Millised olid Kim Jong-uni täpsed kaalutlused Pyeongchangi olümpia-delegatsiooni saates, me ei tea, aga arutleda võib eelkõige kolme eesmärgi üle.
Esiteks, muuta oma imagot pehmemaks ja sõbralikumaks. Kindlasti on spordisõprade hulgas neid, kes elavad Põhja-Korea (PK) sportlastele kaasa, kuid vaevalt, et see mõjutab poliitikakujundajaid rahvusvahelisel tasandil. Mõned sportlased uiskudel ja üle 200 tantsutüdruku tribüünidel sünkroonis käsi liigutamas oma sportlaste toetuseks ei suuda tõenäoliselt meid tuumaprogrammi ja süsteemseid inimõiguste rikkumisi unustama panna.
Teiseks, saada veidi hingetõmbeaega oma raketi- ja tuumaprogrammi edendamisel vähendades rahvusvahelist survet. Sanktsioonid, mida ka Hiina on märkimisväärselt toetanud, on kindlasti raskendanud tuumaprogrammi edukat lõpule viimist. Sellele viitab kaudselt ka Kim Jong-uni väide pärast viimast raketikatsetust detsembris 2017, et nende programm on täidetud ja PK on nüüdsest tuumariik. Samal ajal on teada, et nad ei ole näidanud oma võimet lõhkepea probleemideta atmosfääri tagasi tuua, ega ka võimet raketti juhtida selle normaalsel trajektooril. Niisiis, teatud time-out võib olla hetkel väga vajalik. Lõuna-Korea president Moon Jae-ini palvel lükatigi USA ja Lõuna-Korea sõjalised ühisõppused edasi, kuid on siiski ebatõenäoline, et USA nõustub üldisema õppuste „külmutamisega“ või sõjalise koostöö ülevaatamisega.
Kolmandaks, suurendada koostööle kohustavat usaldust Lõuna-Koreaga ja rikkuda LK suhteid USA jt liitlastega. Teatud määral õnnestusid mõlemad, kuid tulemus võib kujuneda vastupidiseks Põhja-Koreas loodetule.
Seoul on oma „rahuolümpia-poliitikaga“ võtnud kindlasti PK eestkõneleja rolli. Üldiselt on Lõuna-Korea ühiskond alati pooldanud diplomaatiat ja pingete vähendamist PK suunal. Seni on osaletud juba kolmel korral ühendvõistkonnana ka olümpiamängudel. Kuid seekord on siiski kõik teisiti. Lõunakorealased peavad sügavalt ülekohtuseks seda, et mitmed nende tugevad atleedid pidid kodusest olümpiast eemale jääma ja loovutama oma kohad poliitikale; tseremooniatel asendama rahvuslipu sketšiga maakaardist; ning aktsepteerima seda, et suur osa olümpiakajastusest rahvusvahelises meedias on kaaperdatud põhjakorealaste poolt. Kuna pahameel ei jaotu ainult parteiliini mööda, konservatiividega on ühinenud ka paljud teised, eelkõige noored (erinevate küsitluste põhjal on u 60% alla 30-aastastest Koreade ühinemise vastu), kukkus president Mooni populaarsus vahetult enne olümpiat 8% võrra. See kindlasti seob Mooni käsi edasiste sammude osas, mis tõenäoliselt ei olnud PK huvide ja lootustega kooskõlas.
Mis puutub Lõuna-Korea suhteid USAga, siis pikas vaates säilitavad nad kindlasti oma tugeva liitlassuhte koordineerides endiselt lähedalt oma poliitikaid. LK ei saa endale lubada midagi vähemat. Olümpia-diplomaatia on pannud USA olukorda, kus mitmed kõrged võimukandjad on pidanud vajalikuks rõhutada kahe riigi tugevaid suhteid, kuid ühtlasi muutub USA oma positsioonides üha jäigemaks.
Lõuna-Korea ja tema liitlaste vaheliste suhete pingestamisega on Põhja-Korea pigem nõrgestanud president Mooni positsiooni ning muutnud ta ka siseriiklikult haavatavamaks. Seega, nii kodus kui ka rahvusvahelisel tasandil peab Seoul suutma ilma pikema viivituseta tuua Pyongyangist järeleandmisi, mis looksid tegeliku läbirääkimiste-ruumi, kuna edasiste sümboolsete sammude jaoks ei pruugi USAl ja ka teistel osalistel strateegilist kannatust jätkuda. Loodetavasti see tal õnnestub, sest pelgalt viide, et olümpia ajal ei toimunud ühtegi uut raketikatsetust ega provokatsiooni, ei saa tõenäoliselt olema piisav veenmaks oma ühiskonda või liitlasi selle avangu tasuvusest.
