Patiseisust lahenduseni: kahepoolsete vaidluste lahendamise ümbermõtestamine ELi laienemise kontekstis

Kuigi Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on andnud Euroopa Liidu laienemisprotsessile uue hoo, takistavad edasist arengut lahendamata kahepoolsed vaidlusküsimused.

Selles aruandes eristatakse liikmesriigi ja kandidaatriigi vahelisi vaidlusi ja kandidaatriikide endi vahelisi vaidlusi. Vaidlusküsimused liigitatakse kategooriatesse nagu riikluse küsimused, konfliktijärgsed küsimused, piiri- ja/või territoriaalvaidlused, vähemuste õiguste kaitse ja majandusküsimused. Kuigi kandidaatriikide vahel on palju vaidlusi, on ELil keerulisem lahendada neid, mis puudutavad mõnd ELi liikmesriiki. Liikmesriigid saavad ühinemiseelses protsessis oma vetoõigust strateegiliselt kuritarvitada, et saavutada poliitilist mõjuvõimu mõne kandidaatriigi üle. Praegu on see nii Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia ning Ungari ja Ukraina vahelistes suhetes. Autorid väidavad, et võime neid vaidlusi ohjata ja lahendada ei ole pelgalt laienemise tehniline nõue, vaid üha sagedamini ELi strateegiline vajadus konfliktses geopoliitilises keskkonnas.

Aruandes tehakse ülevaade ka ELi tegutsemisviisidest varasemates sarnastes olukordades. Enne 2000. aastaid oli valdav mittesekkumise põhimõte, aga EL võis olla ka koostöö ja vaidluste lahendamise kohaks, näiteks Põhja-Iirimaa puhul. 2004. aasta suure laienemise paiku muutusid ELi põhimõtted ning vaidluste lahendamist hakati üha rohkem seadma ühinemise eeltingimuseks. Selle pikaajalise mõjuga ootusega kaasneb aga vajadus kriitilise ümberhindamise järele, võttes arvesse poliitika rakendamise järjekindlusetust, käimasolevate vaidluste lahendamise mehhanismide ebapiisavust, üha sagedamaid blokaade ja rahvuspopulismi levikut Euroopas.

Aruandes hinnatakse mitmesuguseid ELi vahendeid ja ELi-väliste vaidluste lahendamise mehhanisme, mida pakuvad Euroopa Nõukogu, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ning Alaline Vahekohus. Analüüsitakse ka ettepanekuid, mis on tehtud vetoõiguse kuritarvitamise takistamiseks. Autorid väidavad, et strateegilisem, järjekindlam ja põhimõtetele tuginev vaidluste lahendamine, mida toetavad õiguslikud vahendid, poliitilised stiimulid ja koordineerimine kolmandate osalistega, aitaks muuta laienemisprotsessi taas dünaamilisemaks ja säilitada ELi usaldusväärsuse rahu, stabiilsuse ja integratsiooni edendajana. Nad rõhutavad, et komisjon peaks loobuma püüdest taotleda igas laienemisprotsessi vaheetapis ühehäälsust, kuna ELi õigus ei nõua seda. Samuti peaks EL looma laienemisvaidluste lahendamise mehhanismi, milles eristataks ühelt poolt neid küsimusi, mis kuuluvad ühinemisläbirääkimistes ELi õigustiku alla, ja teisalt neid, milles tuleks tugineda välisele vahekohtule ja vahendusele. Lisaks soovitavad autorid, et EL peaks tegema rohkem jõupingutusi, et ennetada varajase hoiatamise diplomaatia ja struktureeritud läbirääkimiste abil võimalikke kahepoolseid vaidlusi.