Puhka rahus, James Buchanan!

Ameerika rahvas on oma sõna öelnud ja nende tahte kohaselt vannutatakse järgmise aasta 20. jaanuaril ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president, mustanahalise Keenia kodaniku luo hõimust ning Kansasest pärit valge ameeriklanna poeg Barack Hussein Obama. Kaheksa aastat presidenditoolil istunud George Walker Bush on kadumas ajalukku ja siiralt võib õnnitleda ameeriklaste kodusõja eelset 15. presidenti James Buchanani, keda on siiani peetud Ühendriikide nõrgimaks presidendiks. Nüüd on ta loodetavasti kurvast kuulsusest vabanemas ja tema rolli on üle võtmas uus nimi, G.W.Bush. Bushi teened Obama võidus pole mitte väikesed: ta on vähendanud USA usaldatavust teiste riikide seas kriitilise piirini, tekitanud Iraagi näol maailma uue kriisikolde, juhtinud USA majanduse läbi aegade katastroofilisemasse seisu peale 1930-te alguse Suurt Depressiooni ning ideologiseerinud ja polariseerinud Ameerika ühiskonna. Sellise pärandatava koorma juures kuulunuks vabariiklaste järjekordne valimisvõit kurioosumite kilda.

Ameerika rahvas on oma sõna öelnud ja nende tahte kohaselt vannutatakse järgmise aasta 20. jaanuaril ametisse Ameerika Ühendriikide 44. president, mustanahalise Keenia kodaniku luo hõimust ning Kansasest pärit valge ameeriklanna poeg Barack Hussein Obama. Kaheksa aastat presidenditoolil istunud George Walker Bush on kadumas ajalukku ja siiralt võib õnnitleda ameeriklaste kodusõja eelset 15. presidenti James Buchanani, keda on siiani peetud Ühendriikide nõrgimaks presidendiks. Nüüd on ta loodetavasti kurvast kuulsusest vabanemas ja tema rolli on üle võtmas uus nimi, G.W.Bush. Bushi teened Obama võidus pole mitte väikesed: ta on vähendanud USA usaldatavust teiste riikide seas kriitilise piirini, tekitanud Iraagi näol maailma uue kriisikolde, juhtinud USA majanduse läbi aegade katastroofilisemasse seisu peale 1930-te alguse Suurt Depressiooni ning ideologiseerinud ja polariseerinud Ameerika ühiskonna. Sellise pärandatava koorma juures kuulunuks vabariiklaste järjekordne valimisvõit kurioosumite kilda.

Miks?

Obama põhisõnumiks ameerika rahvale oli muutuste möödapääsematus “Change” ja tegelikult tal ei olnudki muud valikut. USA ühiskonnas ei olnud taoline sõnum esmakordne, mida ühiskond teravalt tunnetas – muutuste vajaduse lipu all saavutasid varem valimisvõidu Franklin Delano Roosevelt, John Fitzgerald Kennedy ja Ronald Wilson Reagan. Väga palju sarnasust on Obamal Kennedyga. Mitte asjata ei toetanud paljud Kennedy perekonna liikmed eesotsas senaator Edward Kennedyga Obamat väga tugevalt juba Clintoni vastu. Katoliiklase Kennedy võitu peeti omal ajal sama suureks imeks kui mustanahalise Obama võitu täna. Kennedyt peeti tema 43 eluaastaga sama kogenematuks kui 47-aastast Obamat.

Obama valimiskampaaniat võib pidada läbi aegade parimaks valimiskampaaniaks ning valimistejärgses pöördumises ei olnud Obama kampaania mänedžeri David Plouffe’i ja põhistrateeg David Axelrodi suunas kiidusõnadega kitsi. Obama suutis valimiskastide juurde tuua palju uusi valijaid ning tõsta poliitilist aktiivsust kogu riigis. Obamat toetasid enamus noortest (vanusegrupis kuni 30 aastat rohkem kui kaks kolmandikku), naisvalijatest, mustanahalistest (koguni 96%), latiinodest (kaks kolmandikku, neli aastat tagasi saavutas Bush siin koguni 40%), sõltumatutest valijatest, isegi katoliiklastest (53%; katoliiklasel John Kerryl oli see 47%). Kui rääkida vanuselistest eelistustest, siis toetasid Obamat vanusegrupid kuni 35 ja 50-65; McCainil oli märgatav ülekaal üle 65-aastaste seas ja tal olid tugevamad positsioonid vanusegrupis 35-50, ehk siis Reagani ajastu noorte seas.

Neli aastat tagasi ei õnnestunud John Kerryl tuua murrangut uute valijate näol ning teda toetasid need, kes traditsiooniliselt ikka demokraate on toetanud. Ameerika ühiskond ei olnud veel ärganud 2001. aasta terrorirünnakute järgsest šokist ning George W. Bushi mustvalget jõupoliitikat toetasid tugevasti sotsiaalse konservatiivsuse kantsid kesk- ja lõunaosariigid. Obama suutis võita koguni üheksas osariigis, kus Kerry neli aastat tagasi oli kaotanud – Nevadas, Colorados, New Mexicos, Iowas, Indianas, Virginas, Põhja-Carolinas ning traditsioonilistes swing-osariikides Ohios ja Floridas. Napilt kaotas ta Missouris ja Montanas. Hetkel, kui tasavägistelt kulgenud Missouris ja Põhja-Carolinas on lõplikud tulemused veel välja kuulutamata (nagu on veel selgusetu, kes võitis Nebraska Omaha piirkonna hääle; Nebraska ja Maine nimelt jagavad valijamehi), juhib Obama valijameeste arvus masendava ülekaaluga 349:162 (George W. Bush võitis neli aasta tagasi 286:252).

John McCain

Kindlasti aitas Obama võidule kaasa vabariiklaste ebaõnnestunud valimiskampaania, mis tipnes cheerleader’i imidžiga Alaska kuberneri Sarah Palini valikuga asepresidendikandidaadiks. Palini – kelle nimi toob minus esile vaid hüüde „Tule taevas appi!“ – valimisega püüti rahustada vabariiklaste seas juhtivale positsioonile tõusnud ultraprotestantlikke sotsiaalseid konservatiive, kuid tõenäoliselt meelitada ka eelvalimistel Clintonit toetanud demokraatide naisvalijaid. Paraku anti käest arnoldrüütellikult sissetöötatud McCaini kujuteldav eelis, kogemused, millel oli eriti vanema põlvkonna valijaskonna seas mõningast läbilööki. Vabariiklaste asepresidendikandidaadi valikud on olnud tihtipeale kummalised, meenutagem või Bush sen. valikut Dan Quayle’i. McCaini külm ja sunnitud käepigistus valimisteööl Paliniga, kus ta viimase abikaasale Todd Palinile ei vaevunud isegi otsa vaatama, kõneles ilmekalt valiku mõjust kogu valimiskampaaniale.

Vabariiklased eeldasid ekslikult, et valimiste põhiküsimuseks tõusevad julgeolekuga seotud teemad – osalus Iraagis ning võitlus terrorismiga. John McCain jõudis end isegi vahepeal majandusküsimustes ebakompetentseks tunnistada. Kui vabariiklased oleksid teinud panuse Mitt Romneyle, kellel hoolimata tema mormooni usust on eduka majandusmehe kuulsus ning kellel on ette näidata ka märkimisväärsed tulemused, ta on krahhist päästnud nii Massachusetsi osariigi kui Salt Lake City taliolümpiamängud, oleks Obamal olnud palju keerulisem valimisi võita.

John McCain oleks olnud ameeriklastele hea valik 2000. aastal – mitte halvem kui Al Gore, George W. Bushist rääkimata. Aastaks 2008 olid paljud asjalood kujunenud juba teistsuguseks. Ameerika oli muutunud ning John McCain oli muutunud. Kui 2000.a. valimistejärgselt oli räägitud McCaini võimalikust üleminekust demokraatide leeri, siis valis MCain teise tee ning lähenes Bushi tiivale. McCain taipas, et maverick’na ei saa ta iialgi vabariiklaste presidendikandidaadiks ning pärast mõõduka Robert Dole’i hävimist 1996.a. valimistel, oli Vabariiklik partei tugevasti ideologiseerunud, kus domineerisid konservatiivsed, religioossed ning moraalipõhised hoovused. McCain aastal 2008 oli muutunud vabariiklaste poliitilise eliidi vangiks. Tema välispoliitiliste nõustajate seas domineerisid marksistlikud-hegemonistlikud neokonservatiivid Randy Scheunemanni ja William Kristoliga eesotsas. McCaini seotus neokonservatiividega oli veelgi tugevam kui George W. Bushil, rääkimata Ronald Reaganist. Tal puudus ka selge programm USA majanduse päästmiseks. Kuigi oma valimiskampaania lõppetapis üritas ta praegusest presidendist distantseerida, oli rong juba läinud ning kriitika ei kõlanud enam kuigi usutavamana.

Kes oleks Eestile olnud parem president?

Kui kogu muu maailm hoidis kogu hingest pöialt Barack Obamale ja soovis Ameerika tagasitulekut demokraatliku maailma vaimse liidrina ning loobumist George W. Bushi jõulise hegemooni hoiakust, siis Eesti poliitiline eliit koondus valdavas enamuses sirgeselgselt John McCaini selja taha. Eelistusi põhjendati alalhoidliku hirmuga, räägiti teadmatusest, mis saabuvat Obama võimuletulekuga ning imetleti McCaini karme sõnu Venemaa aadressil. Selgusetuks jääb küll, kuidas sellest Eestile praktiliselt kasu oleks tulnud, sest kriitika Venemaa aadressil on viimase tegevusele toiminud nagu hane selga vesi. Ekstremistlikumad kaasmaalased puhusid üles USA valijaskonna kõige rumalamale osale mõeldud hirme Barack Obamast kui moslemist, kommunistist ja venelaste või terroristide sõbrast.

Õnneks säilitasid ameeriklased presidendivalimistel terve mõistuse ja valisid endale presidendi, keda nemad eelistasid ega hoolinud kelle iganes huvides ülespuhutud hirmudest. Tuleb tunnistada, et hirmudel põhinev poliitika on ka Eesti poliitilises elus omandanud kuidagi tähelepanuväärselt märkimisväärse positsiooni. Neokonservatiivne retoorika on hirme ja paljusid teisi negatiivse alatooniga alahoidlikke instinkte ülesehitavalt domineerinud nii George W. Bushi, Poola vendade Kaczinskyte kui ka Vladimir Putini ideoloogilises repertuaaris, kuid on jätnud märgatava jälje ka Eesti viimase aja poliitilise mõtte arengule. Sellel pole aga kohta Barack Obama tulevikku suunatud sõnumites ning võib-olla tasub Eestilgi Obama sõnumist õppida. Maailm ei piirdu bipolaarselt ainult Eesti (või Ameerika Ühendriikidega) ja Venemaaga, vaid on märksa keerulisem konstruktsioon. Sellepärast ei ole Venemaa küsimus ameeriklaste jaoks üldsegi mitte kõige olulisem küsimus ning ka Eesti, kes 1990-tel vabanes edukalt Venemaa majanduslikust sõltuvusest, võiks nüüd sama edukalt vabaneda Venemaa vaimsest sõltuvusest. Sest pole MEIE asi, kuidas NEMAD seal hakkama saavad. Barack Hussein Obama on Eesti jaoks väga hea president, sest ta on hea president ameeriklaste jaoks.

Mis saab edasi?

Barack Obama on alustanud üleminekumeeskonna kokkupanemisega. Peagi hakkavad selguma tulevased valimiskabineti liikmed. Obama ei ole mitte ainult karismaatiline kõnemees, vaid hoolimata talle omistatud vasakpoolsetest vaadetest (mis rohkem seostuvad küll tema abikaasa Michelle’ga), on ta alati olnud suurepärane diplomaat, kel on olemas loomulik oskus erinevaid pooli lepitada. Juba ülikoolipäevil sai ta esimese mustanahalisena Harvard Law Review toimetajaks, kuna teda toetasid erinevad huvigrupid, nii liberaalsed kui konservatiivsed. Mustanahaliste poliitikute seast, eristab teda oskus tõusta rassist kõrgemale. Musta Ameerika külge klammerdumine on jätnud paljud mustanahalised poliitikud kogukondliku poliitika tasandile. Obama tulevases valitsuskabinetis saavad väga tõenäoliselt olema mitmesuguste vaadete ja parteilise kuuluvusega isikud.

Tulevase Valge Maja staabiülemana ehk siis sisuliselt administratsiooni tegevjuhina soovib ta näha Chicagost pärit Esindajatekoja liiget Rahm Emanueli. Kuid Emanuel, kellel on ka endal tugevad poliitilised ambitsioonid, ei ole kohast administratsioonis just vaimustuses. Võimalik, et sellele kohale kerkib hoopis omaaegne Lõuna-Dakota senaator Tom Daschle. John Kerry, 2004.a. demokraatide presidendikandidaat, soovib saada riigisekretäriks. Kuid favoriidiks peetakse siin hoopis New Mexico kuberneri Bill Richardsoni. Võimalike kaitseministritena nähakse praegust kaitseministrit Robert Gatesi ja senaator Chuck Hagelit. Mõlemad on vabariiklased. Vägagi oluliseks positsiooniks on tõusmas rahandusministri ametikoht, kuhu kandidaate vaagitakse eriti hoolikalt.

Reformide läbiviimist kergendab demokraatide edu senati ja esindajatekoja valimistel, kus nad said märkimisväärse ülekaalu. Üllatuse valmistas jällegi Alaska, kes hoolimata paljude küsitluste tulemustest valis tagasi teeneka korruptandi, 85-aastase senaatori ja seitsmes kuriteos süüdimõistetud Ted Stevensi, kellest saab läbi ajaloo esimene Senatisse valitud kriminaalkurjategija. Kriminaalsüüdistus ähvardab ka Esindajatekoja liiget Don Youngi. Kui Senat Stevensi valimist ei aktsepteeri, kuulutatakse välja uued erakorralised valimised, mille kaudu võib Senatisse tõusta hoopis Sarah „Tule taevas appi!“ Palin. Lootustandva koomiku jõudmine Washingtoni poliitilistesse koridoridesse lisab sinna kindlasti rohkem värvi.

Sellega panen punkti 2008.a. USA valimiste teemalisele sarjale ja ütlen lõpetuseks „Puhka rahus, James Buchanan! Sinu koht Ameerika Ühendriikide presidentide pingereas on üle võetud.“