Põhjala sündroom – ehk liiga kõrge valulävi

Paljud Eesti poliitikud ja analüütikud räägivad rahulolevalt sellest, kuidas meie tõlgendus ning arusaam Venemaast on lõpuks ennast õigustanud ning Lääneriikide seas väärilise vastukaja leidnud – nii mõnedki protsessid on meile soodsas suunas liikuma hakanud. Muidugi on neil osaliselt õigus, sest meie, erinevalt ülejäänud Lääne-Euroopast, oleme alati uskunud, et Venemaa on ootamatuks agressiooniks võimeline ning on hea, et meie meeled ja intuitsioon vaoshoituse ja poliitilise korrektsuse võidukäigu tõttu päriselt hääbunud ei ole.

Paljud Eesti poliitikud ja analüütikud räägivad rahulolevalt sellest, kuidas meie tõlgendus ning arusaam Venemaast on lõpuks ennast õigustanud ning Lääneriikide seas väärilise vastukaja leidnud – nii mõnedki protsessid on meile soodsas suunas liikuma hakanud. Muidugi on neil osaliselt õigus, sest meie, erinevalt ülejäänud Lääne-Euroopast, oleme alati uskunud, et Venemaa on ootamatuks agressiooniks võimeline ning on hea, et meie meeled ja intuitsioon vaoshoituse ja poliitilise korrektsuse võidukäigu tõttu päriselt hääbunud ei ole.

Sisepoliitiline kliima võib muutuda sama heitlikuks kui välispoliitiline kliima ning ka seal tuleb iga sammu eest lõivu maksta. Kui kriisi kõrgpunkt on möödas, hakatakse mõtlema oma sisepoliitilistele konkurentidele ja valijaskonnale ning seal on mõjutushoobade valik äärmiselt suur – alates rahvuslikust identiteedist kuni sotsiaaltoetuste ja koolitoiduni välja. Nii ka Eestis, kus osa sisepoliitilisest spektrist on võtnud tunduvalt pehmema ja mõistvama hoiaku Venemaa suhtes, kritiseerides valitsuskoalitsiooni kitsarinnalise ja lühinägeliku poliitika pärast. Ei ole mõtet laskuda siin eestlaste ja Eestis elavate rahvusgruppide erinevatesse hoiakutesse Vene-Gruusia konflikti ja selle tagajärgedesse. Fakt on see, enamuse jaoks Eestis on eelpool viidatud populistlikud, kuid välispoliitiliselt küündimatud avaldused lihtsalt ebapädevad, mistõttu sisepoliitiliselt ei ole liiga palju kaalul.

Kõik, mis toimub Venemaal ja selle lähiümbruses läheb eestlastele korda ning see on üsna loomulik. Eestlaste valulävi on Venemaad puudutavates küsimustes alati madal olnud sest eestlane mäletab veel liiga värskelt nõukogude võimu ahistavat haaret. Madal valulävi muudab inimesed isegi kaudse ohu suhtes ärevaks ja murelikuks ning see tendents oli Eestis augusti alguses väga tuntav. Eesti president, peaminister ja välisminister pidid sõna otseses mõttes rahvast rahustama, et see, mis juhtus Gruusias ei juhtu homme Eestis. NATO ja ELi liikmestaatus ei ole eestlase psühholoogilises kaitse osaks veel saanud.

Piilume nüüd oma põhjanaabrite rootslaste kööki, kus olukord erineb kardinaalselt meie omast. Koheselt pärast Venemaa sissetungi Gruusiasse võttis Rootsis ainukesena häälekalt sõna välisminister Carl Bildt, mõistes taolise agressiooni väga teravalt ja otseselt hukka. Ka peaminister tegi hukkamõistva avalduse ning veel mõni parempoolne poliitik. Sellele järgnes suhteliselt loid debatt trükimeedias, kus arutleti pigem Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ajaloolise kuuluvuse üle ning otsiti süüdlast.

Vastupidiselt Eesti liidritele, on Rootsi liidrid pidanud nägema kurja vaeva, et rahvast veenda mingigi ohu olemasolus Venemaa poolt. Rootslaste jaoks on Gruusia ikkagi väga kauge ja tundmatu koht ning Venemaa pigem huvitav ja müstiline kurioosum, mida on aeg-ajalt põnev avastamas käia. Olles kokku puutunud rootsi diplomaatidega idanaabrite juures, tegi mulle nalja nende omavaheline võistlus selle üle, kel õnnestub kogeda kõige ekstreemsemat olukorda – saada sõimatud kõige räigemate sõnadega; oodata restoranis kõige kauem oma toitu; sõita kõige kaugemasse külasse ja elada kõige primitiivsemates tingimustes jne, jne.
Venemaa tundub paljude rootslaste jaoks kui lõbustuspark, kus kõik eripärad näivad atraktsioonidena, mille kogemine on omaoodi kangelastegu, kuid mida endale koju siiski ei muretseks.

Vesteldes oma Rootsi sõprade ja tuttavatega ei jäänud kahtlust, et see konflikt ja selle aktuaalsus taandub tavakodaniku jaoks peagi samale tasemele kui Darfuri näljahäda või üleujutus Hiinas – hetkeks tõuseb adrenaliinitase, kuid õõvastavad pildid teleekraanil muutuvad iga päevaga aina abstraktsemaks ja kaugemaks. Loomulikult, konkreetse välipoliitika eesmärgiks ei saagi olla ühiskonnas paanikat külvata, kuid ka turvalises ja demokraatlikus riigis selgete välispoliitliste seiskohtade võtmiseks on vaja ohtu tajuda.

Enamuse rootslaste maailmapildis ohtu ei eksisteeri. Selleks on mitu põhjust. Esiteks, pikk rahuaeg, mille kestel rootslased on olnud neutraalses või alliansivabas positsioonis. Teiseks, pärast II Maailmasõda õide puhkenud majandus ja sellest ajast pärit ning tänaseni võtmepositsioone hõivav jõukas keskklass, kes on veendunud, et Rootsi neutraalne roll sõja ajal tõi neile edu siis ja toob ka edaspidi. Kolmandaks, sotsiaaldemokraatliku maailmapildi kinnistumine rootslase psüühhesse ning sellel põhinev veendumus, et kõik inimesed on võrdsed, ausad ja head. Viimaks ei tasu alahinnata ka Rootsi geograafilist positsiooni – Soome, Baltikum ja Norra moodustavad Rootsi ümber kena julgeolekupuhvri. Need hoiakud ja veendumused on Rootsi poliitilises kultuuris väga sügavale juurdunud.

Venemaa kui oht ei ole Rootsi sisepoliitilise debati seisukohast sugugi seksikas teema, mistõttu kriitilised avaldused Venemaa suunal jäävad tähelepanuta või hüüdja hääleks kõrbes. Rootsi poliitikute seas on ilmselt lihtsam leida eestkõnelejaid Pakistani presidendivalimistele kui Gruusiale. Mitte, et see teema tavarootslast kuidagi erutaks vaid pigem on määravaks Pakistani arvuka kogukonna olemasolu Rootsis.
Rootsis on sisepoliitilises debatis on nö rahva arvamusel äärmiselt suur osa mängida, sest tegemist on keskmiselt aktiivsema ja lojaalsema valijaskonnaga kui meie harjunud oleme. Nii mõnigi kord jääb mulje, et omaenese identiteedi ja rahvuskuvandi säilimise pärast ollakse valmis loobuma progressiivsest mõtteviisist ja kindlast seisukohavõtust geopoliitiliselt olulistes küsimustes.

Kui Carl Bildt, kes on vaieldamatult Vene-Gruusia konflikti põhilisim eestkõneleja Rootsis, konflikti puhkemise järel oma esimesed tugevad avaldused Venemaa suunal tegi, olid opositsioonipoliitikud vait. Bildti puhul on muidugi tegemist väga kogenud poliitikuga rahvusvahelisel tasandil ja ta teab, milline retoorika on tegelikult kriisisituatsioonis maksev. Rootslased austavad ja hindavad teda, kuid ei suuda alati temaga samastuda.

Bildt on üks väheseid Rootsi poliitikuid, kes kohe kriisi alguses selle mõjust ka Läänemere piirkonnale, eeskätt Balti riikide julgeolekule, kuid ka Soome ja Rootsi julgeolekule rääkima hakkas ning, kes avalikult mõista andis, et Venemaaga tuleb suhelda keeles, mida Venemaa mõistab. Bildt tunneb läbi ja lõhki Balti riikide ajalugu ja poliitilist olukorda ning teda seob väga pikaajaline isiklik suhe Balti riikide ja inimestega, mistõttu mõistab ta meie valuläve madalust.

Kui konfliktiselgroog oli murtud, hakkasid ka Rootsi opositsioonipoliitikute poolt tulema esimesed kriitilised avaldused, kuid mitte Venemaa vaid Carl Bildti suunal. Teda kritiseeriti liiga kardinaalsete ja lahmivate väljaütlemiste pärast, mis õhutavad Venemaa isolatsiooni surumist. Endine sotsiaaldemokraadist kaubandusminister Leif Pagrotsky süüdistas Bildti äärmises ülbuses ning külma sõja aegses mõtteviisis, keda väidetavalt isegi prantsuse välisminister Kouchner 13. augustil toimunud välisministrite kohtumisel, pidi korduvalt korrale kutsuma. Kui see ka nii oli, eks ole Kouchneril nii Venemaaga kui oma sisepoliitilisel sõjatandril oma asi ajada.

Kui üritada kokkuvõtvalt kirjeldada Rootsi trükimeedias toimuvat debatti, mida üha intensiivsemalt juhivad opositsioonipoliitikud, siis on domineeriv sõnum pigem selline: Rootsi peab jääma Rootsiks – heas ja halvas; Rootsi ei tohi muutuda ühegi konflikti osapooleks; Rootsi ei tohi mitte mingil juhul ka tulevikus siduda end NATO artikkel 5-ga, sest see oleks kõige vastu, mida Rootsi sümboliseerib. Fookus on kandunud ohvrilt agressorile. Altruistlikud tendentsid Rootsi sotsiaaldemokraatias ärgitavad abistama agressorit – teda veelgi jõulisemalt integreerima Lääne institutsioonidesse, intensiivistama kultuurivahetust ja õpilasvahetust, tegema teaduskoostööd ja lihtsustama viisarežiimi. Venemaad tuleb mõista ning Rootsi peaks Pagrotsky sõnul takistama selliste koostööpidurite nagu USA ja Gruusia püüdlusi politiseerida kaubandus. Venemaa koht on WTOs.

Rootsis on lõkkele löönud sisepoliitilised kired. Analüütikute sõnul, kellega vestlesin, ei ole paraku põhjust suureks optimismiks Rootsi kaitsekulutuste tõstmise osas. Kaitsepoliitika alused vaadatakse küll üle ja väidetavalt just Vene-Gruusia konflikti tagajärgede valguses, kuid olulisi muudatusi see ohuhinnangu seisukohalt ei too.

Kui praegune parempoolne moderaatide poolt juhitud valitsus ka üritab Vene-Gruusia konfliktis äratuskella näha, siis mingisugusest julgeolekuparadigma muutusest selles riigis on vara rääkida. Vaatamata sellele, et moderaadid on olnud äärmiselt edukad oma valmislubaduste elluviimisel, ei ole nende toetusprotsent rahva hulgas kunagi nii madal olnud kui praegu. Nende retoorika on otsekohesem ja nende poliitika põhieesmärk on inimestes taas ellu äratada individuaalne vastutus oma tegemiste, oma elu eest. Muutustega on aga raske harjuda ja see ei meeldi inimestele. Sotsid seevastu räägivad kõigest, millega ollakse harjunud ja mida väga suur osa rootslastest tahab kuulda, sest alalhoidlikkus mittesekkumise läbi on nende identiteet ja uhkus – nende rahvuslik kuvand.

Mida see näitab – iga Lääne poliitiku taga on oma valijaskond, kes ei pruugi seda ohtu samamoodi tajuda, mistõttu meie sõprade toetus ei pruugi alati strateegilistes otsustes materialiseeruda. Oht on midagi hirmu taolist – seda ei saa kirjeldada vaid peab tundma. Kui sa ei taju ohtu, siis sa ei tunne hirmu.