketid – koosneb põhimõtteliselt kolmest komponendist. Nendeks on sensorid, relvad ning eelpool mainitud kaks komponenti üheks tervikuks liitev juhtimis- ja sidevõrgustik.
Osa sensoritest paikneb ümber Maa orbiidi tiirlevatel satelliitidel ning nende ülesandeks on tuvastada ballistiliste rakettide start. Osaliselt sama ülesannet täidavad ka võimsad, kuni 5000-kilomeetrise ja 120-kraadise «nägemisulatusega» eelhoiatusradarid.
Raketitõrjesüsteemi heaks töötavaid eelhoiatusradareid on hetkel kolm: üks Alaska külje all Aleuudi saarestikku kuuluval Shemya saarel, üks Californias Beale’i õhuväebaasis ning üks Suurbritannias Fylingdale’i õhuväebaasis. Gröönimaal Thule õhuväebaasis asuv radar peaks raketitõrjesüsteemi lülituma 2010. aastal.
Lisaks on vaenulike rakettide lendu oma radaritega võimelised jälgima ka mereväe alused – hetkel 16 Aegis-klassi ristlejat ning hävitajat.
Kui eelhoiatusradarid võimaldavad jälgida olukorda tuhandete kilomeetrite ulatuses, siis vaenlase rakettide hävitamiseks mõeldud relvade sihtmärgini juhtimiseks on olemas teist laadi, mikrolainesagedusel töötavad radarid (X-Band Radar). Nende radarite väga kitsas, kuid suure eritlusvõimega kiir jälgib vaenlase raketti või selle lõhkepead ning suudab eristada võimalikke peibutisi lahinglaengutest.
Piltlikult väljendades: kui eelhoiatusradar on nagu binokkel, mis oma laia vaateväljaga annab olukorrast hea ülevaate, siis ülikõrgsagedusradar võrduks optilise sihikuga. Binokkel on sihtimisel kasutu, optiline sihik olukorra jälgimiseks omakorda ebaotstarbekas. Just mikrolainesagedusel töötava radari paigutamiseks oma territooriumile on andnud nõusoleku Tšehhi valitsus.
Enne raketitõrjesüsteemirelvade juurde jõudmist tuleb teha väike kõrvalepõige selgitamaks kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide lennuomadusi. Laialt võttes liigitub ballistiliste rakettide trajektoor kolmeks etapiks: stardikiirendusfaas (boost phase), lennutrajektoori keskfaas (midcourse phase) ning lõppkiirendusfaas (terminal phase).
Kiirendusfaas vältab kuni viis minutit alates raketi stardist kuni väljumiseni Maa atmosfäärist, keskfaas tähistab raketi teekonda väljaspool atmosfääri ning vältab keskmiselt 20–30 minutit, lõppkiirendusfaasiks nimetatakse raketi lõhkepea (kütusemahutid ja mootorid on vahepeal eraldunud) taassisenemist atmosfääri ning teekonda sihtmärgini.
Praeguseks on USA rajanud kaks maismaal baseeruvate raketitõrjerakettide (Ground-Based Interceptor) baasi Ühendriikide läänerannikul Alaskal Fort Greely ning Californias Vandenbergi õhuväebaasis. Hetkel paikneb neis kokku 24 püüdurraketti, mis on mõeldud peamiselt Aasiast – Põhja-Koreast – tuleneva ohu tõrjeks. Aastaks 2013 peaks nende arv kasvama 44ni.
Laiemast Lähis-Ida regioonist – enim on praegu räägitud Iraanist – tulistatavate rakettide lennutrajektoor kulgeks seevastu mitte üle Vaikse, vaid üle Atlandi ookeani Ühendriikide idarannikule.
Eelistatuim on ballistiliste rakettide hävitamine kohe stardikiirendusfaasis. Selleks peavad püüdurraketid paiknema stardikohale suhteliselt lähedal – sadade, mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Lisaks on reageerimisaeg üsna lühike, sest ka kiirendusfaas vältab vaid loetud minutid. Vaadates kaardile, näeme, et Iraani vahetus naabruses paiknevate riikide territooriumile oleks püüdurrakettide paigutamine poliitilistel põhjustel vähetõenäoline.
Jääb üle tegeleda Lähis-Idast lähtuva võimaliku ohuga rakettide lennutrajektoori keskfaasis, sest lõppkiirendusfaasis oma sihtmärgi poole sööstvate lõhkepeade hävitamine on kolmest võimalikust variandist kõige keerulisem: ajaraamistik väga kitsas, lõhkepea kiirus väga suur ning võimalus teiseks katseks peaaegu olematu.
Rakettide «vahelevõtmine» lennutrajektoori keskfaasis tähendab seda, et püüdurraketid ei saa stardikohale olla liiga lähedal – näiteks Bulgaarias või Rumeenias –, sest vaenlase raketid pole veel atmosfäärist väljunud.
Samuti ei saa püüdurraketid stardipiirkonnast asuda ka liiga kaugel, sest sellisel juhul on vaenulikud raketid laskeulatusse jõudes kogunud juba liiga palju kõrgust ja kiirust ning jäävad püüdmatuks. Sõjalis-tehnilisest aspektist lähtudes jääbki seega vaekausile vaid Kesk- ja Ida-Euroopa. Nii ongi USA valitsus just Varssavilt palunud luba paigutada Poola territooriumile alates 2011. aastast 10 püüdurraketti.
Kuidas selline raketipüüdmine aga praktikas välja näeks? Pärast vaenuliku raketi starti Lähis-Idast stardiksid sobival hetkel Euroopas asuvad kaheastmelised püüdurraketid, väljuksid Maa atmosfäärist ning sööstaksid ballistilistest rakettidest ette, vabastades oma ninaosas paiknevast kapslist atmosfäärivälise püüdurliikuri EKV (Exoatmospheric Kill Vehicle). Püüdurraketid nimelt ei kanna lõhkepead.
Oma olemuselt miniatuurset satelliiti meenutav EKV manööverdaks ennast läbi kosmose sööstva vaenuliku raketi liikumistrajektoorile ning ligikaudu 25 000-kilomeetrise tunnikiiruse juures toimuks kahe objekti kokkupõrge. Ning mõlemast – nii lõhkepeast kui EKVst – jääks järele ainult rusuhunnik.
Autor väljendab artiklist isiklikke seisukohti.
