juuni 29, 2012

Palju kehasid = suur kaitsevõime?

Seoses võidupüha pidustustega tehti Eestis mitmeid avaldusi riigikaitselistel teemadel. Vähemalt kahe avalduse ühiseks nimetajaks oli soov näha riigikaitses rohkem inimesi. Kaitseliidu Peastaabi 20. juuni pressiteate kohaselt peab organisatsiooni liikmeskond kasvama ka edaspidi. Samal ajal manitseti inimesi ühinema tagavaraväega.

Seoses võidupüha pidustustega tehti Eestis mitmeid avaldusi riigikaitselistel teemadel. Vähemalt kahe avalduse ühiseks nimetajaks oli soov näha riigikaitses rohkem inimesi. Kaitseliidu Peastaabi 20. juuni pressiteate kohaselt peab organisatsiooni liikmeskond kasvama ka edaspidi. Samal ajal manitseti inimesi ühinema tagavaraväega.

Lisame sinna fakti, et kuigi Eesti oli masuaastatel 2009-2010 sunnitud kärpima oma kaitse-eelarvet sarnaselt avaliku sektori teiste kulutustega, siis samal ajal suurendati ikkagi ajateenistusse kutsutavate noormeeste arvu 2530-lt 2840-le ja hilisemalt kuni 3141-le. Selle tulemusena reaalselt vähenes riigi valmidus astuda vastu relvastatud kallaletungile, kuna täiendavate ajateenijate varustamiseks ja väljaõppeks võeti kasutusele sõjaajavaru. Otsus suurendada ajateenijate arvu tugines küll sõjalise kaitse arengukavale, mis nägi ette uute sõjaliste võimete loomise, kuid masu tõmbas planeeritud lisarahale kriipsu peale. 2-3 aastat tagasi tehtud suured eelarvekärped ei võimalda siiani teostada uusi, märkimisväärseid investeeringuid varustusse ja taristusse ega oluliselt suurendada mobilisatsioonivarusid.

Miks on vaja kutsuda teenistusse rohkem inimesi, kui neid pole võimalik nõuete kohaselt varustada ja välja õpetada? Kas tõesti on tegemist juba uue, põhjalikult analüüsitud ja kaalutletud otsusega või on ikkagi tegemist masueelse pärandiga, mis on ajale selgelt jalgu jäänud? Hiljutu ametisse asunud kaitseminister ja kaitseväe juhataja on olukorras, kus nad peavad valima tasakaalustatud arengu ja aeglase stagnatsiooni vahel. Kas teha julgeid otsuseid, milles osad inimesed peavad pettuma, või jätta sisulised otsused tegemata, et vähendada kriitikat?

Käesolevast aastast ulatub riigikaitse eelarve 2%-le sisemajanduse koguproduktist. Tegemist on igati märkimisväärse saavutusega. Koos eesmärgi täitumisega on ka kätte jõudnud aeg lahendada probleeme varasemast uudsemal moel. Kui minevikus oli tõesti võimalik riigikaitset puudutavaid probleeme sageli lahendada lisaraha eraldamisega järjest kasvavast kaitse-eelarvest, siis alates 2013. aastast ei ole see enam võimalik. Küllusesarv on praktiliselt tühi. Kaitse-eelarve kasvab tulevikus ainult koos SKP-ga. Kui SKP reaalkasv on näiteks kolm protsenti (nagu Rahandusministeerium prognoosib 2013. aastaks), siis on mõistlik, et ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas igapäevaselt töötavad inimesed soovivad näha reaalset palgakasvu, mis ei jää sellele arvule alla. Palgafondi veel suurem kasv toimuks üksuste väljaõppe ja varustamise arvelt.

Meenutagem korraks 2011. ja 2012. aastal ilmunud teateid sellest, kuidas kõrgelt haritud kaitseväelased lahkuvad teenistusest madalate palkade tõttu. Kvalifitseeritud personali töölhoidmine on siiani suureks probleemiks.

Kas lahendus personaliprobleemile peitub suurejoonelistes värbamiskampaaniates või on pigem vaja keskenduda olemasolevatele inimestele, kellele makstakse konkurentsivõimelist palka? Kas 20 aastat teeninud ja väärtuslikke kogemusi omandanud kolonelleitnandi lahkumist on võimalik korvata veel ühe kuulipilduri abi värbamisega, et statistikas saavutada pluss miinus null? Või jääme hoopis lootma sellele, et olemasolevad kaitseväelased ja ametnikud koos oma peredega on nõus järjest suuremal määral toituma kaitsetahtest, õhust ja armastusest? Sellele peaks vastuse andma uus riigikaitse arengukava, mille koostamine toimub eurotsooni riikide ärevate finantsuudiste taustal.

Personal on kindlasti oluline komponent mõjusas riigikaitsesüsteemis. Samas ei ole ta ainus tegur, millest sõltub edu. Nagu ükski maja ei koosne ainult silikaattellistest või sai nisujahust, nii ei sõltu ühegi sõjaväe võitlusvõime pelgalt teenistuses olevate isikute arvust. On vaja palju enamatki: lisaks inimressursile ka materiaalset ressurssi ning ka väljaõppetingimusi, mis võimaldavad inimressurssi ja materiaalset ressurssi kokku sulatada võitlusvõimelisteks üksuseks.

Inimesed, sh ajateenijad ja vabatahtlikud kodanikud, moodustavad küll riigikaitse ühe nurgakivi, kuid ühele nurgakivile ebaproportsionaalselt palju rõhku pannes võime lõpetada olukorras, kus maja ainult ühest nurgakivist koosnebki.

Kategooriates: BlogiSildid: