Varssavi Zbawiciela väljakul saab end tunda nagu iga Euroopa suurlinnas – keset linna melu istuvad kohvikute väliterassidel noored inimesed, juuakse veini ja kohvi.
Kunagi kaunistas väljakut ka kunstlilledest vikerkaar, mis sümboliseeris võrdsust ning muuhulgas ka seksuaalvähemuste õigusi. Kaar põletati regulaarselt marurahvuslaste poolt maha ning see muutus kohaliku kultuurisõja üheks märgiks. Vikerkaar koristati ära, et liigagi nähtavaks muutunud pinge ei paistaks nii silma. 2018. aastal tuli aga uudis, et kaar taastatakse. Seekord oli see aga õhku projitseeritud hologramm – justkui täiesti olemas, aga maha põletada ei saa. Kas ka omamoodi sümboolne?
Poola on nüüdseks meie teadvuses kindlalt seotud rahvusluse tõusuga. On palju kirjutatud nii tülidest Euroopa Liiduga, nn holokausti seadusest kui ka pingetest Ukrainaga. Igal nendest tülidest on nii pikk ajalugu kui ka konkreetne põhjus, kuid kõige taga joonistub selgelt välja just rahvuslus, Poola erakordseks pidamine. Tihti räägitakse nii akadeemilises keskkonnas kui ka poliitikute seas, et rahvuslus Ida-Euroopas on kuidagi eriliselt tundlik, ajaloost tulenev, etniline, metsik, samas kui Läänes on rohkem kodanlikku rahvuslust, mis on justkui kammitsetum ja „arenenum“. Teaduse põhivool on selgelt selle poolt, et rahvus kui selline on konstrueeritud, samas kui nn primordiaalne arusaam rahvusest on poliitikute ning eelkõige paremäärmuslaste, pärusmaaks. Just nemad usuvad, et nende rahvus on alati eksisteerinud, alati elanud sellel alal, ning tihti ka seda, et see rahvus on kuidagi eriline, teistest parem. Selline maailmavaade tekitab vältimatult vastuolusid. Identiteedi määramise üks viis on kindlasti mitte ainult öelda, kes me oleme, vaid ka seda, kes meie EI ole. Konstrueeritud natsionalismi teooria üks võimalik tees on aga, et rahvuslusest on huvitatud eelkõige eliidid, kes kasutavad seda endi võimul hoidmiseks..
Sellega seoses tahaksin välja tuua termini „antipolonism“ ilmumise Poola kõnepruuki. Ajakirjas „Sieci“ avaldatud artikli põhjal (mai 2018) võib näha, kuidas antipolonism sünnib vastuoludest. Autor Grzegorz Gorny sõnul tahetakse Poola välja lükata nii Euroopa Liidust kui ka NATOst. Poola olevat üldse pidevalt rünnakute all, eelkõige seoses ülalpool mainitud „Holokausti seadusega“. Poolal peab olema oma ajaloopoliitika, vastasel juhul ajab seda poliitikat keegi teine, väidab autor. Maailm ei näe enam poolakaid ohvritena, kuna poolakad ise ei ole teinud piisavalt selleks, et endi ohvristaatust maailmale pidevalt meenutada. Mõnes mõttes on antipolonism „äraspidi antisemitism“, ehk selle termini kasutajad tahavad tõestada, et ka poolakad on eelkõige ohvrid, ning ka poolakad, lisaks juutidele, on „väljavalitud rahvus“. Samas on võimaik, et „antipolonismi“ idee juured on sügavamal ning on seotud romantilise natsionalismiga üldiselt ja Poola jagamiste ja ohvriks toomisega kaugemas minevikus.
Võib öelda, et Poolas on rahvuslus üsna populaarne ning samal ajal ka populistlik. Valitsev PiS (Õiguse ja Õigluse) partei on korraga nii natsionalistlik kui ka sotsialistlik. Vahel rõhutatakse, et tegelikku populaarsust toovad PiSle sotsiaalsed meetmed, nagu nt 500 zlotti kuus igale perele alates teisest lapsest. Selle sotsiaalse taustaga toetuse najal viib aga valitsev eliit läbi rahvuslusele orienteeritud poliitikat. Praegu jookseb peamine lõhe ühiskonnas lihtsustatult öeldes kosmopoliitide ja populistide vahel.
Sellel foonil võib käsitleda ka president Duda ettepanekut korraldada sügisel referendum Poola põhiseaduse muutmise üle. Esialgne ettepanek näeb välja nagu küsimustega ehitud jõulupuu. Küsimusi on algul olnud viisteist, siis pakuti koondada neid kümneni – selge on see, et seda on ikkagi väga palju. Referendumite üldisteks põhjusteks pakutakse tihti just populismi toetuseks arvamuste otsimist. Võib eeldada, et ka president Duda otsib mandaati, legitiimsust tulevasteks põhiseaduse muudatusteks. Milleks aga muuta 1997. aasta põhiseadust?
Siis, kui 1997. aasta põhiseadus vastu võeti, ei olnud paljud sellega rahul. Süvenemata protsessi, mis jättis ka soovida, saab ära markeerida n. fakti, et tollases referendumis osales 43 protsenti kodanikest, kellel oli õigus hääletada, ning nendest vaid 52,7 protsenti hääletasid „Jah“. Põhiseaduse vastased sõimasid tollal uut dokumenti „veaks Poola jaoks“, kuna see ei austavat Poola traditsioone. Millest selline arvamus? 1997. aasta põhiseadus ei maini selgelt jumalat. Preambul küll mainib jumalat, kuid pöördudes kogu Poola rahva poole kaasab ka neid, kes ei usu jumalasse. See solvavat katoliiklaste tundeid. Samuti on ebaselge, kes on osa Poola rahvusest ja kes mitte – elik piir kodakondsuse ja rahvuse vahel on jäetud häguseks. Rahvuslased glorifitseerivad eelkõige 1791. aasta Poola põhiseadust, mis võeti vastu üsna vahetult enne Poola teist jagamist ja jäi sümboolseks ideaaliks. Just selle põhiseaduse vastuvõtmist tähistatakse 3.mail, põhiseaduse päeval.
Tulles tagasi plaanitava referendumi küsimuste juurde võib öelda, et nende seas on teemasid väga seinast seina, näiteks nii liikmesus Euroopa Liidus kui ka Poola seaduse ülemuslikkus nii ELi kui rahvusvahelise õiguse üle. Lisaks tahetakse küsida rahva käest, kas panna põhiseadusse viidet Poola kristlikule ajaloole. Presidendi võimu suurendamine on samuti küsimuste seas ning see võib viidata võimuvõitlusele. Suurim rõhk on aga nn positiivsetel õigustel ehk sotsiaalsetel garantiidel – õigus peretoetustele, pensioniiga puudutav, perekonna roll, tervishoiu garantii haavatavatele gruppidele.
Küsitlused näitavad, et vaid 43 protsenti poolakatest tuleksid referendumile ning võimalikku madalat osalust peetaksegi kõige suuremaks probleemiks. Samas soovib enamus (62 protsenti) põhiseaduse muudatusi küll. Nagu spekuleeritakse, ajaksid just sotsiaalsed garantiid inimesed kodunt välja hääletama ning toetus nendele sätetele on kõrgeim (81 protsenti pooldavad tervishoiu garantiisid rasedatele ning puuetega inimestele; 75 protsenti suurendatud perekonna rolli; 67 protsenti toetavad pensioniiga kirjutamist põhiseadusse). Presidendi suurendatud rolli toetab 57 protsenti vastanutest.
Peab mainima, et presidendi ettepank on üsna toores ning juba on PiS pakkunud asemele referendumi korraldamist pigem samal ajal Euroopa Parlamendi valimistega tuleva aasta mai- kuus. Praegu spekuleeritakse võimalike stsenaariumide üle. Kui referendum viiakse läbi mais, siis on rohkem aega küsimusi lihvida ja on lootust suuremale osalusprotsendile. Võib ka karta, et referendumi ootab sarnane saatus president Komorowski 2015. aasta rahvahääletusega, kus osalus oli vähem kui 8 protsenti.
Pinged Euroopa Liiduga viivad välisvaatajaid mõtteni, et Poola võimud tegutsevad Euroopa Liidu kiuste ja vastandudes ülejäänud Euroopaga. Nii suures riigis juhtuvad paljud asjad sisepoliitilisel põhjustel, kuid kindlasti on suhetel Euroopa Liiduga oluline roll Poola identiteedi kujunemisel. Huvitaval kombel toetab enamus poolakaid Euroopa Liitu, kuid samal ajal ka valitsevat parteid, mis on euroskeptiline. Nähtavad Euroopa Liidu hüved – eelkõige rahalised eraldised ja lahtised piirid – mängivad siin küll tähtsat rolli, kuid kindlasti on olulisel kohal ka sügavam toetus kuulumisele Euroopasse. Tundub aga, et suur osa poolakaist eelistaks aga kuuluda Euroopasse rahvuslikuna, suveräänsena, katoliiklikuna ja üleüldse omadel tingimustel.
