september 2, 2009

Obamast, kirjast, väärtustest ja Venemaast

Kui mai keskel tehti mulle ettepanek asuda väikeses rahvusvahelises seltskonnas tööle USA ning Kesk-ja Ida-Euroopa suhteid lahkava mõttepaberi kallal, siis ei osanud ma arvata, et see paber ning temast ajendatud avalik kiri veel ka sügise hakul laialdast kõneainet pakub.

02.09.2009, Kadri Liik
Eesti Päevaleht
Kui mai keskel tehti mulle ettepanek asuda väikeses rahvusvahelises seltskonnas tööle USA ning Kesk-ja Ida-Euroopa suhteid lahkava mõttepaberi kallal, siis ei osanud ma arvata, et see paber ning temast ajendatud avalik kiri veel ka sügise hakul laialdast kõneainet pakub.
Aga nii näib see olevat; ning kirja tõlgendusi on seinast seina – asjalikest kuni müstilisteni. Sestap mõtlesin, et oleks ehk vajalik mõned asjad selgeks rääkida.
Kesk-ja Ida-Euroopa riigid ei ole nüüdseks enam kuigi ühtne grupp – kui nad seda üldse kunagi on olnud. Vähepädev väljastvaatleja võib ju arvata, et jagatud minevikule ei saa neis keeruliste keelte ning hääldamatute nimedega riikides järgneda muu, kui samamoodi sarnane olevik, aga see on vale. Kunagises „sanitaarkordonis” valitsevad erinevad voorused, erinevad pahed, erinevad kinnisideed. Ungari ja Läti näiteks on sügavates majandusmuredes, Poolal aga läheb täitsa hästi.  Balti riikides usaldatakse USA-d kaks korda rohkem kui Venemaad, Bulgaarias on vastupidi.
Ent on üks asi, mis ühendab kõiki neid riike: meie kõigi julgeolekut on aidanud kindlustada 1990. aastate maailmakord ning väärtused, millel see põhines. Need väärtused on väga konkreetsed: mõtte-, sõna- ning kogunemisvabadus, seaduste võim ja  põhilised majandusvabadused. Välispoliitikas kuuluvad nende väärtuste alla riikide suveräänsus, õigus ise valida oma liitlasi ja ühineda organisatsioonidega, mille liitumisnõudeid nad täidavad, territoriaalne terviklikkus ning julgeolek. Just see – võimalus liituda organisatsioonidega, kui sa vastad kriteeriumidele – oli asi, mis 1990-ndatel andis meie välispoliitilise saatuse meie enda kätesse.
Mõjusfäärideks jagatud maailmas ei oleks midagi sellist võimalik. Just see seletab, miks aastatagune ja selgelt mõjusfääride ideoloogiast ajendatud Vene-Gruusia augustisõda oli Kesk- ja Ida-Euroopa jaoks võimas ohumärk: mitte sellepärast, et meie ülimaks eesmärgiks oleks USA või NATO mõjusfääri laiendamine ja Venemaa oma piiramine, vaid kuna igasugune mõjusfääridel ja tehingutel põhinev maailmakord on juba olemuslikult halvem, kui 1990-ndatel valitsenud vaba ja liberaalne iseotsustamisvõimalus, seda isegi juhul, kui õnnestub olla „õigel” pool uusi „raudseid” või mis tahes muid eesriideid.
Ent 1990-ndate aastate maailmakord, mis on silmanähtavalt vankuma löönud, saab püsida ja taas kindlustuda vaid siis, kui maailmas valitseb liberaalsetesse väärtustesse ning vabadustesse uskuv õhustik, mitte aga halvas mõttes pragmaatiline mina-sulle-sina-mulle tehingupoliitika. Siin saab appi võtta kodulähedase näite: oletagem näiteks, et tuleb inimene, kes on äsja pannud toime midagi juriidiliselt korrektset, aga sisuliselt inetut. Kuidas ümbrus reageerib? Kui naaber saab kadedaks, et miks mina nii ei oska, sõber aga palub, et teinekord tedagi kampa võetaks, siis me väärtuspõhisest ühiskonnast rääkida ei saa. Kui aga sõber ütleb, et toimunu teda kurvastab ning naaber tervitades maha vaatab, siis võib asjaomane Kaval-Ants end kehvasti tunda ega pea tehingut enam tulusaks ja kordamisvääriliseks.
Kui au ja häbi kaovad
Rahvusvaheline elu toimib küll pisut teise loogika kohaselt kui ühiskondade elu, aga mitte ka väga. Ka rahvusvahelises elus on kirjutamata seadused sageli määravamad, kui kirjutatud seadused. Koledatel aegadel, kui au ja häbi mõisted kaovad, on ju igasuguseid nurjatusi seadusteks ja lepinguteks tehtud.
Siseriiklikud tavad ja välispoliitiline käitumine on omavahel ka tugevas seoses. Kui aja vaim on liberaalne ja vaba, kipuvad sellise vaimu kandjad tõusma ka riikide etteotsa ning vormima riikide välispoliitikat. Umbse ja egoistliku vaimuga aegadel aga tõusevad tippu oportunistid ja olupoliitikud või siis lausa vägivaldsed tüübid.
See ongi – vähemalt minu jaoks – peamine, kui mitte ainus põhjus, miks Kesk- ja Ida-Euroopa esindajatel oli üldse põhjust üheskoos oma USA-suhete üle järele mõelda ning mõttetöö viljast johtuv kiri kirjutada, valides adressaadiks just Obama administratsiooni. Meie riikide nii sise- kui välispoliitiline käekäik sõltub väga suurel määral liberaalsete väärtuste toimimisest. Need väärtused on praegu aga kuhtumas, ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid ka suures osas Euroopast. Väärtuskeskset vaimu aga suudab taastada vaid USA – osaliselt seetõttu, et ta on jätkuvalt läänemaailma juhtlaev, osalt aga seetõttu, et just USA eelmine president aitas sedasama väärtuste ja vabaduste retoorikat demagoogiliselt kasutades väärtuseusu allakäigule kaasa.
George W. Bushi isik seostub ühe kirja enimlevinud valeinter-pretatsiooniga: et tegu oleks justkui Bushi karmi Vene-poliitikat taga igatsevate Ida-Euroopa poliitikute nostalgia ja Obama-vastasusega. Selles lauses on vale praktiliselt kõik.
Esiteks, Bushi Vene-poliitika ei olnud „karm”, vaid lihtsalt pealiskaudne. Tal oli ju iseenesest õigus, kui ta väitis, et terrorismi juured on demokraatia nappuses. Kuid demokraatia jõuga importimine, millega ei kaasnenud adekvaatset ettevalmistust ei diplomaatilisel ega isegi sõjalisel rindel, päädis kehva tulemusega, mis viis USA prestiiži tugevasse langusesse, diskrediteeris väärtuspõhise välispoliitika kontseptsiooni kui sellist.
See muutis maailma niisuguseks, kus Venemaal oli võimalus teha Gruusias seda, mida ta tegi: ei olnud enam kedagi, kelle sõna või tegudega Moskva pidanuks arvestama ega üldkehtivaid käitumisnorme, mille rikkumise pärast muret tunda.
Kuigi Bush suurendas näiteks Eesti julgeolekut meid NATO-sse võttes, jättis ta maailma endast maha vähem turvalisena, kui see oli aastal 2000.
Vale on väita, et idaeurooplased igatsevad karmi Vene-poliitikat. Üldse, Vene-poliitikast rääkijad kipuvad sageli segi ajama eesmärgi ja vahendi. „Karmus” nagu ka „pehmus” Venemaaga ei saa olla eesmärgid iseeneses. Siht on ikkagi Venemaa, mis oleks integreerunud demokraatlikku maailma. Ning vaidlusküsimus on, kas sellele sihile viib lähemale „pehme” järeleandmistepoliitika või „karm” otsekohesus. Minu põgus kogemus Vene-jälgijana ütleb, et viisakalt, ilma viha ja omakasupüüdliku agendata esitatud otsekohesus ja selgus on sageli parim. Ning tegelikult just see on asi, mida kirja autorid Obamalt ootavadki. Kui „reset-nupp” tähendab stiili ja tooni muutust, siis see on enam kui teretulnud; kui see tähendab aga väärtuspõhise maailmanägemuse hülgamist, siis oleks see äärmiselt kahetsusväärne.
Juhust kasutades klaarin ära veel mõned pisiasjad. Näiteks – miks selline ajastus? Lihtsalt sellepärast, et Obama administratsioon on uus ja noor, seega on paras aeg soovitusi jagada. Kiri ei olnud reaktsioon Obama Moskva-visiidile – selleks ajaks oli kirja tekst juba valmis. Ja veel vähem oli see ajastatud Eesti kohalikke valimisi silmas pidades, nagu kusagil arvati – kuigi on liigutav ja armas näha inimesi, kes elavad Tootsi-gloobusel, kus kesksel kohal troonib köstri kartulikuhi!
Kas kirja inspireerisid vabariiklased? Taevas hoidku, ei! Küll aga oli kirja aluseks olnud mõttepaberi vaimsete soosijate hulgas mitu prominentset demokraati, kes leidsid, et Ida-Euroopale tuleb tähelepanu pöörata. Mõttepaberi tegemise kulud kattis grant USA Saksa Marshalli fondilt. Ent idee teha ka prominentsete allkirjadega avalik kiri tuli puhtalt Ida-Euroopast enesest.
Miks just need?
Miks tõstatati just sellised teemad ja argumendid? Niisugused kirjad on alati kompromiss. Näiteks antisemitism ja ksenofoobia, mida kiri mainib, ei ole asi, millest peaks rääkima Eesti kontekstis, aga mu Bulgaaria ja Slovakkia kolleegile oli see tõsine mure. Poola ja Tšehhi raketikilbi ärajäämine ei ole Eesti jaoks maailma lõpp, aga poolakatele ja tšehhidele on see raske löök. NATO kaitseplaanid on aga olulised meile, mõnda turvalises naabruses elutsevat liitlast need ehk nii väga ei eruta.
Miks just need allakirjutajad? Minu nimi sattus kirja alla ainult sellepärast, et ma osalesin inspiratsiooniks olnud mõttepaberi tegemises. „Suurtest” nimedest aga pöörduti inimeste poole, kes on rahvusvaheliselt tuntud, ent ei ole hetkel täitevvõimu ridades ametis. Eestist oli Mart Laar seega ainus, kes sobis. Me kõik osalesime vaid enda, mitte oma riigi nimel.
Kas see läheb vastuollu Eesti ametliku välispoliitikaga? Ma ei tea… Minul on küll jäänud mulje, et ka Eesti ametlik välispoliitika on kuulutanud demokraatlikel väärtustel ja põhimõtetel toimiva ning mõjusfäärivaba Euroopa oma eesmärgiks. Lihtsalt ametlik diplomaatia toimib oma reeglite järgi, valitsusvälistel vabahärradel on teistsugused  võimalused. Kokkuvõttes me tegelikult tugevdame üksteise argumente – vähemalt antud juhul, ja vähemalt Eesti puhul.

Kategooriates: Blogi