Pakistan: „memogate“, NATO rünnak Pakistani piiripostile ja Afganistani tulevik

Pakistanis on puhkenud väga tugev sisepoliitiline skandaal seoses meedias esitatud väidetega, et Pakistani suursaadik USA-s pöördus USA sõjalise juhtkonna poole palvega abi saamiseks.

Pakistanis on puhkenud väga tugev sisepoliitiline skandaal seoses meedias esitatud väidetega, et Pakistani suursaadik USA-s pöördus USA sõjalise juhtkonna poole palvega abi saamiseks.

Skandaal vallandus peale USA kodakondsusega pakistanlasest ärimehe Mansoor Ijazi poolt 10. oktoobril Financial Timesis avaldatud artiklit. Ijaz väitis selles, et Osama bin Ladeni leidmise ja tapmise tõttu Pakistanis end äärmiselt alandatuna tundev Pakistani tsiviiljuhtkond ja eriti president Zardari pöördusid Pakistani USA suursaadiku Haqqani kaudu tema poole, et edastada USA Staabiülemate Ühendkomitee esimehele admiral Mullenile memo, milles viidati sõjalise riigipöörde toimumise võimalusele Pakistanis ja paluti abi selle ärahoidmiseks. Vastutasuks USA abi eest lubas president Zardari väidetavalt puhastada Pakistani sõjaväe ja luureteenistuse ISI juhtkonna isikutest, kes toetavad Afganistani mässulisi. Nimetatud memo edastati admiral Mullenile vaid kaheksa päeva peale bin Ladeni hävitamist – 10.05.2011.

Pakistani armee ja ISI juhtkond suhtus avaldatud teatesse väga tõsiselt. Armee ülemjuhataja kindral Kayani otsustas läbi viia uurimise ning sel eesmärgil lendas ISI ülem kindral Pasha 22.10.2011 Londonisse, kus kuulas nelja tunni vältel Mansoor Ijazi üle. Ülekuulamise lõpus andis Ijaz ISI-le üle ka kõik tema käes olnud asitõendid toimunu kohta: SMS sõnumid, vestluste salvestused, e-kirjad jms. ISI viis seejärel läbi saadud info autentsuse hindamise ning kindral Pasha koostas ettekande Kayanile. Kindral Kayani kohtus 15.11.2011 nelja silma all president Zardariga. Mida selle kohtumise käigus arutati, ei ole teada. 16.11.2011 toimus uus kohtumine peaminister Gilani, president Zardari ja kindral Kayani vahel.

Arenev skandaal sai pöördeid juurde peale seda kui admiral Mullen kinnitas 21.11.2011, et oli tõepoolest saanud memo võimaliku sõjalise riigipöörde kohta Pakistanis, kuid selle edastas talle endine rahvusliku julgeoleku nõunik erukindral James L. Jones ja admiral Mullen pidas memo sisu ebausutavaks.

Kuigi Pakistani suusaadiku Hussain Haqqani abikaasa (kes oli samal ajal ka president Zardari kõneisik ning valitseva Pakistani Rahvapartei (PPP) kõrge funktsionäär) Farahnaz Ispahani väitis, et tegemist on vaid Mansoor Ijazi väidetele tugineva süüdistusega, kutsus Pakistani valitsus Haqqani 19.11.2011 USA-st tagasi ja palus tal tagasi astuda. 22.11.2011 paluski suursaadik Haqqani end ametist vabastada, kuid on jätkanud kõigest hoolimata oma süütuse kinnitamist ning eitanud skandaali tekitanud memo koostamist või edastamist.

Memoskandaalile on väga jõuliselt reageerinud Pakistani opositsiooniline islamipartei PML-N Nawaz Sharifi juhtimisel, kes on pöördunud Pakistani ülemkohtusse palvega uurida toimunut. PML-N poolt esitatud avalduses kutsutakse ülemkohut üles tooma tunnistajapinki president Zardarit, kindraleid Kayanit ja Shujat, Mansoor Ijazi, Hussain Haqqanit jt. PML-N nimetas ülekohtule tehtud avalduses USA-le edastatud memot riigireetmiseks.

Otsuse toimunut väga põhjalikult uurida on langetanud ka Pakistani valitsus ning huvitaval kombel on Mansoor Ijaz skandaali arenedes taganenud ühest oma väitest – nimelt ei olevat president Zardari siiski olnud teadlik USA-le edastatud memost.

Pakistanis süveneva memoskandaali taustal toimus 26.11.2011 koalitsiooni õhuväe rünnak Pakistani armee tugipunktidele Mohmandi piirkonnas, mille käigus hukkus viimaste andmete kohaselt 28 Pakistani sõjaväelast. Jättes kõrvale arutelu selle üle, kas tegemist oli eksitusega või mitte (selge vastuse sellele annab ISAF juurdlus), tasub meeles pidada, et 18.06.2011 teostas NATO analoogse õhurünnaku Pakistani kontrollpunktile samuti Mohmandi piirkonnas. See leidis aset vastusena Pakistanist rakettide tulistamisele Kunari provintsi Sarkani piirkonda, millega kaasnesid tsiviilohvrid afgaanide seas.

Novembris toimunud õhurünnakule reageeris Pakistan aga palju teravamalt kui juunis. Rünnakut nimetati korduvalt „agressiooniaktiks“ ning Pakistan (1) peatas läbi tema territooriumi toimuva kaupade veo ISAF-ile (49-50% kogu ISAF-i logistikast); (2) USA-lt nõuti lahkumist Shamsi õhuväebaasist, mida kasutati droonirünnakuteks mässuliste vastu; (3) Pakistan lubas revideerida oma suhtumist koostöösse USA-ga terrorivastases võitluses ning (4) Pakistan teatas, et ta ei osale Afganistani tulevikku käsitleval Bonni konverentsil.

Nimetatud sammudest on vast kõige tõsisem Pakistani keeldumine osaleda Bonni konverentsil, sest nüüdseks on selgeks saanud, et Pakistani osaluseta on kestvat lahendust konfliktile Afganistanis väga raske leida. Pakistan kontrollib Afganistani mässuliste juhtkonda ning toetab kuni 15 erinevat relvastatud grupeeringut (mässuliste koguarvuks hinnatakse jätkuvalt 25000 võitlejat), mistõttu talle jääb alati võimalus mõjutada naaberriigi sisearenguid väga suurel määral. Teised Pakistani sammud ei ole nii mõjuvad, sest (1) USA–ISAF on teinud suuri pingutusi logistika ümbersuunamiseks läbi Vene Föderatsiooni, Tadžikistani ja Usbekistani; (2) USA saab jätkata droonirünnakuid Afganistanist ning Pakistan ei ole teinud kõige tähtsamat – sulgenud oma õhuruumi USA-le; (3) Pakistani koostöö terrorivastases võitluses on küsimärgi all olnud juba mõnda aega.

Neid asjaolusid arvestades tundub Pakistani terav reaktsioon toimunud rünnakule olevat pigem suunatud oma riigi elanikkonnale. Sellega näitab Pakistani juhtkond oma valmisolekut seista riigi suveräänsuse eest ning mitte painduda välise surve ees. Selles võib näha seoseid ka memoskandaaliga. Nimelt peavad nii Pakistani sõjaväe kui tsiviiljuhtkond kohe nüüd ja praegu selgelt tõestama, et USA-l ei lasta end heidutada ning USA-l ei lubata sekkuda Pakistani siseasjadesse. Valitsev PPP peab lisaks ka väga kiirelt ja selgelt tõestama, et memoskandaal ei ole seotud mitte partei, vaid üksikisikuga, ning tõrjuma sel teel PML-N süüdistused.

Teisalt on selge, et Pakistani armee juhtkond kasutab tsiviilvõimule langenud kahtlusi USA-meelsuses ära selleks, et saavutada riigis taas jõupositsioon tsiviilvõimu suhtes. Sellega võidakse taotleda nii hiljuti Indiaga suhete normaliseerimisele suunatud tegevuse pärssimist kui ka tsiviilvõimu eemaletõrjumist Pakistani tegevusest Afganistani suunal (nii oli see ka ajavahemikul 1994-2001). Bonni konverentsilt eemalejäämise otsus võibki olla selliseks Pakistani armee ja ISI tahteavalduseks, mille Pakistani valitsus lihtsalt ellu viis väites veel seejuures, et Bonnist eemalejäämine on Pakistani huvides.

Lisaks eeltoodule tasub memoskandaali puhul tähelepanu pöörata veel selle algataja isikule – Mansoor Ijazile. See mees on korduvalt esinenud põhjendamatute, kuid poliitiliselt vägagi provokatiivsete väidetega. Nii on tuumafüüsiku haridusega Ijaz väitnud 2003.a, et USA valitsus sõlmis Pervez Musharrafiga leppe, et bin Ladenit ei tabata, et mitte ärritada islamimaailma. 2004.a väitis ta, et Iraaki veetakse salakaubana keemiarelvaga täidetud mürske, et rünnata USA vägesid ning selle plaani taga on Iraani juhtkond. 2006.a väitis ta, et Iraanil juba on tuumarelv ning Iraan tahab asuda selle tootmisele suurtes kogustes. Ükski neist väidetest pole mingit tõendust leidnud. Ijaz pole samuti esitanud mingeid asitõendeid ning lisaks on täiesti arusaamatu, miks pidi selline USA administratsiooni hästi tundev ja paljude väga kõrgete USA ametiisikutega suurepäraselt läbi saav suursaadik Haqqani kasutama niivõrd kummalise taustaga isiku abi konfidentsiaalse sõnumi edastamisel. Kui siia lisada ka väga suur kogus asitõendeid, mis Ijazi käes väidetavalt oli ning ka asjaolu, et just Ijaz oli see, kes kogu afääri käivitas, siis ei saa välistada, et ta tegutses vastavalt kellegi (nt ISI) näpunäidetele ja kogu (võimalik, et lavastatud) skandaali eesmärk oli tugevdada armee vankumalöönud positsioone riigis saavutades seejuures absoluutse kontrolli Afganistani-suunal toimuva üle.

Afganistani tuleviku seisukohast ei ole kindlasti tegemist positiivse arenguga, sest arenevate sündmuste käigus võib Pakistan muutuda veelgi islamimeelsemaks/USA-vaenulikumaks, mis muudaks konflikti lõpetamise Afganistanis senisest veelgi raskemaks.