Putin mõtestab ümber Venemaa osalust esimeses maailmasõjas

1. augustil avas president Vladimir Putin Moskvas Poklonnaja Gora memoriaalil mälestusmärgi esimeses maailmasõjas võidelnud Venemaa sõduritele. Sõja puhkemise sajandal aastapäeval otsustas Kreml tagantjärele kuulutada need sõdurid kangelasteks ning käsitleda tsaaririigi osalust selles sõjas kui rahva ajaloo auväärset osa (kremlin.ru, 1. august).

1. augustil avas president Vladimir Putin Moskvas Poklonnaja Gora memoriaalil mälestusmärgi esimeses maailmasõjas võidelnud Venemaa sõduritele. Sõja puhkemise sajandal aastapäeval otsustas Kreml tagantjärele kuulutada need sõdurid kangelasteks ning käsitleda tsaaririigi osalust selles sõjas kui rahva ajaloo auväärset osa (kremlin.ru, 1. august).

Venemaa postsovetlikul ajalookirjandusel oli keeruline Tsaari-Venemaa osalust esimeses maailmasõjas rahvuslik-heroilisse narratiivi põimida. Ehkki Venemaa võitles selles sõjas (1914–1917) ulatuslike territoriaalsete vallutuste nimel ning teda toetas üks grupp Euroopa riike, päädis sõda Venemaa kokkuvarisemisega. Nõukogude Liidu võit teises maailmasõjas ja sellega kaasnev mütoloogia ei jätnud katastroofilisele esimesele maailmasõjale rahvuslikus mälus erilist ruumi. Tolle sõja (ning aastail 1918–1920 valgete vastu peetud kodusõja) ajaloo kultiveerimine on viimasel ajal Venemaa marurahvuslikes ringkondades menukaks saanud. Polkovnik Igor Girkin/Strelkov sai tuntuks tolleaegsete lahingute taaslavastamisega (Ukrainska Pravda, 30. aprill).
Putini-poolne Vene impeeriumi ja viimasel ajal ka suurvene natsionalismi rehabiliteerimine on tekitanud vajaduse (nagu ta ise oma kõnes ütles) „panna taas jalule ajalooline tõde esimese maailmasõja kohta“ selles vaimus. Oma 1. augusti kõnes visandab Putin uue, riiklikult heaks kiidetud ülistava tõlgenduse Venemaa osalusest esimeses maailmasõjas. Selle raames seletab Putin Tsaari-Venemaa kaotust ja kokkuvarisemist reetmisega.
Putini sõnutsi „taastame me täna ajaloolise järjepidevuse“, hõlmates esimese maailmasõja „püha mälestuse“ Venemaa ametlikku ajalookäsitlusse. Poliitiliselt tähendab Poklonnaja Gora austusavaldus žesti Venemaa marurahvuslikele ringkondadele. Putini kolmandal ametiajal presidendina ning Ukraina vastu peetava sõja ajal on nendest kujunenud Putinit pooldava koalitsiooni oluline osa.
Tsaari-Venemaa oli üks esimese maailmasõja algatajaist. Ehkki ükski riik ei olnud teda ei rünnanud ega ähvardanud, astus Venemaa ise sõtta ning tungis 1914. aasta augustis Saksamaale ja Austria-Ungarisse. Kolme aastaga loobus Venemaa eesmärgist oma territooriumi veelgi laiendada, sai lüüa ning kaotas suure osa oma impeeriumi Euroopa-osast. Putin püüdis oma kõnes sündmuste sellist kulgu kuidagi selgitada.
1. „Venemaa oli sunnitud astuma esimesse maailmasõtta.“ See on kõne avalause, kuid sellele ei järgne põhjendust. Putin ei selgita, kes, miks ja kuidas sundis Venemaad sõtta astuma.
2. Austria ja Serbia vahelises konfliktis „pidi Venemaa kaitsma slaavi vennasrahvast“. Putin ei esita seda mitte tolle aja Venemaa võimuringkondade ja ühiskonna mõtteviisina, vaid kehtiva aksioomina, mis peegeldab implitsiitselt ka Kremli praegusi ambitsioone.
3. „Venemaa täitis oma kohustused liitlaste ees. Venemaa rünnakud [Ida-] Preisimaa ja [Austria Ida-] Galiitsia vastu lõid pihuks ja põrmuks vaenlaste plaanid ning võimaldasid liitlastel rinnet hoida ja Pariisi kaitsta.“ Putin ei selgita nende „kohustuste“ olemust, ei tunnista laastamistööd, mis pandi toime selle lühikese invasiooni käigus Preisimaale (mis lõppes Venemaa lüüasaamistega Tannenbergi all 1914. aasta augusti lõpus ning Masuuria järvistus sama aasta septembri keskel) ega maini jõhkrat venestamiskampaaniat Galiitsia ukrainlaste seas tolle provintsi okupatsiooni vältel (1915. aasta suvel löödi Venemaa väed peaaegu tervest Galiitsiast välja). (Mark Von Hagen, War in a European Borderland: Occupations and Occupation Plans in Galicia and Ukraine, 1914–1918, Seattle: University of Washington Press, 2007.)
4. Putin ei maini sõnagagi lüüasaamisi 1915. aasta maist novembrini, mis sundisid Tsaari-Venemaad loobuma territooriumidest Poolas, Leedus ja Kuramaal (tänapäeva Läti lääneosa). Venemaa armee ei suutnud nendest kaotustest lõpuni toibuda. Kindral Aleksei Brussilovi vasturünnak (juuni–september 1916), mille käigus hukkus enam kui miljon Venemaa sõdurit, ei jõudnud ligilähedalegi oma eesmärgile vallutada kaotatud alad tsaaririigile tagasi. 1917. aasta juulis kujunes Brussilovi teine ofensiiv (mida tuntakse ka Kerenski ofensiivina) katastroofiliseks taganemiseks Ukrainasse (Norman Stone, The Eastern Front 1914–1917, Penguin Global, 2004).
5. Iseloomustades Brussilovi esimest ofensiivi kui „legendaarset“, rajab Putin oma reetmisteooria just sellele legendile: „Too võit rööviti meie maalt. Selle röövisid need, kes kutsusid üles omaenda kodumaa ja selle armee lüüasaamisele, külvasid Venemaal korralagedust ning rabasid võimu enda kätte, reetes samal ajal rahvuslikud huvid.“ Putin vihjab mõistagi bolševikele. Ta heidab kõrvale nõukogude ajalookirjanduse teesi, et Venemaa osales „imperialistlikus sõjas“. Selle asemel „taastame me ajaloolise tõe“ selle sõja kohta.
Kui seda võitu poleks „röövitud“, st Tsaari-Venemaa poleks sõjast välja astunud ning oleks osalenud koos teiste Antandi riikidega rahukonverentsil, oleks ta vabalt võinud saavutada oma territoriaalsed eesmärgid. Ida-Galiitsia Venemaaga liitmine (mis põhines ukrainlaste rahvusidentiteedi eitamisel) oli üks 1914. aastal ametlikult välja kuulutatud sõjalisi eesmärke. 1915. aasta märtsis ja aprillis kiitsid Suurbritannia ja Prantsusmaa heaks Venemaa Istanbuli ning Bosporuse väina ja Dardanellide annekteerimise eeldusel, et sõda „võidetakse ühiselt“ – st et Venemaa ei lahku liidust. Antandi riikide valitsused kartsid juba toona, et nõrgenenud Venemaa võib tahta sõjast välja astuda. Ajendatuna samasugusest hirmust, andis Prantsusmaa 1917. aasta veebruaris hinge vaakuvale Tsaari-Venemaale vabad käed tsaaririigi läänepiiride tõmbamiseks pärast sõja lõppu.
Putini ajalookäsitlus ei tunnista Venemaa lüüasaamise põhjusena tolles sõjas riigi majanduslikku ja sõjalist alaväärsust. Venemaa valged kindralid, kelle memuaaridest on Putin oma reetmisteooria loomisel selgesti inspiratsiooni ammutanud, aga tunnistasid Venemaa suhtelist mahajäämust tema lõpliku lüüasaamise ühe põhjusena.
Putini esimese maailmasõja käsitluses pole jälgegi inimlikust kaastundest Venemaa langenutele ja haavatuile. Ta ei maini oma kõnes sõnagagi nende üüratut arvu. Arvatakse, et Venemaa üksnes lahinguväljal kantud inimkaotused ulatusid kuni 1917. aastani 5–6 miljonini (ebatäpsused on tingitud Venemaa tolle aja puudulikust statistikast). Putini kõne lihtsalt ülistab Vene sõdurite valmisolekut massiliseks anonüümseks eneseohverduseks. Praegu Ukraina vastu peetava sõja ajal otsib Kreml ajaloost põhjendusi, millega järjekordne militaristlik narratiiv üldsuse jaoks söödavaks vormida.