Ukraina ja Poola suhete ülikiire jahenemine ei olnud välk selgest taevast: kahe riigi vahel on ka varem probleeme esinenud.
Siiski kujutab praegune suhete klaarimise voor Varssavi ja Kiievi vahel endast tõsist ohtu kogu Kesk-Euroopa julgeolekule.
Poola on pikka aega mänginud „Ukraina advokaadi“ rolli, edendades seejuures muidugi ka oma huve. Pärast 2014. aasta revolutsiooni aga muutusid kahe naaberriigi suhted jahedamaks, tekkis üha rohkem arusaamatusi – esmapilgul küll tühiseid, kuid ebakõladel oli kalduvus kuhjuda. Lisaks tuli 2015. aastal Poolas võimule Õiguse ja Õigluse partei, mis peab ajaloolise mälu küsimusi oma poliitika nurgakiviks.
Võib öelda, et sügisene pingete maraton Poola-Ukraina suhetes on paljuski tingitud Poola välisministri Witold Waszczykowski käitumisest, kes pole kahe ametisoleku aasta jooksul suutnud märkimisväärset edu saavutada. Peaministri Beata Szydło plaanitavad muudatused valitsuse koosseisus on seotud dialoogiga president Andrzej Duda ja tema poliitilise patrooni, üleriigilist mõju omava Jarosław Kaczyński vahel. Waszczykowski võitleb oma poliitilise karjääri pikendamise nimel, ajades samal ajal teravaks suhteid Ukrainaga, arvestades, et märkimisväärne osa Poola eliidist suhtub naaberriiki tarbijalikult.
Toon hea näite: Poolas töötab ligi miljon Ukrainast pärit töömigranti, kes pole pelgalt head töötajad, vaid ka täiesti lojaalsed Poola valitsusele. Tööturul asendavad nad Saksamaale, Ühendkuningriiki ja Põhjamaadesse lahkunud poolakaid ning töötavad samal ajal ka väiksema palga eest. On ka üks lisaasjaolu: Ukrainast pärit töömigrantide niivõrd suur osakaal on andnud Poola ametivõimude esindajatele võimaluse rääkida „miljoni põgeniku vastuvõtmisest“ ja kasutada seda argumenti Brüsselis, kuigi ametlikult on Poolas aastatel 2015–2016 varjupaiga saanud vaid mõnikümmend Ukraina kodanikku.
Käimasolev konflikt annab tunnistust arusaamatuste kriisist Poola-Ukraina suhetes. Kiiev ei ole lõpuni aru saanud, miks sõjahaudade küsimus on poolakatele niivõrd oluline, samas on see paljuski rahvusliku narratiivi osa. Varssavi aga jättis tähelepanuta teise ilmselge fakti: Vene agressiooni tingimustes mõjuvad läänenaabri imperiaalsed rünnakud eriti teravalt ja valusalt. Pealegi on Ukraina suutnud Vene agressioonile vastu pidada ja üritab edendada oma positsiooni Kesk-Euroopas.
Oleks vale arvata, et Poola-Ukraina suhetel on vaid probleemne pool. Vürst Konstantin Ostrožski nimelise Poola-Ukraina-Leedu brigaadi projekt on edukalt ellu viidud, areneb sõjalis-tehniline koostöö, ühiseid huve on ka energiasektoris ning Ukraina võtab aktiivselt üle Poola detsentraliseerimise kogemust. Samuti võivad erisuhted Ukrainaga saada oluliseks teguriks Poola positsiooni tugevdamiseks mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka NATOs. Muidugi on selle eeldus normaalse suhtlemise taastamine Kiieviga.
Ukraina president Petro Porošenko kutsus kokku Poola ja Ukraina presidentide nõuandekomitee erakorralise istungi, mis leiab aset sel nädalal Krakówis. Sellest, kui tõhusaks kujuneb dialoog, sõltub, kui kiiresti suudetakse väljuda kriisist kahepoolses suhtlemises. Suhete normaliseerimise vajadus ei tekita kahtlusi väga paljudes inimestes nii mõlemal pool Poola-Ukraina piiri kui ka Euroopas tervikuna.
