Need olid vaid paar lauset, mis olid mõeldud teistele soolakringleid mugivatele konservatiividele ühes Baieri õlletelgis. Kuid Angela Merkeli kommentaarid jõudsid uudiste pealkirjadesse üle kogu maailma. Osad rahvusvahelised kommentaatorid tõlgendavad tema avaldust, et Euroopa ei saa enam täielikult USA-le ja Ühendkuningriigile toetuda, „Atlandi-ülese partnerluse katkemise“ ning „uue maailmakorrana“. Juuresolevad pildid, mis kujutasid Merkelit joomas Baieri puhkpilliansambli saatel liitrit Saksa õlut, üritavad rõhutada tema patriootlikke väärtusi – erinevalt täiskarskest, limonaadi joovast Donald Trumpist. Kuid mida täpselt tähendavad need kommentaarid Saksamaa ja Euroopa välispoliitika jaoks?
Esiteks peame märkima, mida Angela Merkel ei mõelnud. Saksamaa ei pööra selga Atlandi-ülesele partnerlusele. Kantsler on vankumatu atlantitsist, kes teab, et Euroopa vajab NATO-le mõjuvõimu andmiseks Washingtoni, ja et Saksa eksportijad vajavad häid kaubandussuhteid USA-ga.
Õigupoolest ei ole see Saksamaa kantsleri jaoks kaugeltki esimene kord Washingtonile vastupanu osutada. Saksamaal on hakanud levima USA-vastasus, mida poliitikud sageli ära kasutavad. Gerhard Schröderi vastasseis USA juhitud sissetungile Iraaki tõestab, et see võib suisa aidata hääli võita.
Merkel teab seda väga hästi, eriti kuna valimisteni on vaid neli kuud. Võttes karmi hoiaku Donald Trumpi suhtes jätab ta endast mitte ainult tugeva mulje, vaid röövib oma hädas olevalt sotsiaaldemokraadist rivaalilt Martin Schulzilt veel ühe valimisrelva.
Seega oli tegu hoopis positiivse sõnumiga, mis taotles Euroopa Liidu tugevdamist. Brexit ja Trump võivad küll olla katsumused, kuid need elavdavad samas toetust, näidates, milline näeb välja alternatiiv Euroopa integratsioonile. Ning liberaalse eurofiilist presidendiga Pariisis loodab Merkel, et franko-saksa mootor saab jälle hoo sisse. Seega puudutasid ta kommentaarid vähem USA-d ja Ühendkuningriiki ning rohkem Euroopa Liitu.
