Bronisław Komorowski vannutati 6. augustil Poola presidendiks. Ta võitis valimistel, ja napimalt kui algselt ennustati, Jarosław Kaczyńskit – endist peaministrit ja hukkunud presidendi Lech Kaczyński kaksikvenda. Valimised olid küllaltki rahumeelsed, kampaania viisakas, vähemalt Poola standardi järgi, ning isegi Kaczyński ja tema partei, kes muidu on tuntud teravuste poolest, käitusid tasaselt.
09.08.2010, Tomas Jermalavicius
Eesti Päevaleht
Bronisław Komorowski vannutati 6. augustil Poola presidendiks. Ta võitis valimistel, ja napimalt kui algselt ennustati, Jarosław Kaczyńskit – endist peaministrit ja hukkunud presidendi Lech Kaczyński kaksikvenda. Valimised olid küllaltki rahumeelsed, kampaania viisakas, vähemalt Poola standardi järgi, ning isegi Kaczyński ja tema partei, kes muidu on tuntud teravuste poolest, käitusid tasaselt.
See ei ole üllatus, kui arvestada, et presidendivalimised toimusid Poola suurkatastroofi varjus, kus lennuõnnetuses olid hukkunud president ja tema saatjaskond.
Välispoliitika vaatenurgast tähendab Komorowski saamine presidendiks kindlasti vähem sisemisi vastuolusid ja pingeid Poola poliitikas. Varem olid peaminister Donald Tusk ja hukkunud president Lech Kaczyński rivaalid välispoliitika valdkonnas ja neil olid erinevad vaated näiteks selles, kuidas ajada asju Saksamaa või Venemaaga. Tuski pragmaatilisus ja liberaalne vaist olid pidevalt vastuolus Kaczyński konservatiivsuse, umbusu ja omavõetud kaitsemüüri rolliga Poola ajalooliste vaenlaste väidetava agressiivsuse vastu. Isegi Poola esindamine Euroopa Liidus tähendas võistlust kahe rivaali vahel.
Bronisław Komorowski on lojaalne oma parteile ja parteiliider Donald Tuskile. Kui ta just ei otsusta Tuski varjust välja tulla ja sepistada omaenda välispoliitilist isikupära, on vähe võimalusi, et ta kaldub kõrvale või oponeerib peaministri liinile. Ja see liin on läbinisti pragmaatiline. Esiteks on Poola välispoliitika eesmärk hoida ja arendada konstruktiivseid töösuhteid kolme olulise partneri – Washingtoni, Moskva ja Berliiniga (see on üsna traditsiooniline geopoliitiline kolmnurk Poola jaoks, kus Washington on asendanud Pariisi ja Londoni). Ja teiseks, ehitada ja kasutada Poola potentsiaali piirkonna raskekaallasena koos vastava rolliga Euroopa Liidus ja kaugemalgi.
Idealistide aeg on möödas
Kui jutuks tulevad Poola väiksemad naabrid või regionaalsed partnerid ning nende huvid ja mured, on Poola välispoliitikas teatud kindel joon, mida analüütikud on juba ammu tähele pannud: väikeriike vaadeldakse tihtipeale tüütustena, kellega vahel on vaja tegelda, aga kes pole kuigi tähtsad. Väikesed naabrid muutuvad Poola jaoks oluliseks ainult siis, kui Euroopa Liidus on vaja kokku panna mingeid Poola huvisid edendavaid koalitsioone. Üks Poola analüütik, märkides sellist egotsentrilist, mõneti ülbet hoiakut, on võrrelnud Tuski poliitikat väikenaabrite suhtes Putini poliitikaga. Selle tagajärjel on näiteks Balti riikidel endiselt raske innustada Varssavit, et see pingutaks rohkem selle nimel, et luua olulisi energia- ja transpordiühendusi Balti riikide ja muu Euroopa vahel.
Samamoodi ei vaimustu Varssavi pragmaatiline välispoliitika tiib Venemaa ja Euroopa Liidu vahele jäävate alade demokratiseerimise toetamisest. Või vähemalt saab see suund tunduvalt vähem tähelepanu. Nüüd kus Kaczyńskid on läinud, on Kesk- ja Ida-Euroopa välispoliitika üleminek postidealismi faasi jõudnud peaaegu lõpuni. Kadunud on romantilised poosid ja tribüünidel seismine. Väärtustel põhinev välispoliitika, mida toetasid Lech Kaczyński Poolast ja Valdas Adamkus Leedust ning mille eesmärgiks oli noorte demokraatiate toetamine Ukrainas ja Gruusias, vaevalt et saab Komorowski ametisseastumisest uut värskendust.
Selle piirkonna „halduri tüüpi” peaministritel on portfellid täis mitmesuguseid majandushuve, infrastruktuuri projekte, energeetilise julgeoleku või finantsstabiilsuse kavu ning nende hääl kõlab välispoliitikas valjemini kui visonäärlike, aga tihti ka tseremoniaalsete presidentide oma, kellest paljud, sh Komorowski, püsivad oma riigi peaministri varjus. Siiski peame endiselt arvestama Varssavi kui üliolulise tegijaga siinses regioonis.
Suuri takistusi sellise rolli haaramiseks on eespool mainitud Poola suhtumine väiksematesse naabritesse. Üks Leedu analüütik avaldas mõningat lootust, et Komorowski võib suhtumist muuta. Tema sugupuu algab aristokraatide suguvõsast, kes elas sajandeid Põhja-Leedus – see taust tundub Komorowskile endale hingeliselt väga korda minevat. Osa Poola-vaatlejate seas püsib lootus, et kuna Komorowski pärineb väikeriigist, siis on ta lisaks Ameerikale, Saksamaale ja Venemaale ehk valmis kuulama ka väiksemaid naabreid ja partnereid.
See võiks olla president Komorowski eriline panus Poola pragmaatilisse välispoliitikasse. Kui Komorowski suudab mahendada Poola välispoliitilist suundumust tegelda peamiselt „suurte poistega”, tõugates eemale väiksemaid, siis võidakse teda ka siinses piirkonnas riigimehena tunnustada.