veebruar 25, 2009

Põhjamaade kaitsekoostöö uues kuues

2007. aastal valmis Rootsi ja Norra eestvedamisel raport kaitsekoostöö võimalustes. Soome meedias esmalt tõstatatud süüdistused, justkui oleks Soome sellest Põhjamaade ühisinitsiatiivist välja jäetud, olid siiski asjata, sest raporti tulemustega ühines ka Soome.

23.02.2009, Riina Kaljurand
Eesti Päevaleht
2007. aastal valmis Rootsi ja Norra eestvedamisel raport kaitsekoostöö võimalustes.
Soome meedias esmalt tõstatatud süüdistused, justkui oleks Soome sellest Põhjamaade ühisinitsiatiivist välja jäetud, olid siiski asjata, sest raporti tulemustega ühines ka Soome.
2008. aasta juunis tulid Norra, Rootsi ja Soome kaitseminister välja raportil põhineva koostööformaadiga NORDSUP (The Nordic Supportive Defence Structures). 2008. aasta novembris allkirjastasid koostöölepingu juba viis ministrit – lisaks ühinesid formaadiga ka Taani ja Island. Moodustati ka uurimisgrupp Norra endise kaitse- ja välisministri Thorvald Stoltenbergi juhtimisel, ülesandeks analüüsida julgeolekupoliitilise koostöö võimalusi. Niinimetatud Stoltenbergi raport peakski valmima juba sel kuul.
Põhjamaade koostöö välis- ja kaitsepoliitika vallas ei ole kunagi olnud eriline edulugu. Pärast Teise maailmasõja lõppu valis iga riik oma tee. Norra ja Taani otsustasid oma julgeoleku tagada NATO-liikmesuse kaudu, Soome ja Venemaa vahel sõlmitud leping välistas Soome koostöö teiste sõjaliste allianssidega. Rootsi otsustas säilitada ja tugevdada oma neutraalset staatust lisaks diplomaatiale ka kodumaise kaitsetööstuse arendamisega. Pikka aega olid Põhjamaade kaitsekontseptsioonid üsna sarnased: prevaleeris territoriaalkaitse mudel. Tollast jõudude vahekorda nimetati „põhjala tasakaaluks” (Nordic Balance), mis moodustas ka omamoodi puhvri külma sõja osapoolte, ida- ja läänebloki vahel.
Millest tuli siis vajadus uue koos-töötaseme järele? Külma sõja lõpp muutis oluliselt julgeolekupoliitilist keskkonda ja tekkis poliitiline surve teha kaitsevaldkonnas ka majanduslikke kärpeid – sõjaline oht oli justkui alatiseks möödas. Ühelt poolt on kindlasti tegemist pragmaatilise otsusega suuta tagada kaitsevõime lai spekter oludes, kus alates 2004. aastast on Põhjamaades – eriti Rootsis, Norras ja Taanis ning vähemal määral Soomes – kaitsekulutusi oluliselt kärbitud. Süvendatud kaitsekoostöö peaks aitama leida lahendusi operatiivtasandi kaitsevõime tõhustamiseks ja kulude ratsionaliseerimiseks.
Venemaa ambitsioonid
Teisalt seisab põhjala ja Läänemere piirkond silmitsi üha uute julgeolekuohtudega. Norra kaitseministeeriumi kantsleri Barth Eide sõnul oleme liialt keskendunud asümmeetriliste ohtude tõrjumisele, kuid ka tavapärased ohud ei ole kuhugi kadunud ning riikidevahelised suhted võivad taas esitada väljakutseid ka kaitse- ja julgeoleku vallas. Venemaa on rikkamaks saanud ega väsi demonstreerimast oma sõjalist taassündi ja ambitsioone Läänemere piirkonnas ja Barentsi merel ning see nõuab tahes-tahtmata julgeolekuohtude ümberhindamist. Esimest korda pärast külma sõja lõppu liiguvad arvukad Vene lahingulennukid taas Norra ranniku kohal ja aktiveerunud on ka maismaapiiriäärne harjutustegevus. Märgid viitavad ka sellele, et Põhja-Euroopa julgeolekudilemmad lahendatakse tulevikus Arktikas.
Koostöö aluseks olev raport loetleb 48 võimalikku koostöövaldkonda alates riigikaitselisest haridusest, väljaõppest, logistikast, varustusest ja hangetest ning lõpetades kaitseuuringutega. Nagu öeldud, ei ole tegemist millegi enneolematuga – pigem on see senise koostöö laiendamine ja ümberstruktureerimine ühtseks tervikuks, mis lisaks ühisele relvastusele ja kriisiohjele hõlmaks ka ühist võimearendust.
Alates 1990-ndate keskpaigast on ühise hankeformaadi NORDAC (Nordic Armament Co-operation) raames loodud põhjala partneritele soodsaid finants-, tehnilisi ja tööstuslikke tingimusi. Viimasel kümnendil oluliselt vähenenud kaitsekulutused on kaasa toonud nii rahvusliku kui ka rahvusvahelise kaitsetööstuse konsolideerumise. Põhirõhk on relvasüsteemide pakettlahendustel, mis sisaldavad väljaõpet, logistikat ja hooldust. See omakorda eeldab ka ametkondade konsolideerimist ja ühendamist, mis pikas perspektiivis toob kaasa kulude kokkuhoiu. Hankekoostöö suurim lisaväärtus seisnebki suurte ühishangete võimalikkuses.
Ühised relvasüsteemid eeldavad ka ühist väljaõpet. Kulude kärpimine on mõjunud ka sõjalisele haridusele ja paljudes valdkondades on õppemaht vähenenud. Rahvuslike kaitseväekoosseisude vähendamine ei võimalda enam korraldada brigaadiõppusi ega eri väeliikide ühisõppusi. Rööbiti on see kaasa toonud ka harjutusväljade alakasutamise ja küsimuse all on ka harjutusväljade endises mahus hooldamise otstarbekus. Põhjamaade koostöö võimaldaks teatud tööjaotust ja oma vajakajäämised kompenseeritaks partnerite võimaluste arvel. Juba 1990-ndatel loodi Põhjamaade ühine rahvusvaheliste rahuoperatsioonide ettevalmistav formaat NORDCAPS (Nordic Co-ordinated Arrangement for Military Peace Support).
Täiendav formaat
Kas piirkond muutub sellest turvalisemaks? Kindlasti muutub, sest põhjala kaitsekoostöö hõlmab endas nii EL-i kui ka NATO võimeelemente ning moodustab soovimatu Vene mõju vastu teatud tasakaalustava jõu. Samal ajal ei saa rääkida põhjala kaitsekoostööst kui alternatiivsest julgeolekuvihmavarjust. Kõik põhjala riigid on ühel meelel, et ellukutsutud koostööformaat ei asenda ei NATO ega EL-i rolli julgeoleku tagamisel, vaid pigem täiendab seda. Kuid just siia on ka üks koer maetud.
See, mis on tehniliselt võimalik või sõjaliselt vajalik, võib olla poliitiliselt soovimatu või mittevajalik. Operatiivtasandi koostöö põrkub paratamatult mingil hetkel NATO-liikmesusega. Rahvusvahelistes operatsioonides osalemine ei sea ses suhtes poliitilisi piiranguid ei Soomele ega Rootsile. Kui aga sõjaline oht jõuab koduõuele, on asi keerulisem ja kõik sõltub sellest, kui kaugele on NATO valmis minema, et säiliks vahe liikmesuse ja partnerluse vahel. Nii Rootsi kui ka Soome on väljendanud valmisolekut naabri rünnaku korral appi tõtata, kuid igasugune legaalne alus selleks puudub.
Kui Norra oleks otsustanud hankida oma lahingulennukid Rootsist, oleks see kindlasti olnud hea põhjala kaitsekoostööle, kuid Norra eelistas JAS Gripeni asemel siiski USA JFS-i. Seda võib tõlgendada kui märki sellest, et Norra näeb oma julgeolekugarantiid eelkõige suhetes USA ja NATO-ga. Sama valikut võib oodata ka Taanilt.
Täiemahulisest põhjala kaitsekoostööst saame ilmselt rääkida alles siis, kui ka Soomest ja Rootsist on saanud NATO liikmed või kui EL ja NATO on suutnud oma kaitsekoostöö vajalikul tasemal integreerida. Seniks on tegu esimese, ehkki väga tubli sammuga oma julgeoleku suurendamise teel. Balti riikidele peaks põhjala uus koostööformaat andma palju mõtteainet ja olema oluliseks eeskujuks, eriti raske majandussurutise valguses. Vahel jääb mulje, et me ei ole omavahel jõudnud isegi hea diskussioonikliima tasemele, kus tundlikke küsimusi arutada. Ja ometi oleme kõik kolm – Eesti, Läti ja Leedu – nii NATO kui ka EL-i liikmed.

Kategooriates: BlogiSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar