juuni 17, 2020

Occupy liikumise sünd ja mõju. Mis hõõgub nüüd tuha all?

EPA/SCANPIX
Occupy Wall Street liikumise meeleavaldajad marssimas New Yorgi börsi lähedal 2011. aasta novembris.
Occupy Wall Street liikumise meeleavaldajad marssimas New Yorgi börsi lähedal 2011. aasta novembris.

Majandusliku ebavõrdsuse ja finantsoligarhia vastu võidelnud Occupy liikumise algatanud väljaande Adbusters kaasasutaja ja peatoimetaja, Eesti juurtega Kalle Lasn räägib üleilmseks paisunud liikumise kujunemisloost ja mõjust, aga ka uute, teistsuguste poliitiliste arengute – populismi, polariseerumise – tagamaadest ning kuidas noored vaatavad murega tulevikku.

Occupy liikumine sai alguse 17. septembril 2011. aastal New Yorgis Zuccotti pargis, finantskapitali sümbolilise keskuse Wall Streeti vahetus läheduses. Protesti algatasid aktivistid, kellest paljud olid kogunenud Kanadas Vancouveris tarbijaühiskonnakriitilise ja keskkonnateadliku väljaande Adbusters ümber. Araabia kevade eeskujul aitas liikumise sünnile tugevasti kaasa sotsiaalmeedia. Veebileht OccupyWallStreet.org registreeriti 9. juunil 2011 ning 13. juulil 2011 tekkis Twitterisse teemaviide #OCCUPYWALLSTREET.

Liikumine püsis rahvusvahelise tähelepanu all mitu kuud, kuni politsei sundis protestijad Zuccotti pargist lahkuma 15. novembril 2011. aastal, kuid liikumine mõjutas oluliselt vasakpoolset aktivismi mitmel pool maailmas, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, kus vasakpoolne progressiivne kandidaat Bernie Sanders pakkus tõsist konkurentsi Hillary Clintonile Demokraatliku partei eelvalimistel nagu ka roheliste kandidaadi Jill Steini kogutud ligi poolteist miljonit häält lõppvalimistel, mis oli kolm korda suurem häälte arv kui neli aastat varem.

Liikumise algatanud väljaande Adbusters kaasasutaja ja peatoimetaja Kalle Lasn sündis 1942. aastal Tallinnas. Teise maailmasõja keerises lahkus ta perekonnaga Eestist ning jõudis läbi Saksamaa, Austraalia ja Jaapani 1970. aastaks Kanadasse, Vancouverisse, kuhu ta on tänaseni pidama jäänud. Eestis on tema nimi jäänud päris tundmatuks, kuigi sidemeid sünnimaaga pole Lasn kunagi täielikult kaotanud.

 

Holger Mölder: Kuidas sündis Occupy liikumine? Kas liikumine saavutas eesmärgid? Olete te pettunud, et kuigi see alustas suure pauguga, vaibus kiiresti ja üsna vaikselt?

Kalle Lasn: Occupy liikumise põhjustanud probleemid olid kui tuli, mis hõõgus tuha all ja siis korraga avanes see plahvatava leegina ning meie olime inimesed, kes selle sütitasid, tulime välja oma sõnumite ja plakatitega, rääkisime neist meie ajakirjas (Adbusters). Me alustasime mitte ainult üleilmse kapitalismi ikoonilises keskuses New Yorgis Wall Street’il1, aga ka teistes olulistes keskustes – Chicagos, San Franciscos ja Los Angeleses -, siis kandus liikumine Vancouverisse, kus ma praegu elan, ning paljudesse muudesse kohtadesse Põhja-Ameerikas ja sealt edasi üle kogu maailma.

Kõik see meenutas mulle minu enda noorust, kui me pöördume tagasi 1968. aastasse, kui ma olin noor mees ning sarnane tuli sai alguse Pariisi Ladina kvartalist ning levis sealt edasi paljudesse ülikoolilinnakutesse ja linnadesse. Lühikeseks hetkeks mõjus see lausa maailmarevolutsioonina, kui uus põlvkond noori inimesi raputas maailma ning suunas selle liikuma uutele radadele.

Pärast Wall Streeti, kui novembris ja detsembris 2011 levis Occupy liikumine üle maailma, hakati minule esitama sarnaseid küsimusi: kas olete pettunud ja kas liikumine saavutas eesmärgid? Aga teate mis – meil ei ole mitte kunagi olnudki eesmärke. Nagu see juhtus 1968. aastal Pariisis Ladina kvartalis ja nüüd hiljem Wall Street’il New Yorgis, ei saa neid liikumisi asetada teatavatesse bürokraatlikesse raamidesse. See oli vaid üks hullumeelne ajahetk, kui tekkis grupp inimesi, kes tundsid kirge ning nad ei mõelnud ette, mille nad ettevõetud teekonnal läbivad ja kuhu nad tahavad jõuda. Nad võitlesid ideede nimel nii ausalt kui võimalik, et tuua need kogu maailma tähelepanu fookusesse.

Meie ühe hetke tagatiseks oli, et meiega liitus 2000 Occupy liikumist üle kogu maailma, kuid see ei tähendanud, et me oleksime ette otsustanud tulla välja ühtse liikumisena. See ei olnud koordineeritud kindlate eesmärkidega poliitiline liikumine. Occupy liikumise sünd oli juhuslik, hullumeelne, metsik, me olime kontrollimatud ja keegi meist ei võtnud vastutust enda peale. Lõpuks saigi see liikumisele ilmselt saatuslikuks, sest ühel päeval see liikumine lihtsalt kadus, sama äkki kui ta oli tekkinudki, ilma et oleks maha jätnud ühtegi eesmärki, mille ta oleks täitnud.

Kuid mille me saavutasime, see oli terve uue põlvkonna politiseerumine, kui me suutsime panna terve hulga inimesi üle maailma meie ideedest vaimustuma. Noored inimesed tulid välja, ööbisid Zuccotti pargis karpidest kokkupandud eluasemetes, telkides, magamiskottides ja vallutasid Wall Streeti, et teha end kuuldavaks.

Ma arvan, et Occupy liikumise mõjud avaldusid juba mõned aastad hiljem 2016. aastal Bernie Sandersi valimiskampaanias Ameerika Ühendriikides, kui tekkis võimalus tugeva vasakpoolse presidendikandidaadi esiletõusuks, aga samuti paljude protestiliikumiste sünnis, mis said samuti innustust sellest sündmusest.

 

Kuidas kommenteerite arenguid pärast Occupy liikumise hääbumist, kui planeedil on võimust võtmas teistsugused poliitilised liikumised, maailma on tabanud populismi laine ning mitmel pool maailmas on võimule on tõusnud äärmuslikud konservatiivsed jõud. Kas need protsessid võiksid olla teineteisega seotud?

Kindlasti on vahepeal maailmas midagi muutunud. Need protsessid, mis seal praegu toimuvad ja on kaasa toonud mitmeid valimisi üle maailma võitnud populismi laine, on ühtlasi välja suretamas neoliberalismi ning teatud viisil juhtimas meid uut tüüpi globaalse geopoliitikani.

Kuid samal ajal me näeme, kuidas Occupy Wall Street traditsioon elab ja kuidas noored vaatavad tulevikku, suhtuvad kliimamuutustesse või majanduslikku ebakindlusesse. See masendus, mis noortel on tekkinud, võib olla suurem kui suurte majanduskriiside künnisel 1929. aastal või 2008. aastal, kui toimus valitseva majandussüsteemi kokkuvarisemine. Eelkõige seisavad nad vastamisi ärevust tekitavate kliimamuutustega, kui ennustatakse, et planeedi keskmine õhutemperatuur võib järgnevatel aastatel tõusta kuni viis kraadi ja see võib tõepoolest mõjutada nende tulevikku.

Niimoodi jätkates, kui me ei ole võimelised lahendama eksistentsiaalseid inimtekkeliste kliimamuutustega seotud probleeme ja raputame meie pea kohal lahvatada võivat leeki, võime ühel päeval jõuda düstoopiasse, kus meil on vähem vett, vähem toitu ning me hakkame üksteisega sõdima kõige selle pärast, mis planeedi loodusressurssidest on järele jäänud. Maailma võib tabada järjekordne majanduslik kokkuvarisemine, mille tagajärjel me satume ummikusse ning kõik see võib lõppeda Kolmanda maailmasõjaga. See on nägemus, millega noored võivad tulevikus silmitsi seista ja selletõttu nad tulevad välja nagu kliimamuutuste vastu võitlevad noored liikumisest Fridays for Future2 ja tekivad vastupanuliikumised üle terve maailma.

Minu arvamuse järgi on inimkonna ajalugu täis selliseid suure pauguna mõjuvaid protsesse, mis viivad kõrgustesse kanduvate revolutsiooniliste arenguteni ja sedaviisi leitakse lahendused paljudele inimkonna tulevikku mõjutavatele põletavatele probleemidele. Occupy Wall Street oli üks selliseid suure pauguna mõjuvaid üleilmseid liikumisi, mis politiseeris terve uue põlvkonna, kes peab leidma lahendused kliimamuutustele ja majanduslikule ebakindlusele. Muidugi kutsub see esile kokkupõrke äärmuskonservatiivsete populistide ja vasakpoolsete vahel, kes on hirmul kliimatuste ja majandusliku ebakindluse tagajärgede pärast. Me võitleme nendega ning see lahing meie ja populistide vahel saab olema otsustav, sest näitab, millises suunas eksperiment inimkonnaga liigub.

Me peame tõsiselt võitlema oma tuleviku eest või me seisame vastamisi kõigi nende ohtudega, mis tulenevad kõigest sellest, mida parempoolsed demagoogid nagu Donald Trump või Viktor Orban meile lubavad.

 

Kuidas oleks siiski võimalik Donald Trumpi edu seletada, sest ta on olnud edukas manipuleerima ja suurendama oma populaarsest just paljuski vastandudes siin varem mainitud küsimustele, sealhulgas eitades inimtekkelisi keskkonnamõjusid või kasutades ära sotsiaalset rahulolematust, mis on traditsiooniliselt olnud vasakpoolsete leivanumber poliitilises võitluses.

Kuidas ma seletaksin primitiivset eksperimenti inimkonnaga planeedil Maa, mille tõttu me oleme tõsisesse ohtu sattunud? Meid on siin planeedil ligi kaheksa miljardit ja kõik me soovime endale head elu, omada maja, perekonda, korralikku hästitasustatavat tööd, süüa hamburgereid, kanda moekaid rõivaid, kuid ühel hetkel põrkame me kokku piirangutega, kui me ei või endale kõike seda lubada. See ei ole enam võimalik, et kõik ligi kaheksa miljardit planeedi elanikku saaksid endale võimaldada unistuste elustiili.

Paljudes maailma piirkondades paljud inimesed elavadki hästi nagu ka Ameerikas, nii sõidavad nad New Yorgis, Los Angeleses, San Franciscos ja Silicon Valleys ringi uhkete autodega ja ostavad ilusaid majasid, kuid ääremaadel, North Carolina ja Minnesota väikestes linnades, rahvas tõesti kannatab, sest tehas, kus suurem osa neist töötas, kolis 20 aastat tagasi Hiinasse või mujale, kus tootmine oli odavam ning muutis selliste väikelinnade elu põhjalikult. Nad avastasid ühtäkki, et nad ei tule enam eluga toime, perekonnad läksid lõhki ja lapsed hakkasid narkootikume tarvitama. Kogu nende elu sõltus sellest tehasest, mida enam ei ole ja nüüd nad nägid Donald Trumpis päästjat, kes toob nad välja 20-aastasest allakäigust ning „makes America great again“ – muudab Ameerika taas suureks. Nad loodavad, et nende väikelinn saab päästetud, sest Trump lubas tehase linna tagasi tuua.

See on midagi, millest Ameerika Ühendriikide rikkamad piirkonnad, New Yorgi ja San Francisco rikkurid, aru ei saanud, nagu ei mõistnud seda ka meedia. Miljonid ameeriklased, kes seisid vastamisi eluraskustega, vihkasid valitsust ja Washington DC poliitilist eliiti ning nad jumaldasid Trumpi, kes lubas vihatud Washingtoni soo kuivendada – „drain the Swamp“ ja poliitilisele eliidile koha kätte näidata.

Kuid nii ei juhtunud mitte ainult  Ameerika Ühendriikides, vaid üleilmselt – Ungaris, Filipiinidel -, kus parempoolsed „jõumehed“ Orban ja Duterte kindlustasid võimupositsioone. Populismi tõus on üleilmse majanduskriisi tagajärg, kui rahva elatustase muutus halvemaks ja nad said endale palju vähem lubada kui näiteks 50 aastat tagasi, mil pärast Teist Maailmasõda sai äkki igaüks endale võimaldada head elu, soetada korraliku eluaseme ja saavutada sotsiaalse kindlustatuse. Kuid 50 aastat hiljem pole see enam võimalik, võib-olla 1-2 miljardit suudavad, kuid ülejäänud viis miljardit ei saa endale lubada nende „Ameerika unistuse“ realiseerumist. See on andnud jõupoliitikutele nende toetusbaasi, millest kogub jõudu praegune populismilaine.

 

Ma mäletan, et 20 aastat tagasi sellist ideoloogilist lõhestatust nagu praegu on ühiskonnas liberaalse ja konservatiivse kogukonna vahel, ei olnud Ameerika Ühendriikides, Euroopas ega mujal maailmas ning see teeb muret. Millest selline lõhe ühiskonnas ja kuidas sellega toime tulla?

Praegu on käimas tõsine polariseerumine ja mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid isegi seal, kus veel hiljuti ei osanud seda ette kujutada, näiteks Saksamaal. Kujutage ette, et Saksamaal, arvestades tema ajaloolist kogemust, suur osa elanikkonnast hääletab äärmuskonservatiivsete jõudude poolt!

Selline ühiskondlik lõhestumine läheb aina halvemaks ja kui poliitilise spektrumi vasakul tiival noored ei tõuse üles, et luua uut teistsugust tüüpi tulevikku, mis leiab lahenduse kliimamuutustele ja majanduslikule ebakindlusele ning elab kooskõlas tema ökoloogilise jaläljega, siis tulevad võimule parempoolsed, kes moodustavad liidu jõupoliitikutega. Selline kaootiline tulevik ootab meid ees järgmise 10-20 aasta jooksul, kui keskkonnaküsimused (sh kliimamuutused) ja üleilmne majandussüsteem on sattunud ohtu ning toimub vägev võitlus vastanduvate äärmuste vahel. Kuid ma loodan, et head inimesed võidavad.

 

Kas need äärmused suudavad jõuda kokkuleppele? Palju on välja toodud ka erinevaid „kolmanda tee“ võimalusi. Samas toimub vastandumine intensiivselt mitte ainult konservatiivide ja liberaalide, parempoolsete ja vasakpoolsete, vaid ka äärmulsaste ja mõõdukate vahel. Näiteks 2016. aasta valimistel hääletasid paljud Bernie Sandersi toetajad lõppvalimistel hoopis Donald Trumpi poolt. Kreekas oli võimul äärmusvasakpoolne SYRIZA koalitsioon äärmusparempoolsetega.

Väga kerge on jõuda järelduseni, et äärmusvasakpoolsed ja äärmusparempoolsed vastanduvad kõiges ja nad ei tee kunagi koostööd. Täiesti võimalik, et lähima 10-20 aasta jooksul kujunevad välja hoopis teatud sorti hübriidsed poliitilised liikumised, mis hõlmavad seisukohti poliitilise spektrumi erinevatest äärtest.

Ma ise leian, et meie poliitilise spektrumi vasakul tiival oleme teinud tõeliselt halbu vigasid, kui meil on olnud see individuaalsuse kartus ja hirm, et kui inimkond on saavutanud kõik need inimõigused, mille eest me oleme võidelnud, siis taotledes inimõigusi kõikidele sellel planeedil võime erisusi rõhutades sattuda identiteedipoliitikasse. Sellist tüüpi erisusi rõhutav individualism oleks paljude arvates väga häiriv, kuna ei saa tolereerida kaheksat miljonit individualistlikku planeedi elanikku, mistõttu tuleb neile meelde tuletada, et meil kõigil on inimõigused ja vastavalt sellele nad võivad elada, kuidas nemad soovivad.

Ma pean tunnistama, et kuigi mulle ei meeldi äärmuskonservatiivid ja mille eest nad võitlevad, siis neil on väga ilus ja loomupärane idee selle kohta, kes me oleme. Äärmuskonservatiividele meeldib vaadata tagasi ajalukku ning rõhuda sellele, kes me olime minevikus ja kust me tulime, kust on pärit lääne tsivilisatsioon. Nüüd, 1000 aastat hiljem, me võitleme selle nimel, kas meil on kõigile ühtsed inimõigused või on meil selle kõrval veel teatud traditsioon, mida me kanname.

Ma usun, et tuleviku poliitilistel liikumistel on palju orgaanilisem vaade meile ja meie eludele, kust me tulime ja kuhu me tahame jõuda. Olen tähele pannud, et mõnedes väikestes parempoolsetes ajakirjades just Euroopas on olnud mõned väga kenad mõtteterad taolise orgaanilise traditsiooni kohta. Olen mõelnud, et nad lähenevad sellele palju filosoofilisemalt ja spiritualistlikumalt kui meie. Poliitiline vasakpoolsus on kui lõigatud ja tugevasti seotud individuaalsete õigustega, mis välistab tunded ning see on üks põhjus, miks ma arvan, et poliitilised vasakpoolsed on praegu nii kaugel ja eemal tegelikkusest.

Poliitilisel vasakpoolsusel puudub konkurentsivõimeline tulevikuvisioon, samal ajal kui äärmuskonservatiividel on selline kaalukas visioon olemas. Selle asemel võitluses nende vastu me oleme laskunud poliitilistesse mängudesse inimõiguste ja identiteedipoliitika nimel.

 

Ka poliitiline korrektsus on nähtus, mida on seotud vasakpoolsusega ja mis on paljusid tõuganud äärmuskonservatiivide rüppe.

Mulle ei meeldi see samuti. Kuigi ma arvan, et Donald Trump on tõesti halb inimene, kuid kui ta 2016. aastal presidendiks kandideerides hakkas poliitilise korrektsuse vastu võitlema, siis ma nõustusin temaga 100%.

Ma tunnen halvasti sellist tüüpi poliitilise korrektsuse pärast, mida meie, vasakpoolsed, oleme ärgitanud nii palju aastaid. Tunnen oma sisemuses, et kui teema liigub poliitilisele korrektsusele, traditsioonidele, individuaalsusele ja identiteedipoliitikale, siis seal peitub alge uute hübriidsete poliitiliste liikumiste tekkeks, mis ühendavad parima, mida nii poliiilised vasakpoolsed kui poliitilised parempoolsed suudavad pakkuda. Sellelt pinnalt kerkib uus tulevikuvisioon, mis on rohkem inklusiivsem, et palju rohkem noori inimesi on valmis seda vastu võtma.

Need noored, kes on ühinenud Fridays for Future liikumisse või püstitavad teedele tõkkeid ja mässavad erineval viisil võimude vastu, neil on ka üks oluline puudus – nimelt neil puudub kaalukas tulevikuvisioon, mis põhjustab, et nende protestiavaldused vinduvad ning kaovad nagu see juhtus Occupy Wall Street liikumisega. Me vajame uut poliitilist visiooni, mis ühendab rohkem inimesi ning hoiaks kõiki neid protestiliikumisi tegevuses ega kurnaks neid välja. See on viis, mis võimaldaks edasi liikuda.

 

Millised on teie kogemused Eestiga?

Sellest on nüüd palju aega möödunud, aga kui Eesti vabanes nõukogude võimu alt, siis olid mul mõned sugulased Tallinnas ning ma sõitsin sinna ja veetsin mõned nädalad. Ma kogesin tunnet, kuidas on olla seal, kus ma sündisin 1942. aastal ja esimest korda kõndida Tallinna tänavatel ning kuulda emakeelt minu ümber.

Minu isa3 oli aastaid Eesti tennisemeister, kuid ta tuli ka Läti ja Leedu meistriks ning võitis mitmeid turniire Rootsis. Isegi nime sain ma Rootsi tennisisti Kalle Schröderi järgi.

Eesti keele oskus on mul säilinud, loen ja saan aru peaaegu kõigest, mis minu kuuldes räägitakse, kuigi rääkimisel võib mul tõrge ette tulla. Eriline vaimne tunne tekib mul lugedes eesti luulet eesti keeles, mis tekitab minus sellise resonantsi, mida ma inglise luulet lugedes kunagi ei saavuta, kuigi hea inglise luule on tõesti hea.

 


Intervjuu leidis aset novembris 2019 seoses raamatuga „Populism ja poliitiline äärmuslus muistsest ajast tänapäevani“, mis ilmus 2020. aastal Äripäeva kirjastuse vahendusel.

1 Wall Street on tänav New Yorkis Manhattanil, kus asuvad mitmed maailmamajanduses olulist rolli täitvad finantskeskused ja börsid, sh New York Stock Exchange ja NASDAQ, milletõttu tänav on omandanud finantskapitali esindustänavana sümbolväärtuse.
2 Fridays for Future (ülemaailmne noorte kliimastreik) on Rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi (2003) initsiatiivil algatatud noorte meeleavalduste sari kliimasoojenemise vastu, mille eesmärk on võidelda elamisväärse tuleviku eest. Thunbergi valis ajakiri Time 2019. aasta inimeseks.
3 Kristjan Lasn (1908-84) lõpetas 1935. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning 1926–1940 tuli ta tennises 10 korda üksikmängus ja 12 korda paarismängus Eesti meistriks. Teise maailmasõja ajal lahkus Eestist Saksamaale ja elas hiljem Austraalias.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar