aprill 25, 2017

Pronksiööde õppetunnid

Reuters/Scanpix

Aeg-ajalt ilmub ikka kuskilt arvamus, et eesti ajakirjandus kattis pronksirahutusi kallutatult, ühepoolselt ja üksnes eestlaste vaatevinklist. Tavaliselt tuuakse oma väidete tõestuseks Postimehe artikkel 28. aprillist 2007, Nädala näo rubriigis ilmunud „Tundmatu vene pätt“. Tõepoolest, see artikkel ei tee Postimehele au ega ole midagi, mille üle uhkust tunda. Ent kas võib eesti ajakirjanduse kohta teha üldistusi üheainsa artikli põhjal?

Vaevalt. Aastail 2006 – 2008 töötasin ise Postimehe arvamustoimetuses, sestap on seestpoolt nähtuna kogu Pronkssõduri saaga veidi keerulisem kui lihtlabane arvamus kallutatusest (ja mõnikord ka tellimuslugudest). Sest tuleb ju meeles pidada, et pronksiööd ei tekkinud tühjalt kohalt, vaid sellele oli eelnenud pikk lugu provokatsioonidest Tõnismäel, mõne telekanali püüd leida konflikt ja saada see kaamerasse jne.

Kirjutasin Pronkssõdurist päris mitu juhtkirja või osalesin nende kirjutamisel. Üks üleskutseid, mis kordus juhtkirjades päevast päeva, oli, et vaja oleks hoiduda vägivallast ja et konflikt tuleks rahumeelselt lahendada. Samasugune mõte kõlas ka juhtkirjas, mille kirjutasin 26. aprilli õhtul 2007 (seda aitasid kirjutada mitmed, seega oli juhtkiri tõesti toimetuse seisukoht). Ehkki juhtkirja veel õhtu poole muudeti, ei osanud keegi näha laastamistöö ulatust ja öiseid rahutusi. Trükikoda seadis meie reageeringule piirid.

Toimetuses valitsesid pärast mitmesugused meeleolud. Oli neid, kes rääkisid „vene pättidest“. Kuid meenutagem, et toona ilmus ka Vene Postimees ja seal olid hoopis teistsugused arvamused. Näiteks Pronkssõduri „küüditamisest“. Nii tekkiski mõte vahetada kolumne – Vene Postimehe ajakirjanike arvamuslood ilmusid eestikeelses Postimehes ja vastupidi. Vaja oli ikkagi kuidagi koos edasi minna.

Ja üldisemalt ka. Kui meenutada Kanal 2 reportaaže sündmuskohalt, siis sõna saidki ju need, kes rahutustes osalesid. Kus siin on kallutatus? Meenutan ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse toonase töötaja Juhan Kivirähki artiklit Eesti Päevalehes, milles kritiseeriti valitsuse tegevust. Siis olin ma artikli osas kriitiliselt meelestatud, nüüd enam mitte nii palju ja hea meel on muidugi, et Eestis võib oma arvamust avaldada.

Lõpetuseks vaidlen vastu neile, kelle arvates tuleks pronksiööde aastapäev pigem maha vaikida. Ajaloost tuleb rääkida, sest mahavaikitud ajalugu tekitab vääritimõistmisi ja ebatõde. Võtke kasvõi Balkan – Jugoslaavias ei räägitud väga, mis toimus Teise maailmasõja ajal, vaen oli kuski küdenud ja ootas üksnes momenti, et valla prahvatada. Räägime ja kirjutame pronksiöödest, siis on ehk lootust, et suudame edaspidi vigu vältida.

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar