Putini gambiit

Venemaa ja Eesti vahetasid 26. septembril 2015 Koidula - Kunitšina Gora piiripunktis Eston Kohvri Aleksei Dresseni vastu. Estoni ja tema pere terve aasta kestnud kannatuste rada sai läbi, nagu ka maskeraad, mille FSB oli korraldanud Venemaal kohtusaalis ja mida vaevalt võib nimetada õigusemõistmiseks (autoritaarses ja korrumpeerunud riigis, kus seaduste järgimine ja kohtuvõimu sõltumatus ilmselgelt lihtsalt puuduvad). Kõik eestlased olid selle saaga lõppemise üle õnnelikud.

Venemaa ja Eesti vahetasid 26. septembril 2015 Koidula – Kunitšina Gora piiripunktis Eston Kohvri Aleksei Dresseni vastu. Estoni ja tema pere terve aasta kestnud kannatuste rada sai läbi, nagu ka maskeraad, mille FSB oli korraldanud Venemaal kohtusaalis ja mida vaevalt võib nimetada õigusemõistmiseks (autoritaarses ja korrumpeerunud riigis, kus seaduste järgimine ja kohtuvõimu sõltumatus ilmselgelt lihtsalt puuduvad). Kõik eestlased olid selle saaga lõppemise üle õnnelikud.

FSB võttis kaitsepolitsei töötaja Kohvri kinni Eesti territooriumil 5. septembril 2014, vaid mõni päev pärast president Barack Obama visiiti Tallinna, otse NATO Walesi tippkohtumise toimumise ajal. Loomulikult ei olnud selle jultunud provokatiivse sammu ajastus täiesti juhuslik. Selle taga aimdus selgelt arvestus kahjustada Eestit ning anda USAle ja NATOle õppetund oma idapoolseimate piiride ja liitlaste kaitsmise kohta, rääkimata sellest, et nii saadi kõrvaldada tüli tekitav professionaal, kes väidetavalt olnud piiriülese salakaubaveoskeemi jälil, millesse tõenäoliselt oli segatud nii Venemaa kohaliku kui ka keskvõimu esindajaid.
Samamoodi ei olnud Kohvri Dresseni (samuti endine kaitsepolitsei töötaja, kes 2012. aastal mõisteti 16 aastaks vangi riigireetmise eest) vastu vahetamise ajastus kuidagi juhuslik. President Vladimir Putin valmistus sõitma New Yorki, kus teda ootas ees kõne ÜRO Peaassambleel (puhta kokkusattumuse tõttu on Venemaa ühtlasi praegu ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja ning Peaassambleega tähistatakse ÜRO enda 70. aastapäeva) ning teiste lääneriikide juhtide seas kokkusaamine USA presidendi Barack Obamaga. Teiselt poolt oli Peaassamblee ajaks välja kuulutatud ka Venemaa ja Eesti välisministri Sergei Lavrovi ja Marina Kaljuranna kohtumine, mis nähtavasti lepiti kokku juba pärast Kohvri ja Dresseni väljavahetamise leppe saavutamist.
Kreml oli kahtlemata huvitatud enne neid kohtumisi positiivsete signaalide saatmisest ja enda maine parandamsiest, mis tundub olevat eriti tähtis president Putinile. Nii sai Kohvrist sümboolne ettur Venemaa mängus Läänega vahetult pärast seda, kui ta oli 19. augustil 2015 Venemaa Pihkva kohtus “süüdi” mõistetud ja saadetud 15 aastaks vangi “spionaaži” eest. Tema vabadusse pääsemine rõõmustas kõiki Eesti sõpru, kuid mitte just paljud neist ei ole mõelnud selle sündmuse tegelikult tähendusele (eriti seoses ajastusega) ega ohvrile, mida Eesti on pidanud selle nimel kandma. President Toomas Hendrik Ilves pidi andma armu ehk sisuliselt rehabiliteerima kurjategija, kes on süüdi kõige rängemas kuriteos Eesti vastu, kel on jätkuvalt Eesti kodakondsus ja kes nüüd võib nautida kangelase staatust oma “kolleegide” seas Venemaal. Dresseni ja Kohvri suhtes ei leia Eesti ja Venemaa kindlasti ühist keelt selles, kes neist on kurjategija ja kes kangelane.
Aga läheme tagasi ajastuse juurde. President Putin on ilmselgelt mängur, kes panustab hulljulgelt kõrgelt isegi siis – või eriti siis -, kui tema riik on hädaorus, nagu Venemaa praegu ongi. Ta võtab ette meeleheitlikke ja tublisti maksma minevaid käike, nagu õhuväebaasi tuntav värskendamine Latakias ja vägede saatmine Süüriasse, et avaldada muljet ja survet USAle ja tolle liitlastele ning päästa Venemaa ja selle režiim majanduslikust ja poliitilisest kokkuvarisemisest. Ei tasu unustada, et hoolimata Kiievi poliitilisest, majanduslikust ja sõjalisest nõrkusest ei ole Venemaa suutnud Ukrainat destabiliseerida ega tõmmata tagasi Moskva orbiidile. Kreml eelistab sellistes tingimustes ilmselgelt suruda kogu Ukraina teema unustusse, nagu see ongi juhtunud mitmel põhjusel: Lääne- ja Ida-Euroopat poliitiliselt lahku lööv immigratsioonikriis; ebameeldiv väljavaade, et Venemaa võtab Süüria (või selle, mis on sellest järele jäänud) täielikult enda kontrolli alla ja püsistab Bashar al-Assadi režiimi; Süüria kodusõja jätkumine ja põgenike massiline vool Euroopasse; vajadus astuda vastu Islamiriigile (ISIS) ja see purustada.
Tundub, et president Putin on seadnud USAle ja selle Euroopa liitlastele nutikalt varjatud lõksu. See nurjatu poliitiline lõks on ühtaegu lihtne ja tõhus: a) ISIS on Ameerika (ka Briti ja Prantsuse) julgeolekuprobleemide tipus, aga ka Venemaa on “mures” islamifundamentalismi leviku pärast, niisiis võidelgem üheskoos ISISe vastu; b) Bashar al-Assad on kurjategija, aga ta on ustav Venemaa liitlane ning ainsa jõu “legitiimne” juht, mis suudab võidelda ISISe vastu maapealsete vägedega ja tuua viimaks Süüriasse rahu (ning peatada põgenikevoolu), niisiis unustagem al-Assadi kuriteod, me peame hoopis temaga kõnelema ja leidma “kõikehõlmava poliitilise lahenduse”; c) Venemaa on teinud vigu (mida ametlikult ja avalikult küll ei tunnistata), aga ta on valmis astuma ka positiivseid samme (nt vabastama Kohvri), ning selles “uues” olukorras Lääs lihtsalt peab tegema Venemaaga koostööd, muu hulgas täiesti enesestmõistetavalt kaotama ELi ja USA kehtestatud sanktsioonid – niisiis, ajagem äri ja unustagem sanktsioonid, mis põhjustavad edaspidi ainult muret.
Kui see plaan läbi läheb, vabaneb Venemaa loodetavasti Lääne poliitilise isolatsiooni ja hukutavate majandussanktsioonide küüsist 2015. aasta lõpuks, mis loob ühtlasi positiivse ajendi naftahinna tõusuks maailmaturul ja kapitali sissevoolamiseks Venemaale. Mis aga kõige tähtsam: Kreml saavutab veel ühe hiilgava võidu Lääne vastu, muutes end võrdseks, kui isegi mitte juhtivaks jõuks Lähis-Ida küsimustes ning luues illusiooni positiivsest ümberkujunemisest, ehkki tegelikult on kõik muutunud hoopis halvemuse suunas.
Sama selge on see, et USAl ja Läänel üldisemalt ei ole Süüria küsimuses jäänud enam ühtegi head võimalust eriti pärast taktikalist lüüasaamist 2013. aastal (mil Putin sekkus ja päästis al-Assadi kohe ähvardavate õhurünnakute käest, tehes ettepaneku vabaneda Süüria keemiarelvastusest Lääne raha ja tehnilise abi najal). On usutav, et Putin esitab oma ettepaneku üsna otsekoheselt: kas olete meiega või olete meie vastu? Kas soovite, et asi saaks korda, või ei? Keda pärast süüdistatakse? (Näete ju, jälle peame meie sekkuma!)
Sellises olukorras peab Lääs, unustamata Ukrainat (isegi kui see ei ole otseselt Süüriaga seotud), seisma kindlalt oma huvide ja väärtuste eest ega tohi hakata mängima Putini mängu. Putin ei soovi õilistada mitte ainult Bashar al-Assadit, paadunud kurjategijat, keda Lääs soovib kukutada ja kohtu ette tuua, vaid ka iseennast (peljates, et USA soovib endiselt tema režiimi kukutada). Eestile, sellele väiksele, aga sümboolsele etturile suures mängus, on Venemaa samuti pakkunud “präänikut”, nimelt kahepoolse piirilepingu ratifitseerimist ja jõustumist. President Putin ja välisminister Lavrov on korduvalt süüdistanud Eestit, samuti teisi samameelseid riike (Läti, Leedu, Poola jt), et need on NATOs ja ELis otsekui provokaatorid, kes taotlevad ikka ja jälle solidaarsust ja adekvaatseid meetmeid Venemaa karistamiseks (selle koletute tegude eest). Nüüd loodab Venemaa Eestit “rahustada” vähemalt mõneks ajaks, kuni asjad “laabuvad”. Äärmiselt keeruline on ennustada, millise tulemuse annab Putini mäng, enne kui aasta lõpeb, aga õnnetuseks on Venemaal head võimalused edu saavutada, kui pidada silmas Lääne poliitilist nõrkust: USA valmistub presidendivalimisteks, Euroopa aga vaevleb kõikelämmatava immigratsioonikriisi küüsis. Eston Kohvri kodumaale tagasisaatmine tõenäoliselt ei mõjuta kuidagi Eesti-Venemaa suhteid.