Obama administratsioon nõrgestab Ukraina positsioone Minski relvarahukõnelustel

USA abiriigisekretäri Victoria Nulandi pealekäimise tõttu möödunudnädalase Kiievi visiidi ajal astus Ukraina esimese sammu separatistlike võimude legaliseerimiseks riigi põhiseaduses. Samal ajal soovitas USA asepresident Joseph Biden Ukraina presidendil Petro Poršenkol nõustuda kohalike valimiste pidamise ja võimaliku õiguspäraseks tunnistamisega separatistide territooriumil (Ukrinform, Valge Maja pressiteade, 17. juuli). Kontaktgrupi koosolekul sel nädalal Minskis seisis Ukraina silmitsi samasuguse survega legitimeerida Donetski ja Luganski võimud seal korraldatavate kohalike valimiste kaudu (UNIAN, 22. juuli).

USA abiriigisekretäri Victoria Nulandi pealekäimise tõttu möödunudnädalase Kiievi visiidi ajal astus Ukraina esimese sammu separatistlike võimude legaliseerimiseks riigi põhiseaduses. Samal ajal soovitas USA asepresident Joseph Biden Ukraina presidendil Petro Poršenkol nõustuda kohalike valimiste pidamise ja võimaliku õiguspäraseks tunnistamisega separatistide territooriumil (Ukrinform, Valge Maja pressiteade, 17. juuli). Kontaktgrupi koosolekul sel nädalal Minskis seisis Ukraina silmitsi samasuguse survega legitimeerida Donetski ja Luganski võimud seal korraldatavate kohalike valimiste kaudu (UNIAN, 22. juuli).

Venemaa, Lääne-Euroopa tervikuna ja Barack Obama administratsioon paistavad kõik pooldavat selle konflikti “külmutamist” nii kaua kui võimalik Venemaale vastuvõetavatel tingimustel, sest need on praegu ainsad saadaolevad tingimused. Kuid konflikti külmutamiseks on kaks võimalikku viisi.
Üht neist, Venemaa “klassikalist”, võib kohalike variatsioonidega näha Transnistrias, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, Karabahhis ja Krimmis. Sel juhul ei pälvi separatistlikud võimud mingit rahvusvahelist legitiimsust, neil pole mingit staatust, nad ei saa toetust rünnaku alla sattunud riigilt ja neil pole mingit võimalust õõnestada viimase poliitilist süsteemi.
Teine külmutamisviis on Venemaa uusim leiutis, mida soovitakse proovile panna Ukraina idaosas Donetskis ja Luganskis. Seda laadi külmutamine ei lahenda küll samuti konflikti, kuid legaliseerib separatistlikud võimud ja muudab nad taas Ukraina poliitilise süsteemi osaks, sealjuures eelistega, mis kindlustavad ebastabiilsuse püsimise, Venemaa mõju ja isegi Ukraina rahalise toetuse legaliseeritud separatistlikele võimudele.
Obama administratsioon surub praegu peale teist versiooni, mis on Ukrainale kahjulikumgi kui esimene. Ühendriikide surve mõjutab otsustavalt valikut. Berliin ja Pariis ei suutnud omal jõul Kiievit selles suunas liikuma veenda, kuid Washingtonil on ilmselgelt palju suurem mõjujõud.
Valge Maja on korraldanud oma poliitilised prioriteedid ümber, et teha Venemaaga koostööd Lähis-Ida küsimustes, mistõttu on ka lähenetud Venemaa seisukohtadele Minski rahulepingu elluviimise osas Ukrainas. 12. maist (riigisekretär John Kerry kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Sotšis) 14. juulini (rahvusvahelise kokkuleppe allakirjutamine Iraani tuumaprogrammi asjus) paistis suhete soojendamine Venemaaga toovat Obama administratsioonile ainult kasu. Nüüd loodavad nad Venemaa “abi” Süüria küsimuses ning samal ajal tunneb Euroopa Liit, et “vajab” Venemaad Liibüa probleemide lahendamisel. Lilija Ševtsova on sõnanud, et isegi ilma otsese kokkuleppeta Ukraina osas on Putin seadnud Washingtoni “võlglase rolli” (kasparov.ru, 16. juuli).
USA administratsioon kujutab Venemaad taas partnerina, raske, aga siiski vajaliku, lausa “asendamatu” partnerina, kes aitab “ühiselt lahendada” ühised probleeme. Enam ei nimetata Venemaad “isoleeritud” ega “kõigest” piirkondliku tähtsusega riigiks. Valge Maja kohtleb Putinit jälle oodatud vestluskaaslasena. Presidendid Obama ja Putin on pidanud kaks pikka ja põhjalikku telefonikõnet, mille põhiteema oli Lähis-Ida. 25./26. juuni vestluses märkis Obama möödaminnes, et Venemaa peaks oma väed Ukraina territooriumilt ära tooma. Putin pareeris tavapäraselt, et Venemaal pole Ukrainas vägesid, seepärast pole sealt ka midagi ära tuua. Obama ja Putini 15. juuli vestluses Ukrainat üldse ei mainitudki (Valge Maja ja Kremli salvestused, mida tsiteerisid vastavalt Interfax ja RFE/RL, 16. juuli).
Washington ja Moskva on rajanud enneolematu kahepoolse läbirääkimiste formaadi Ukraina küsimuses, millest Ukraina ise on kõrvale jäetud. Selle kanali toimimise eest vastutavad Venemaa asevälisminister Grigori Karassin ja USA abiriigisekretär Victoria Nuland. Juhtiv lääneriik USA on kõrvale jäänud mõlemast senisest koostöövormist, nimelt Minski kontaktgrupist (Ukraina, Venemaa ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) ja Normandia nelikust (Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ukraina, kus Ukraina on sageli isoleeritud, aga vähemalt esindatud). Kerry ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov on arutanud Ukraina teemat ebaregulaarselt, mitte kunagi konkreetses “formaadis”.
Kerry tegi ettepaneku luua kahepoolne USA-Venemaa kanal Sotšis (vt eespool). Seal viibides, kus ühele poole jääb Venemaa okupeeritud Abhaasia ja teisele poole Venemaa annekteeritud Krimm, ei maininud Kerry kumbagi territooriumit. Selle asemel võttis ta pressikonverentsil pigem omaks võõrustaja tooni ning hoiatas Ukraina presidenti Petro Porošenkot juba ennetavalt relvarahu rikkumise tagajärgede eest (state.gov, 12. mai).
Putin nõustus innukalt Kerry ettepanekuga luua Nulandi ja Karassini suhtluskanal. See kahepoolne formaat välistab Ukraina osalemise ning pealegi tegutseb avalikkuse eest varjus, riigijuhtide ja ministritegi tasandist madalamal. Teiseks võrdsustab see Venemaa USAga üliliigas, Euroopa riikide pea kohal, viimaseid (eriti Berliini) kanalil toimuva sisust teadmatusse jättes. Kolmandaks annab see Moskvale võimaluse suhtluskanalit välja mängida “eurooplaste” Normandia grupi vastu. Neljandaks ja küllap otsustavalt lubab see Moskval jätkuvalt kinnitada, et üksi USA suudab (kui ainult tahab) sundida Ukrainat tegema Venemaale järeleandmisi, näiteks muutma Ukraina põhiseadust ja legitimeerima Donetski-Luganski võimud.
Nuland ja Karassin kohtusid pinna sondeerimiseks mais ja juunis mitu korda. Venemaa presidendi administratsiooni ülem Sergei Ivanov teatas, et Venemaa-USA formaat on märksa tõhusam kui Normandia neliku tegevus (Rossija1 telekanal, 20. juuni). Samas vaimus õhutas Lavrov Kerryt “avaldama Ukrainale mõju otsedialoogi rajamiseks Donetski ja Luganskiga, mis on Minski lepete täitmise võti” (Interfax, 1. juuli).
25./26. juunil helistas Putin Obamale, et arutada mõningaid üksikasju Ühendriikide “abistamise” kohta Lähis-Ida probleemide lahendamisel (vt eespool). Otseselt selle telefonikõne tulemusel aktiveeriti Nulandi-Karassini kanal täies mahus. 2. juulil ütles Nuland Vene intervjueerijale, et Kerry oli teinud ettepaneku ja Putin nõusse jäänud Nulandi-Karassini kanali loomisega “aitamaks kaasa Minski kokkulepete elluviimisele” (Ehho Moskvõ, 3. juuli).
Ühendriigid aga pole kunagi olnud (12. veebruaril sõlmitud) Minsk-2 dokumendi osapool ega ole seotud ka seda saatnud Normandia grupi deklaratsiooniga, mille esitajad kohustusid kaasa aitama dokumendi elluviimisele. Juuli algul avaldasid Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president François Hollande Ukraina juhtidele survet tulla vastu Venemaa praegusele peamisele nõudmisele, milleks on separatistlike võimude legaliseerimise alustamine Ukraina põhiseaduses. See neil ei õnnestunud, kuid kõigest mõni päev hiljem suutis Nuland seda, millega Merkel ja Hollande olid jänni jäänud.
Washington on säilitanud tegevusvabaduse, hoides end eemal tõsiselt puudulikust Minski protsessist. USA on kutsunud tänuväärse järjekindlusega Venemaad oma jõude Ukraina territooriumilt ära tooma, osutades sealjuures Minski relvarahule, ehkki see dokument ei kõnele midagi Venemaast. USA ei olnud seni palunud Kiievil legaliseerida separatistlikke võime Ukraina põhiseaduses ega leppida separatistide kohalike “valimistega” neile alluval territooriumil. Kuid Nulandi visiit Kiievisse ja Bideni telefonikõne Washingtonist (vt eespool) on seda olukorda järsult muutnud.