Operatsioon Afganistanis: kes on edukas?

24.01.2012 peetud kõnes olukorrast riigis teatas USA president Barack Obama, et Talibani mõju laienemine on peatatud ja al-Qaeda järelejäänud juhid põgenevad USA löökide eest. See on Obama sõnul võimalikuks saanud probleemidele sisulise keskendumise ja Iraagi sõja lõpetamise abil. Just niisuguselt jõupositsioonilt on USA alustanud vägede väljaviimist Afganistanist. USA jätkab julgeolekuvastutuse ja juhtrolli üleandmist Afganistanile nii, et selle riigi territooriumilt ei ohustata enam kunagi USA-d. USA presidendile sekundeeris kaitseminister Panetta, kelle sõnul ei suuda al-Qaeda enam korraldada sellised rünnakuid nagu 11.09.2001.

24.01.2012 peetud kõnes olukorrast riigis teatas USA president Barack Obama, et Talibani mõju laienemine on peatatud ja al-Qaeda järelejäänud juhid põgenevad USA löökide eest. See on Obama sõnul võimalikuks saanud probleemidele sisulise keskendumise ja Iraagi sõja lõpetamise abil. Just niisuguselt jõupositsioonilt on USA alustanud vägede väljaviimist Afganistanist. USA jätkab julgeolekuvastutuse ja juhtrolli üleandmist Afganistanile nii, et selle riigi territooriumilt ei ohustata enam kunagi USA-d. USA presidendile sekundeeris kaitseminister Panetta, kelle sõnul ei suuda al-Qaeda enam korraldada sellised rünnakuid nagu 11.09.2001.

Kuulates-vaadates neid seisukohti ja ka ISAF 2011.a statistikat sõjategevuse kohta Afganistanis, mille kohaselt vägivalla tase on langenud 8%, jääb mulje, et asjad arenevad õiges suunas ning koalitsioonivägede osaluse vähendamine lahinguoperatsioonides 2014.a lõpuks on igati mõistlik ja reaalsusega koskõlas olev eesmärk. Kas see aga on nii?
Vägivalla taset kajastava statistika suhtes võib võrdluseks tuua ÜRO hinnangu, mille kohaselt 2011.a lõpuks oli vägivalla tase hoopis kasvanud 21% või siis USA sõjaväeluure hinnangu, mille kohaselt vägivalla tase oli langenud ainult 3%. Kolme hinnangut kõrvutades tundub, et vägivalla tase on olnud kas enam-vähem samal tasemel kui 2010.a või isegi tõusnud. Seejuures on vägivald suurenenud Lõuna-, Ida- ja Kirde-Afganistanis ning langenud mujal riigis. Niimoodi vaadates ei näi Taliban/mässulised sugugi lööduna.
Viimast seisukohta kinnitas ka 01.02.2012 meedias tsiteeritud USA/NATO salajane luureettekanne mässuliste olukorrast. See põhineb 4000 tabatud mässulise, al-Qaeda liikme ning väljastpoolt Afganistani pärit oleva võitleja 27000 ülekuulamisprotokollil ning tsiviilisikutega tehtud intervjuudel. Ettekande kohaselt on mässulised jätkuvalt hästi motiveeritud, rahastatud ning nende taktikalised oskused ja lahinguvõime on heal tasemel. Neid toetab intensiivselt Pakistani luureteenistus ISI, kellega toimuvad regulaarsed kohtumised ja kellelt saadakse pidevat strateegia- ja taktikaalast nõu. Pakistani kõrgeim juhtkond teab täpselt kõigi mässuliste kõrgemate juhtide asukohta ning Talibani hinnang olukorrale 2011.a lõpus oli selline, et mässuliste võit on peale ISAF üksuste lahkumist vältimatu.
Veelgi enam, olukord on Kabuli valitsuse seisukohast halvenemas, sest paljud Afganistani elanikud eelistavad Talibani võimu Kabuli režiimi võimule viimase korrumpeerituse ja ebaefektiivsuse tõttu. Koalitsioonivägede luure täheldas möödunud aasta lõpus ka pretsedenditut huvi toetada Talibani eesmärke nii Afganistani elanikkonnas kui ka Afganistani valitsusaparaadis. Viimase suhtes tuleb märkida, et juba varem oli teatavaks saanud Afganistani haridusministeeriumi ja mässuliste kokkulepe, mille kohaselt viimased lõpetavad koolide ründamise vastutasuks Talibani poolt heakskiidetud õpikute ja õppekava kasutuselevõtmise eest ning Talibani poolt heakskiidetud õpetajate palkamise eest.
Seega võib küsida, et kas praegune Karzai valitsus üldse tahab jätkata võitlust mässulistega ning 2011.a toimunut ja praegugi toimuvat ei saa kirjeldada kuidagi teisiti kui Talibani pealetungi „seestpoolt“ – läbi Afganistani võimustruktuuride ja elanikkonna kallutamise enda poole. Seejuures säilitatakse ka võime efektiivselt võidelda ANSF-ga. Kui asjad on tõesti nii, siis ei kujuta liitlasvägede väljaviimine endast tegelikult käitumist jõupositsioonilt, vaid pigem paratamatusega leppimist.