Põhjaankur ja köiekonks

2010, Kaarel Kaas
Artikkel ilmus kogumikus „Ida-Preisimaa – maa, mida pole. Ringreis Leedus, Kaliningradis ja Poolas.“ Koostanud Mart Laar ja Tiit Pruuli. Go Reisiraamat, 2010. 223 lk. Lk. 168-175
Moskva julgeolekulise pilgu läbi nähtuna on Kaliningradi erikaitsepiirkonnal¹ korraga mitmeid tähendusi. Ühest küljest on tegemist bastioniga või keset võimaliku vaenlase territooriumit asuva ümberpiiratud kindlusega. Teisalt aga kätkeb Kaliningradi erikaitsepiirkond endas pealetungiplatsdarmi potentsiaali ning võimalust sõjalise jõu siirdamiseks väljapoole Venemaa riigipiire viisidel ja geograafilises ulatuses, mis Moskval ilma selle maalapita ehk puuduksid. Märkigem, et julgeolekupoliitilise kaardina saab kasutada ka kuvandit ja kujutlust sõjalisest ähvardusest ilma, et see reaalsete sõjaliste võimetega päriselt kaetud oleks. Seega on Kaliningrad – korraga nii enklaav kui eksklaav – julgeolekupoliitilises tähenduses tõesti eriline piirkond.
Nõnda pole see olnud aga sugugi mitte alati. Kaliningradi sõjaline ja julgeolekuline kaal on järsult tõusnud viimase 15 aasta vältel ning seda tingituna kõigepealt Varssavi bloki lagunemisest ja Nõukogude Liidu kokkukukkumisest, pea kõigi Vene vägede lahkumisest oma iseseisvuse taastanud Balti riikide territooriumilt 1994. aastal, Poola ja siis ka Leedu-Läti-Eesti liitumisest NATOga (vastavalt 1999 ning 2004) ning lõpuks Venemaa sisepoliitilistest arengutest ja välispoliitilistest suunavalikutest, mille koosmõjus käsitleb ametlik Moskva praeguseks pea kõigil tasanditel NATOt avalikult ja ametlikult sõjalise ohuna.
Esmapilgul vahest ehk vastuolulisena tunduvalt pole piirkonna strateegiline olulisus sugugi käinud käsikäes Kaliningradi militariseeritusega, pigem vastupidigi. Pärast Teise maailmasõja lõppu seisis võidukas Punaarmee sõna otseses mõttes keset Euroopat ega lahkunud sealt pea järgmise poolsajandi kestel. Nõukogude Liidu ametlike riigipiiride ja NATO vihmavarju alla ühinenud Lääne-Euroopa vahel laius aga Varssavi pakti riikidest moodustunud vöönd. Lääne-Euroopa kaitseplaneerijate silmis kujutasid Varssavi pakti riigid enesest lähteala Saksamaa tasandikele ning mujale süda-Euroopasse tungivatele Nõukogude soomusvägede ründekiiludele. Moskvas töötava kindralstaabi perspektiivist oli aga tegemist strateegilise puhvertsooniga Nõukogude Liidu ja sõjalise vastase jõudude vahel. Kui Kaliningradi piirkond ning Leedu kujutasid enesest Nõukogude Liidu piirialadena kaheldamatult sõjaliselt olulisemat piirkonda võrreldes näiteks süda-Venemaaga, siis võimaliku konventsionaalse sõjalise konflikti korral oleks tegemist olnud siiski tagalapiirkonnaga. Nõukogudemaa piire lahutasid Nõukogudemaa piiridest Poola, Ida-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia – mööda seda vööndit jooksis tegelik külma sõja rindejoon ja selle rindejoone läheduses asusid ka kõige tõenäolisemad lahingutegevuse piirkonnad.
Praegusega võrreldes paiknes aga nii Kaliningradis kui ka Leedus (mõlemad olid toona allutatud Balti sõjaväeringkonnale staabiga Riias) siiski ohtralt Nõukogude tavavägesid: Leedu territooriumil kolm motolaskurdiviisi ning üks õhudessantdiviis, Kaliningradis aga 11. kaardiväearmee, mille kooseisu kuulusid kaks tanki- ning üks motolaskurdiviis.
Kaliningradi peamine sõjaline tähtsus seisnes aga asjaolus, et piirkonnas paiknesid Balti mere laevastiku põhibaasid. Toonase Balti mere laevastiku ülesandeks oli tagada ülemvõim Läänemerel, mis toona kujutas endast de facto Nõukogude bloki sisemerd. Rannajoon pea poolest Jüüti poolsaarest Soome laheni oli selle bloki kontrolli all, teisel pool merd asusid neutraalne Rootsi ning liitumatu Soome ja vaid kitsuke sissepääs sellesse akvatooriumisse, Taani väinad, olid pigistatud NATO-liitlaste tangide vahele. Taani väinade sulgemine ja vajadusel vallutamine oligi kogu külma sõja vältel üks peamisi Balti laevastiku ülesandeid sõjaolukorras.
Nõukogude ülekaal oli seejuures absoluutne. 1985. aastal kuulus Balti mere laevastiku koosseisu rohkem kui 330 alust, neist 28 olid NATO klassifikatsiooni kohaselt fregatid või teised suuremad sõjalaevad ning ainuüksi allveelaevu oli 26. Nõukogude Balti mere laevastikule lisandusid veel Poola ja Ida-Saksa merejõud.
Koos Nõukogude Liidu lagunemisega saabus ka lõpp Balti mere laevastiku valitsemisele Läänemerel. Sõjalise jõu kontsentratsioon Kaliningradis tervikuna asus langema. Tõsi, seoses Nõukogude vägede lahkumisega Ida-Saksamaalt, teistest Euroopa baasidest ning Baltikumist tõusis vägede ja sõjatehnika arvukus Kaliningradi oblastis 1990. aastate esimesel poolel ajutiselt. Kaliningrad muutus mitmetele Venemaale ümberpaiknevate ja/või likvideeritavate üksuste vahepeatuseks ning neid vägesid oli palju – ainuüksi kolmest iseseisvuse taastanud Balti riigist lahkus ajavahemikus 1991-1994 ühtekokku ligi 140 000 Vene sõjaväelast.
Üldiselt on langustrend siiski olnud püsiv ning saavutas möödunud kümnendi keskpaigas praeguseni püsinud suurusjärgu. Balti mere laevastikus on praegu ligi 30 teenistuskõlbulikku alust, mille keskmine vanus küündib 20 aasta kanti. Nendest arvudest ei maksa lasta ennast eksitada – numbrid jätkavad tasahilju kahanemist vastavalt vananevate aluste mahakandmisele. Balti laevastik ei saavuta küll enam kunagi Läänemerel ülemvõimu, kuid jääb piirkondlikult ometigi arvestatavaks jõuks kõrvuti Saksa ja Rootsi merejõududega. Laevastiku peamise löögijõu moodustavad kaks Sovremennõi-klassi hävitajat (valmimisaastaga vastavalt 1991 ja 1992), endiselt üsna arvestatavad ja võimsad lahingalused; kaks Neustrašimõi-klassi fregatti (valminud 1993 ja 2009), kaks vanemat Krivak-klassi fregatti (1977 ja 1978) ning üks Stereguštši-klassi korvett (2007). Nendele lisandub kümmekond vanemat korvetti ja raketikaatrit, neli suurt dessantlaeva,
kaks Kilo-klassi diiselallveelaeva, miinitraalerid ning patrullalused. Allveelaevadest on hetkel teenistuskõlbulik vaid üks. Kuid veel sellel aastal peaks Balti laevastiku allveekomponent täienema uue, viimased paar aastat käigukatsetusi läbinud Lada-klassi diiselallveelaeva Sankt-Peterburgi võrra. Lähima viie aasta jooksul lisandub suure tõenäosusega veel vähemalt üks-kaks Stereguštši-klassi korvetti ning vähemalt üks Lada-klassi allveelaev. Kõik mainitud uuemad alused on igati moodsad ja lahinguvõimelised ning kvantiteedi langedes säilitavad või tõstavad Balti laevastiku lahinguvõimet kvaliteedi arvelt. Ning pea kõik need paiknevad alaliselt Kaliningradi erikaitsepiirkonnas, praeguses Balti laevastiku peamises baasis Baltiiskis. Laevastiku teises, Sankt-Peterburgi lähistel Kronstadtis asuvas mereväebaasis on vaid allveelaevad ja mõned miinitraalerid ning patrullalused.
Alates 1990. aastate lõpust on Balti laevastikule allutatud ka kõik Kaliningradi erikaitsepiirkonnas paiknevad maaväe- ja õhuväeüksused, kus teenib ühtekokku 11 600 meest. Need on üks motolaskurdiviis (kaks motolaskurpolku ning üks tankipolk), Balti laevastiku merejalaväebrigaad, üks raketibrigaad (relvastatud 18 lühiulatusega taktikalise raketikompleksiga SS-21 Totška), kaks hävituslennuväepolku (62 hävitajat Su-27) ning üks ründelennuväepolk (26 pommitajat Su-24), lisaks suurtükiväeüksused, ründe- ja transpordikopterid, õhutõrjeraketikompleksid jms. Hoolimata Venemaa 2007. aasta otsusest peatada ühepoolselt osalemine Euroopa tavarelvastuslepingus (Treaty on Conventional Armed Forces in Europe, CFE), on lähema viie aasta jooksul Kaliningradi erikaitsepiirkonnas paikneva Vene väegrupeeringu alaline suurendamine vähetõenäoline. Seda tingituna Vene relvajõudude koosseisu pidevast ja järkjärgulisest vähenemisest. Ajutist lisaüksuste paigutamist piirkonda kas üldise olukorra pingestumise või sõjalis-poliitilise surveavaldusena ei saa muidugi välistada. Samuti on uute relvasüsteemide kasutuselevõtmise tõttu ilmne Vene väegrupeeringu sõjaliste võimete mõningane kvalitatiivne tõus.
Kuigi Kaliningradis paikneva Vene vägede suurus ja sõjaline võimekus on märkimisväärne Balti riikide väikesearvuliste ning kergelt relvastatud kaitsevägede foonil, pole seda kõike absoluutarvudes siiski teab mis palju. Oluliseks muudab Kaliningradi erikaitsepiirkonna geograafia.
Piltlikumat kõneviisi viljelevad Vene militaaranalüütikud on nimetanud Valgevenet silmuseks Balti riikide kaela ümber ning selle metafoori kontekstis võib Kaliningradi nimetada konksuks, mille külge kõnealune silmus kinnitub. Sõjalisest vaatepunktist on Leedu, Läti ja Eesti nimelt väljavenitatud, piki Läänemere rannikut kulgev koridor või nn poolsaar, milleni on võimaliku sõjalise kriisi silmapiirini kerkides maismaad pidi võimalik liitlasvägesid toimetada ainult Leedut Poolaga ühendava maismaakoridori kaudu. See üsna kitsuke koridor kulgeb ühelt poolt Kaliningradi ja teisalt Valgevene vahel. Ning selle riivistamise korral jäävad Balti riigid kotti, kuhu NATO-liitlastel on võimalik kriisi eskaleerumise korral lisavägesid paisata ainult õhu teel või meritsi. Küsimus ei ole seejuures mitte selles, kas ja kuivõrd tõenäoliselt suudaksid NATO liikmesriikide tavaväed sõjategevuse puhkedes endale vabastada maismaakoridori Leetu ja seeläbi ka Lätisse ning Eestisse. Olulisem on tõsiasi, et ainuüksi Vene väegrupeeringu Kaliningradis paiknemise fakt tõstab mõne alles potentsiaalselt sõjaliseks areneda ähvardava kriisi puhkedes NATO -liitlaste ennetavate sõjaliste toetusmeetmete rakendamise lävendit. Kaliningradi erikaitsepiirkond koostoimes Valgevenesse paigutatavate üksustega peaks seega regionaalse kriisi korral (mis ei pruugi oma algusfaasis olla sugugi sõjalise iseloomuga) Moskva silme läbi nähtuna omama heidutavat efekti, tõstma NATO-poolse sekkumisotsuse langetamiseks vajalikku lävendit, viivitama allianssi otsuselangetamisprotsessi ja vägede kriisipiirkonda paigutamiseks vajalikku aega ning kõige sellega tagama Venemaale suurema ajalise ja tegevusliku vabaduse kallutamaks sündmuste kulgu enesele soodsas suunas.
Ühe näitena võimaliku kriisi korral piirkonnas paiknevate või sinna ümberpaigutatavate jõudude tegevusvabadust mõjutavatest teguritest võib tuua Vene õhutõrjesüsteemide tõrjeulatuse. Praegu Kaliningradi erikaitsepiirkonna õhukaitsevägede relvastuses olevate kaugmaa õhutõrjeraketikomplekside S-300 tõrjeulatus on sõltuvalt modifikatsioonist 100-120 kilomeetrit ning maksimaalne tõrjekõrgus kuni 30 kilomeetrit. Venemaa järgmise põlvkonna õhutõrjekomplekside S-400 Triumf paigutamise korral Kaliningradi kasvaks Vene õhutõrje tegevusraadius aga 400 kilomeetrini, mis kataks kuni 70% Poola territooriumist ning suurema osa Leedu pindalast.
2009. aasta septembris toimunud mastaapsetel, pärast Nõukogude Liidu lagunemist suurimatel sõjaväeõppustel Zapad-2009 harjutasid Valgevene-Vene ühisväekoondised ning Kaliningradi oblastis paiknevad üksused lahingutegevust Leedus ja Poolas asuva konventsionaalse vastase suhtes. Ilma selle faktita oleks suurem osa ülaltoodust ehk vaid teoreetiline mõtteharjutus. Suuremahuliste sõjaväeõppuste korraldamine ning 2008. aasta augustisõjas reaalsuseks saanud valmidus kasutada Euroopa geopoliitilises ruumis oma naabrite vastu täiemõõdulist sõjalist jõudu asetab aga sootuks teise valgusesse ka strateegiadokumentides ning poliitiliste liidrite sõnavõttudes sisalduva retoorika.
Geograafia ning teatud relvasüsteemide objektiivne võimekus võivad kombinatsioonis retoorika ja diplomaatiaga osutuda aga ka puhtpoliitilist mõju avaldavaks virtuaalseks relvaks. Ilmekaks näiteks on Venemaa ähvardused vastata George W. Bushi administratsiooni plaanile paigutada Poola ning Tšehhi territooriumile raketikilbi elemendid Iskanderi ballistiliste raketikomplekside toomisega Kaliningradi erikaitsepiirkonda. Algselt juba juulis 2007 toonase Vene esimese asepeaministri Sergei Ivanovi suust kõlanud Iskanderi-plaanid pole realiseerunud, küll aga aitasid ligi kaks aastat väldanud asjaomased lubadused koosmõjus teiste jõudemonstratsioonidega teravdada suhteid sedavõrd, et Vene-poliitika muutus üheks kõige enam NATOt ja Euroopa Liitu lõhestavaks küsimuseks. See tulemus ei olnud ilmsesti küll ehk Iskanderi-retoorika esmane eesmärk, küll aga selle osaline kaasnäht. Võtmeküsimuseks on siinkohal Iskanderite võimaliku Kaliningradi nihutamisega kaasneva sõjalise ähvarduse tehniline teostatavus ning proportsionaalsusest tulenev usutavus. Lubadus suunata Vene strateegilised tuumaraketid uuesti Euroopa sihtmärkidele ei ole tulenevalt oma ebaproportsionaalsusest usutav ning on seega sõjaliselt sisutühi, võimaldades selle kanda puhtakujulise verbaalse agressiivsuse kilda. Venemaa relvajõudude suutlikkus mõjutada Iskanderi potentsiaalsesse tabamisulatusse jäävaid sihtmärke mingite teiste-kolmandate relvasüsteemidega, näiteks õhuväega, ei ole usutav, kuna sellised relvasüsteemid Venemaal puuduvad või ei suudaks nad NATO kaitsesüsteeme läbistada.
Ning last, but not least – Kaliningrad on Läänemerega seonduva Venemaa julgeoleku- ja kaitsepoliitika ankur. Ilma selle toetuspunktita Leedu ja Poola vahel oleks Venemaa ligipääs Läänemerele täpselt samasugune nagu enne Põhjasõja algust või möödunud sajandi kahe maailmasõja vahemikku kiilutud perioodil. See ligipääs oleks piiratud kitsukese Soome lahe sügavikku jääva Peterburiga ning selle ümbruses asuvate mereväebaasidega, viimastele lisanduksid Peterburi ja Eesti piiri vahele jääval alal paiknevad õhuväebaasid. Geograafiline toetuspunkt Kaliningradis koos Balti laevastiku peajõududega avab Vene juhtkonnale aga kogu Läänemere akvatooriumi, et toestada sõjalistehniliste instrumentide või tööriistadega oma poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamist, olgu nendeks siis Balti laevastiku abi Nordstreami rajamisel ja turvamisel, üle Läänemere toimuva Vene-Lääne kaubavahetuse (mis moodustab kaaluka osa kogu Venemaa impordist-ekspordist) turvalisuse tagamisel või silma peal hoidmisel NATO tegemistel ja võimalikel operatsioonidel.
______
¹ Venemaa relvajõudude juhtimine on territoriaalselt allutatud kuuele sõjaväeringkonnale: Moskva, Leningradi, Põhja-Kaukaasia, Volga-Uurali, Siberi ja Kaug-Ida ringkond. Seitsmenda territoriaalse juhtimisüksusena lisandub Kaliningradi erikaitsepiirkond. Erikaitsepiirkonna nimetus viitab märkimisväärselt madalamale allutatud vägede hulgale ning territoriaalsele vastutusalale võrreldes sõjaväeringkondadega ning ühtlasi sellest tulenevale madalamale staatusele sõjalises juhtimisahelas – sõjaväeringkondade staabid peaksid pärast 2008. aasta sügisel väljakuulutatud armeereformi muutuma operatiiv-strateegilisteks väejuhatusteks.
Kasutatud kirjandus:
1. Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin, kinnitatud 05.02.2010. Internetis kättesaadav aadressil http://www.scrf.gov.ru/documents/33.html2. Bo Österlund. Venäjän Itämeren laivaston merkitys kasvussa. Palautetaanko ydinaseet Itämerelle? Sotilasaikakauslehti 12/2008. Lk 9-13
3. Troops leave without ceremony. Jane`s Defence Weekly, 10.09.1994
4. Baltic Fleet rearmament not related to Poland’s Patriot missiles plans – official. Interfax-AVN, 21.01.2010
5. The Military Balance 2009.The International Institute for Strategic Studies, London 2009, lk. 219-220, 223
6. Александр Рябушев. Калининградский ответ на евроПРО США. Независимое Военное Обозрение, 29.08.2008
7. Russia proposes counter to US`s European missile defence plans. Jane`s Defence Weekly, 18.07.2007