Kreml otsustas hirmutada Ühendriike “Patruševi doktriini” ja Venemaa “imerelvade” animatsioonidega, Washington viimaks “ehmuski” ja alustas tõelist võidurelvastumist.
Tänaseks võib üsna suure kindlusega nimepidi paika panna president Putini lähima ringkonna, mis langetab tähtsaimaid poliitilisi otsusi. Neiks on neli talle eriliselt lähedast meest: julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) direktor Aleksandr Bortnikov, Putini endine administratsiooniülem ja nüüdne presidendi eriesindaja Sergei Ivanov ja välisluureteenistuse direktor Sergei Narõškin.
Selle rühma põhilised tunnusjooned on järgmised: see on alati olemas olnud, kõik selle liikmed on seljast võtnud Dzeržinski sineli, kõik kuuluvad ühte ja samasse “korporatsiooni”. Ja mis kõige olulisem: kõiki neid ühendab üks suur ambitsioon saada revanš 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi, NSV Liidu lagunemise eest. Eriline koht selles rühmas on Nikolai Patruševil.
1992. aasta jaanuaris võttis rühm Peterburi nõukogu saadikuid eesotsas Marina Saljega ette erijuurdluse, mis oli seotud Vladimir Putini tegevusega toorme ja värviliste metallide väljaveolubade andmisel. Anatoli Sobtšakil soovitati Putin ametist kõrvaldada. Prokuratuur andis materjalid kontrollimiseks Piiteri riikliku julgeoleku valitsusele, mida juhtis Sergei Stepašin, vahetult tegeles materjalide läbivaatamisega Nikolai Patrušev. Selle tulemusel prokuratuur Putini tegevuses midagi kriminaalset ei leidnud. Nii algas Sergei Stepašini ja Nikolai Patruševi kõrgustesse viiv karjäär riigiametites.
Pingete maandamine tuumapingete üleskruvimisega
14. oktoobril 2014 andis julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev intervjuus ajalehele Izvestija teada, et tema juhtimisel koostatavas Venemaa uues sõjalises doktriinis nähakse ette võimalus anda piirkondlikes ja kohalikes konfliktides ennetavaid tuumalööke. President Putin kinnitas 26. detsembril 2014 Venemaa sõjalise doktriini uue variandi, millesse oli muutusteta üle võetud varasem sõnastus tuumarelva kasutamise kohta. Jäi mulje, et Patruševi ettepanek ei läinud läbi.
Kuid 2015. aastast peale on avalikust tuumašantaažist saanud üks Venemaa välispoliitika keskseid instrumente. Siin tuleb ühtlasi mõista, et sõjaline doktriin on ajakirjanikele mõeldud dokument. A ja O on sõjaväelastele hoopis täielikult salastatud Venemaa kaitseplaan 2016.-2020. aastaks, kus on eraldi paika pandud sõjaväe kasutamise kord, sealhulgas Lääne sõjaväeringkonnas, ja spetsiaalselt kindlaks määratud tuumarelva kasutamise võimalus erinevates tingimustes.
Nn Patruševi doktriini võib esitada päris lühidalt: pingete maandamine tuumapingete üleskruvimise abil. Oletame, et Venemaa provotseerib sõjalise konflikti mõne Balti riigiga. Mõistes siis aga NATO tavajõudude edemust, annab väikese võimsusega tuumalöögi ning kutsub vastast tulevahetust katkestama ja kapituleeruma.
Pentagonis on seda Putini ähvardust hoolega analüüsitud. Ilmavalgust nägi nn Pompeo doktriin, mille põhilised seisukohad pandi peaaegu täies mahus kirja 2018. aasta riiklikus kaitsestrateegias, mille kinnitas toonane USA kaitseminister James Mattis.
2018. aasta aprillis nentis Matthew Kroenig, varem CIA-s ja kaitseministeeriumis kõrgetel kohtadel teeninud analüütik, aruandes, milles käsitles muu hulgas “pingete maandamist tuumapingete üleskruvimise abil”, et NATO ees sel juhul on neli võimalust reageerida: kapituleeruda, jätkata sõda eranditult tavarelvadega, anda omalt poolt piiratud tuumalöök, alustada täieulatuslikku tuumasõda. Kroenig soovitas lisada kolmanda variandi NATO ametlikku sõjalisse doktriini.
USA vastukäik
Tänavu veebruaris teatas Pentagon ametlikult, et USA on loonud ja relvastusse võtnud uut tüüpi tuumarelva: väikese võimsusega (umbes 5 kilotonni) lõhkepead W76-2 allveelaevadelt startivatele mandritevahelistele ballistilistele rakettidele Trident II (D5). Selle aasta algul sõitis Ohio-klassi tuumaallveelaevalt Tennessee Kings Bay mereväebaasist Georgia osariigis Atlandi ookeanile patrullima.
Ekspertide kinnitusel on lõhkepeaga W76-2 varustatud 20 raketist Trident II, nagu need paiknevad kõigil 14 Ameerika Ohio-klassi tuumaallveelaeval, ainult üks või kaks. Need raketid võivad kanda üht või enamat lõhkepead. Ülejäänud 18 raketti on kõigil allveelaevadel endiselt lõhkepeadega W76-1 (90 kilotonni) ja W88 (455 kilotonni). Standardkomplektis on igal sellisel raketil kuni kaheksa lõhkepead.
Tänavu veebruari lõpus korraldas USA Nebraska sõjaväebaasis õppuse, mille käigus matkiti “piiratud” tuumalöökide vahetamist Venemaaga. Õppusel viibis Pentagoni ülem Mark Esper. Stsenaarium sisaldas erakorralist olukorda Euroopas, kus on puhkenud tavasõda Venemaaga, kes siis otsustab tarvitada NATO liikmesriigi territooriumil asuva objekti vastu väikese võimsusega tuumarelva. Õppusel matkis USA vastulööki tuumarelvaga.
W76-2 relvastusse võtmise vajadust on selgitatud 2018. aasta veebruaris avaldatud tuumaseisundi ülevaates (Nuclear Posture Review, NPR). Selles anti teada, et võib kasutada tuumarelvi “olulise tuumarelvavaba strateegilise rünnaku” korral, eriti kui see puudutab USA enda või tema liitlaste taristut, elanikke või juhtimiskeskusi. Selline selgelt välja öeldud võimalus reageerida piiratud tuumalöögiga peab heidutama Moskvat andmast tuumalööki esimesena.
22. novembril 2019 andis julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev pärast nõupidamist Vladimir Putiniga teada, et sõjalises doktriinis võidakse teha täpsustusi. Venemaa jõuametkonnad peavad oma kontseptsiooni relvajõudude ülesehituse ja arengu kohta esitama 1. juuliks 2020. aastal.
Levinud arvamuse kohaselt tasub tähelepanu pöörata kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi esinemisele iga-aastasel sõjateaduste akadeemia üldkogul 2019. aasta märtsis, eriti selles kõlanud väljenditele “aktiivse kaitse strateegia” ja “piiratud tegevuse strateegia Venemaa huvide kaitsel väljaspool riigipiiri”. Väljendit “sõja pidamine piiratud mahus tuumarelva kasutades” Gerassimovi ettekandest ei leia. Kuid sel aastal seisab ees ka Venemaa salastatud kaitseplaani 2021.-2025. aastaks täpsustamine, mis üpris usutavalt võib sellesse sisse tuua nii “Patruševi doktriini” kui ka uuema sõjalise tuumaterminoloogia.
Aina kiirenev võidurelvastumine
Sõjalise doktriini korrigeerimine toimub aina kiireneva võidurelvastumise taustal. Tootmiskoondise Sevmaš direktor Mihhail Budnitšenko teatas, et 2020. aastal annab ettevõte mereväele üle tuumaallveelaeva Belgorod (projekt Jassen), mis varustatakse allveeründedroonidega Poseidon.
USA mereväe teadusuuringute valitsus teatas projekti CLAWS mehitamata allveelaeva väljatöötamisest, mis tänu tehisintellektile suudab langetada iseseisvalt, inimese osaluseta ründamisotsusi. Järgmisel kahel aastal allveelaeva testitakse ja 2023. aastal peaks see relvastusse võetama. Kogukulu projekti tuumarelva väljatöötamiseks ulatub USA 2021. rahandusaastal (see algab 1. oktoobril 2020) ligikaudu 46 miljardi dollarini.
Teisisõnu, Kreml otsustas hirmutada Ühendriike “Patruševi doktriini” ja Venemaa “imerelvade” animatsioonidega, Washington viimaks “ehmuski” ja alustas tõelist võidurelvastumist.
Kaalutlev lugeja haarab nüüd kindlasti pliiatsi ja asub arvutama. Ameerika Ühendriikide SKT on 21,5 triljonit, Venemaa SKT 1,6 triljonit dollarit. USA sõjalise eelarve maht on 750 miljardit, Venemaal 60 miljardit dollarit. USA kõrgtehnoloogia ekspordi maht on 156, Venemaal 10 miljardit dollarit. Nende arvudega võib mitmesuguseid tehteid ette võtta, võib jagada, võib lahutada, tulemus on ikka üks: 1991. Ehk “külma sõja” lõppemise aasta või kui tarvitada Putini mõistestikku, siis 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi aasta. Tõsi, tehete laitmatu ja vaidlustamatu tulemuse saamiseks tuleb lisada Putini “geopoliitilise jultumuse” tegur (Krimm, Ukraina, Süüria …). Aga ka see tegur ei muuda õieti lõpptulemust, ehkki lisab arvutuskäigule pisut paindlikkust.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
