oktoober 31, 2012

Põhjala-Balti kaitsekoostöö võimalused ja väljakutsed

Põhjala ja Balti riikides elab kokku 32 miljonit elanikku, mis moodustab kõigest kuus protsenti Euroopa elanikkonnast. Rahvaarvu poolest on seega tegemist suhteliselt tagasihoidliku regiooniga Euroopas. Samas paiknevad riigid suhteliselt sarnases julgeolekukeskkonnas, kus Venemaa sõjaliselt küll ei ohusta regiooni kui tervikut, kuid avaldab temale iseloomuliku ettearvamatuse ja halvasti vaoshoitud agressiivsuse tõttu mõju kogu piirkonnale. Ka 2008. aasta sõda Gruusia vastu püsib naaberriikidel hästi meeles. Riikide kaitsejõud on suhteliselt väikesearvulised ning võimearendus ja varustushangete läbiviimine muutuvad järjest keerulisemaks. Osadest varem eksisteerinud sõjalistest võimetest on tulnud loobuda seoses kaitse-eelarve kärbete ja sõjatehnika kallinemisega. Suurte rahvusvaheliste kaitsetööstus-ettevõtete jaoks on tegemist suhteliselt väikeste ja seetõttu pigem väheatraktiivsete klientidega võrreldes näiteks jõudsalt kasvava majandusega Kagu-Aasia riikidega.

31.10.2012, Martin Hurt
Baltic Rim Economies 4/2012
Põhjala ja Balti riikides elab kokku 32 miljonit elanikku, mis moodustab kõigest kuus protsenti Euroopa elanikkonnast. Rahvaarvu poolest on seega tegemist suhteliselt tagasihoidliku regiooniga Euroopas. Samas paiknevad riigid suhteliselt sarnases julgeolekukeskkonnas, kus Venemaa sõjaliselt küll ei ohusta regiooni kui tervikut, kuid avaldab temale iseloomuliku ettearvamatuse ja halvasti vaoshoitud agressiivsuse tõttu mõju kogu piirkonnale. Ka 2008. aasta sõda Gruusia vastu püsib naaberriikidel hästi meeles. Riikide kaitsejõud on suhteliselt väikesearvulised ning võimearendus ja varustushangete läbiviimine muutuvad järjest keerulisemaks. Osadest varem eksisteerinud sõjalistest võimetest on tulnud loobuda seoses kaitse-eelarve kärbete ja sõjatehnika kallinemisega. Suurte rahvusvaheliste kaitsetööstus-ettevõtete jaoks on tegemist suhteliselt väikeste ja seetõttu pigem väheatraktiivsete klientidega võrreldes näiteks jõudsalt kasvava majandusega Kagu-Aasia riikidega.
Traditsiooniliselt on transatlantiline koostöö olnud Põhjala ja Balti riikide jaoks oluline. Seoses USA tähelepanu nihkega Aasiasse tekib küsimus, kuidas säilitada regiooni olulisus pikemas perspektiivis. Kuna riikide kaitsejõud muutuvad väikese-arvulisemaks, suureneb ka sõltuvus liitlastest ja partneritest ning eriti naaberriikidest, kellega on palju ühist. Piirideülene kaitsekoostöö muutub olulisemaks, et säilitada olemasolevaid sõjalisi võimeid läbi üksuste väljaõppe ning suuremahuliste investeeringute.
Kuigi järjest tihenev kahe- ja mitmepoolne koostöö on muutumas igapäevaseks nähtuseks mitte ainult ministeeriumides ja staapides töötavatele ohvitseridele ja ametnikele, vaid ka taktikalistes üksustes, siis esineb ikkagi mitmeid asjaolusid, mis pärsivad Põhjala ja Balti riikide kaitsealase koostöö arenemist.
Üheks faktoriks on mõistagi ajalooline pärand ja iganenud traditsioon vaadelda riigikaitset peamiselt riikliku tegevusena, mille eesmärk on tagada kodumaa iseseisvus. Kõik Põhjala ja Balti riigid on täna NATO ja/või EL liikmesriigid, mistõttu sõjaliste võimete arendamine ei tohiks enam sõltuda üksnes iga individuaalse riigi ohutunnetusest ja vajadusest kaitsta oma territooriumi, vaid peaks arvestama NATO ja/või EL kui terviku arengu ja vajadustega. Iga raisatud euro ei mõjuta mitte ainult üht riiki, vaid kõiki liitlasi ja partnereid ning nende suutlikkust tagada riigipeade poolt vastu võetud otsuste elluviimist.
Teiseks koostööd pärssivaks asjaoluks on iga riigi sisepoliitikast tulenev vähem või rohkem välja öeldud tahe eelistada kodumaist kaitsetööstust ja teadusasutusi. Siia võib liigitada ka regionaalpoliitilistest kaalutlustest tulenevaid otsuseid säilitada väeüksuseid ka juhul, kui need pole rahvusvahelist konteksti arvestades sõjaliselt relevantsed.
Mitte kõik riigikaitse valdkonnas tegevad inimesed ei ole veel osa rahvusvahelisest suhtevõrgustikust, mis aitab kaasa riikide ühisele arengule. Keeleline ja kultuuriline barjäär on olnud märgatav ühest küljest Balti riikide ja teisest küljest Põhjala riikide vahelises koostöös, kuid see hakkab aeglaselt vähenema seoses tiheneva koostööga.
Vaatamata väljakutsetele on Põhjala ja Balti riikide koostöös mitmeid võimalusi, mida siiani on kasutatud ainult väga piiratud mahus:
Põhjala riikide kaitsealase koostöö juured ulatuvad külma sõja aega, mil riigid tegid tihedat koostööd vaatamata asjaolule, et Soome ja Rootsi ei olnud NATO liikmed. Praegune koostööraamistik NORDEFCO käivitati 2009. aastal eemärgiga tugevdada osalejate riigikaitset, uurida võimalusi sünergiaks ning pakkuda välja ühiseid lahendusi. 2011. aasta jaanuaris kutsuti ka Balti riigid osalema, kuid esialgu ainult NORDEFCO kolmes koostöövaldkonnas: haridusküsimused, veteraniküsimused ja soolise mõõtmega seonduvad küsimused. Ükski kolmest koostöövaldkonnast ei aita paraku otseselt kaasa Põhjala ja Balti riikide sõjaliste võimete tekkimisele ega too kaasa ka märkimisväärset sünergiat. Kui täna vaadelda Põhjala ja Balti riikide kaitsealast koostööd, siis ollakse veel kaugel võimete ühiskasutamisest (pooling and sharing) ja targast kaitsest. Põhjala riigid omavahel teevad küll tihedat koostööd, kuid Balti riikide kaasamine kogub alles hoogu.
Noorte Balti riikide vaatevinklist vaadeldes on Põhjala riikide relvajõud vägagi arenenud ja kogenud. Sõltumata sellest, kas üks või teine Põhjala riik on NATO või ainult EL liikmesriik, on Balti riikidel veel palju, mida õppida. Riigikaitse ülesehitamine nullist on aeganõudev protsess, mille üheks sisendiks on rahaline ressurss, kuid oluline on ka kogemus, ilma milleta on suur oht raisata eelarvelisi vahendeid. Balti riikide kaitsejõududel on veel arenguruumi ja nad vajavad kindlasti tuge, mida pakuvad ühisõppused, ühishanked ja isiklikud piiriülesed kontaktid. Seda vajavad nii kõrgemad riigiametnikud kui ka ohvitserid, kes üksustes oma igapäevast tööd teevad.
Põhjala lahingugrupp on olnud hea näide ühisvõimest, kuhu tänaseks on panustanud Rootsi, Soome, Norra ja Eesti (lisaks ka Iirimaa). Paraku on lahingugrupp oma olemuselt vaid ajutine, ehkki regulaarne nähtus, mis on olnud valmiduses kahel korral: 2008 ja 2011. Kui Balti riigid soovivad NATO ja EL liikmesriikidelt näha suuremat sõjalist nähtavust Läänemere idakaldal, siis peavad nad kõik panustama ka Põhjala lahingugruppi. Samuti tekib ka õigustatud küsimus, miks ainult Rootsi peab olema lahingugrupi juhtriik: miks ei võiks vastutus aeg-ajalt nihkuda, nii et ka Soome, Norra ja mõni Balti riik saaks vedada põhikoormat?

Kategooriates: Blogi

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar