Eelmisel neljapäeval ilmus Vene president Vladimir Putin teleekraanidele esinemaks oma iga-aastase pöördumisega parlamendi poole. Pika ja peamiselt Vene riigisiseste küsimustega tegeleva, rohkem kui tunni väldanud kõne lõppedes oli juba lõhkenud aga kaalukas välispoliitiline uudispomm. Venemaa peatab oma osalemise Euroopa tavarelvastuse piiramise leppes, teatas Putin.
Eelmisel neljapäeval ilmus Vene president Vladimir Putin teleekraanidele esinemaks oma iga-aastase pöördumisega parlamendi poole. Pika ja peamiselt Vene riigisiseste küsimustega tegeleva, rohkem kui tunni väldanud kõne lõppedes oli juba lõhkenud aga kaalukas välispoliitiline uudispomm. Venemaa peatab oma osalemise Euroopa tavarelvastuse piiramise leppes, teatas Putin.
NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer reageeris kiiresti üsna jäiselt lausudes, et ootab Vene poolelt selgitusi. USA välisminister Condoleezza Rice`i kommentaar oli samaväärselt resoluutne: Venemaalt oodatakse endale võetud rahvusvaheliste kohustuste järgimist. Diplomaatilises keelepruugis on need üsna karmitoonilised väljaütlemised.
Millest täpselt Venemaa seega lahti ütleb? Juriidiliselt ja vahetult muidugi Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest (ingl The Conventional Armed Forces in Europe Treaty – CFE) enesest.
CFE lepe allkirjastati novembris 1990 ning selle sisuks oli ülemiste piirmäärade kehtestamine toonaste NATO ja Varssavi bloki riikide käsutuses olnud tavarelvastusele – tankidele, jalaväe lahingumasinatele, suurtükkidele, lahingukopteritele ning lahingulennukitele.
Nii ei tohtinud näiteks kumbki pool – kõik NATO riigid ühelt ning Varssavi bloki riigid koos Nõukogude Liiduga teiselt poolt – hoida Euroopas rohkem kui 20 000 tanki, 20 000 suurtükki jne.
Lepet peeti revolutsiooniliseks, samal ajal nii külma sõja kalmukiviks kui ka Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri nurgakiviks. Seda mitmel põhjusel. Esimene ja poliitiline põhjus seisnes selles, et pool sajandit väldanud usaldamatuse ning totaalse sõjalise vastasseisu asemel pakkus CFE koostööl ning usaldusel põhinevat suhet.
Teine põhjus lähtus sõjalistest realiteetidest ja loogikast. Kogu külma sõja vältel oli Nõukogude Liidul ning tema Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuuluvatel Ida-Euroopa vasallidel massiivne ülekaal tavarelvastuse – tankide, lennukite jne – vallas. NATO ei oleks tavarelvajõududele tuginedes kunagi suutnud Nõukogude invasiooni tõrjuda.
See oli ka muide põhjus, miks NATO võttis heidutusvahendina kasutusele tuumarelvade esmakasutamisel põhineva kontseptsiooni. Nõukogude tankiarmaadade tungimisele Lääne-Euroopasse oleks kohe vastatud tuumalöögiga.
See tavarelvastuse ülekaalul-tuumaheidutusel põhinev ummikseis sai CFE leppega likvideeritud lihtsalt – mõlemad pooled kärpisid oma relvavarud samale tasemele ning n-ö üleliigne relvastus lihtsalt hävitati. Veel 1985. aastal oleks selline samm kuulunud utoopia valdkonda.
Mitte et Venemaa tunneks praegu praktilist vajadust vabaneda leppega kehtestatud juriidilistest üldpiirangutest. Tegus ja tõhus osa Vene relvajõududest jääb praegu kaugele maha Nõukogude Liidu hiidarsenalist ja Moskval pole plaaniski saavutada külma sõja lõpu massiarsenalide taset.
Vastupidi – vananevad Nõukogude aegadest pärit tankid-suurtükid kantakse maha ja väeosad saavad tasapisi uue relvastuse. Viimasega pole plaaniski üks ühele asendada praegu kasutusel olevaid relvi, vastupidi. Kremli lähenemiseks on vähem, aga paremaid relvi.
CFEst lahtiütlemine on suuresti Kremli poliitiline ja sümboolne žest, mis tähendab suuna võtmist läänega koostöö tegemise asemel läänele vastandumisele. See on loogiline jätk juba pea kaks aastat kestnud Vene poliitikale, mis nüüd on jõudnud retooriliselt tasandilt vastastikustest koostööraamidest väljumise tasandile.
Ilmekas on seejuures Putini kõnes CFEd käsitlenud lõiku sissejuhatav lause, mille kohaselt Venemaa peab jätkama oma relvajõudude tugevdamist, silmas pidades «võimalike ohtude iseloomu» ja «rahvusvahelise olukorra dünaamikat».
Seejärel jutustas Putin, kuidas Venemaa on lepet ausalt täitnud, kuid NATO ja lääs selle rakendamisest kõrvale hiilinud, rajades Venemaa piiride lähedale «sõjalisi baase». Milliseid baase ja kuhu, Putin ei täpsustanud. Küll aga mainis, et Venemaa jaoks tulenevad «reaalsed ohud» asjaolust, et Balti riigid ja Sloveenia (sic!) pole CFEga liitunud.
Eelnev arutlusloogika täiendab Venemaa CFEst taandumise poliitilist tähendust väga olulise seigaga. Selle kohaselt on Venemaa strateegiliseks vastaseks sõjalises mõttes NATO. Leppest taandumine viib selle sedastuse riigi juhtkonna retoorika tasandilt riikliku poliitika tasandile.
Balti riikide mitteosalemine CFE leppes oli seejuures pikki aastaid Venemaa üheks peamiseks argumendiks NATO edasisele laienemisele.
Nimelt allkirjastati 1999. aastal CFE uus, adapteeritud versioon, mis võttis arvesse kümnendi jooksul toimunud muutusi maakaardil ning kus igale riigile olid määratud juba eraldiseisvad, personaalsed relvastuse limiidid. See lepe pole kunagi jõusse astunud, sest selleks on vaja, et leppe ratifitseeriks kõik osalised.
Ning alles seejärel, kui kõik on leppe ratifitseerinud ja see on jõustunud, saavad sellega liituda juba uued riigid – nende hulgas ka Eesti, Läti ja Leedu. Seega on Balti riikide liitumine leppega olnud tehniliselt võimatu ja Venemaa on seda kogu aeg väga hästi teadnud.
Adapteeritud CFE ei ole aga jõustunud seetõttu, et lääneriigid pole seda ratifitseerinud. Ratifitseerinud pole nad seda aga asjaolu tõttu, et Venemaa ei ole siiani täitnud endale leppe allkirjastamisel võetud nn Istanbuli kohustusi – kohustusi viia oma väed välja Moldova separatistlikust Dnestri-äärsest piirkonnast ning Gruusia separatistlikest Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast. Istanbuli kohustustele viitaski Rice, kui nõudis Venemaalt endale võetud kohustustest kinnipidamist.
Oma neljapäevases kõnes pööras Putin selle kõik silmagi pilgutamata pea peale. Istanbuli kohustustel polevat adapteeritud CFE ratifitseerimisega mitte kunagi mingit seost olnud ning tegemist on lääne väljamõeldiste ja meelevaldsete seostega. Samas tõi Putin ühe CFEst taandumise põhjusena USA plaanid paigutada Euroopasse oma raketitõrjesüsteemi elemendid – millel pole tavarelvastusega üldiselt ega CFEga konkreetselt küll tõepoolest absoluutselt mitte mingit seost.
Selline suvaline žongleerimine tegelikkuse ja rahvusvahelistes lepetes sätestatuga tähendab vana hea Nõukogude välispoliitika naasmist, kus reaalsust ja kokkuleppeid kasutatakse, kujutatakse ja täidetakse lähtuvalt oma suvast ning küünilisest otstarbekusest.
Ehk veelgi lihtsamalt öelduna – Venemaaga sõlmitud kokkulepetel ei ole enam mingit tähendust ning neisse sätestatule ei maksa loota.
Praktilise tagajärjena tähendab Putini retoorika Istanbuli kohustuste osas suure tõenäosusega seda, et Venemaa ei kavatsegi oma vägesid välja viia ei Dnestri-äärsest «vabariigist», Abhaasiast ega Lõuna-Osseetiast. Seda hoolimata Euroopa Liidu, NATO ja Moldova ning Gruusia nõudmistest.
Mida see tähendab? See tähendab seda, et esiteks Venemaa okupeerib sõjaliselt ja teadlikult kahe rahvusvaheliselt tunnustatud riigi rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumi; teiseks, et teda ei huvita seejuures ei Euroopa ega USA arvamus, ning kolmandaks, et sõjaline okupatsioon sõltumata välismaailma arvamusest kuulub Venemaa välispoliitika ametlikku arsenali. Ehk siis Kremli tavaliste relvade hulka.
Venemaa keeldumine viia oma väed välja Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast võib aga tähendada sammu suunas, mille lõpp-punktiks on nende kahe piirkonna ühes või teises vormis Venemaa koosseisu inkorporeerimine.
Selline tegevusloogika peaks aga olema juba üsna ärevaks tegev signaal, ning seda ka meie jaoks.
Postimees
