9. jaanuaril kohtus Kasahstani president Nursultan Nazarbajev Berliinis Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja välisministri Walter Steinmeieriga, et arutleda Ukraina kriisi üle ning teha ettepanek korraldada Astanas riigipeade kohtumine, kus osaleksid Ukraina, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa juhid (nn Normandia formaat) (Akorda.kz, 9. jaanuar 2015).
9. jaanuaril kohtus Kasahstani president Nursultan Nazarbajev Berliinis Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja välisministri Walter Steinmeieriga, et arutleda Ukraina kriisi üle ning teha ettepanek korraldada Astanas riigipeade kohtumine, kus osaleksid Ukraina, Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa juhid (nn Normandia formaat) (Akorda.kz, 9. jaanuar 2015).
Nende mitmepoolsete kõneluste ajaks pakuti alguses 15. jaanuari, kuid sestpeale on need Ida-Ukrainas jätkuva sõjategevuse tõttu määramatusse tulevikku edasi lükatud (Kyiv Post, 13. jaanuar 2015). Konflikti lahendamiseks peetavate läbirääkimiste võimalik kolimine Minskist Astanasse ning Nazarbajevi hiljutised diplomaatilised jõupingutused on tekitanud üsna palju spekulatsioone Kasahstani presidendi rolli üle Ukraina rahuprotsessis.
Tegelikult on Nursultan Nazarbajevi Ukraina-poliitika olnud proaktiivne juba alates Petro Porošenko presidendiametisse vannutamisest, millest võttis osa Kasahstani peaminister Karim Masimov (Nur.kz, 13. juuni 2014). Tuleb märkida, et pisut enne 26. augustil 2014. aastal Minskis toimunud kohtumist Ukraina kriisi lahendamiseks tänas Ukraina president Porošenko Lukašenkat kutse eest, kuid avaldas tänu ka Nazarbajevile läbirääkimiste formaadi eest (Channel Five YouTube’is, 26. august 2014). Sellest Porošenko kommentaarist võib välja lugeda, et juba toona vaeti Astanad Normandia formaadis mitmepoolsete läbirääkimiste toimumise võimaliku asukohana.
Kasahstani president on isiklikult kaitsnud oma maa kui vahendaja rolli. Värskelt enne 22. detsembril Ukrainasse riigivisiidile sõitmist ütles ta, et Kasahstanil „suhtub võrdselt“ nii Venemaasse kui ka Ukrainasse ning et huvide konflikti ei ole. Iseennast kutsus ta „objektiivseks mänedžeriks“ (RBC Ukraine, 22. detsember 2014). Osaliselt on Nazarbajevi aktiivsus Ukraina suunal tingitud tema isiklikest kogemustest ja saavutustest kokkulepetele jõudmisel teiste NSVL-järgsete konfliktide lahendamisel. Näiteks osutas Kasahstani analüütik Danijar Ašimbajev Nazarbajevi diplomaatilistele jõupingutustele seoses Mägi-Karabahhi ja Gruusia konfliktidega (Kurziv.kz, 18. detsember 2014). Ukraina analüütik Jevhen Magda aga märkis, et Kasahstani juhil on sügav isiklik suhe Ukrainaga, kuna 1960. aastal lõpetas ta Dnipropetrivski oblastis asuvas Dniprodžeržõnski linnas tehnikumi (Glavred, 6. jaanuar 2015).
Sellegipoolest on mõned Venemaa kommentaatorid üritanud kahandada Nazarbajevi rolli Euraasia poliitikas, väites, et Kasahstani president täidab lihtsalt Putini enda poliitilisi eesmärke. Venemaa analüütik Innokenti Adjassov näiteks leiab, et Nazarbajevi roll on lihtsalt õhutada Ukraina presidenti Porošenkot jätkama 2014. aasta septembris sõlmitud Minski kokkuleppe edasist ellurakendamist (RIA Novosti-Ukraina, 29. detsember 2014).
Siiski ei tasu alahinnata seda, mil määral on majandus mõjutanud Nazarbajevi poliitikat Venemaa-Ukraina konflikti kontekstis. Kõigepealt on Kasahstan kandnud kahju kahanenud impordi tõttu Ukraina sõjast mõjutatud piirkondadest. Kasahstani analüütik Danijar Ašimbajev kirjutas, et „Kasahstani ja Kagu-Ukraina omavahelise kaubanduse maht ületab [Kasahstani] kaubandussuhete kogumahtu kõigi [teiste] Kesk-Aasia riikidega. Seetõttu lahendab Astana väga pragmaatilisi probleeme.“ (Kurziv.kz, 18. detsember 2014). Konflikti jätkumise tõttu on kahepoolsed kaubandussuhted kahanenud kolmandikuni tipptasemest, milleks oli neli miljardit dollarit aastas – Kasahstan impordib Ukrainast peamiselt põllumajandus- ja linnatehnikat, samuti toiduaineid (Interfax, 22. detsember 2014).
Ei Valgevene ega Kasahstan ühinenud Venemaa vastusanktsioonidega Euroopa Liidu vastu ning seetõttu tabas mõlemaid riike Moskva negatiivne reaktsioon nende endi ekspordile seatud piirangute näol (Nezavisimaja Gazeta, 30. detsember 2014). Nüüd püüab Kasahstan vältida täieulatuslikku majanduskriisi. Peamiselt mõjutab teda ühtviisi nii nafta langev hind maailmaturul kui ka Vene rubla väärtuse vähenemise nakkav mõju Kasahstani valuutale tengele. Kasahstani analüütik Šignis Nurlanov kaitseb jõuliselt oma maa seisukohta jätta osalemata Ukraina kriisi tõttu puhkenud sanktsioonisõjas: „…Sanktsioonid mõjuvad negatiivselt eeskätt Kasahstanile… Kasahstan ajab mitmesuunalist välispoliitikat. Riigi juhtkond on aastate jooksul selle poliitika välja töötanud ega sa endale lubada kõigi oma seniste jõupingutuste ja selle nimel tehtud kulutuste nullimist.“ (Kurziv.kz, 11. detsember 2014).
Lisaks sellele kasutab president Nazarbajev oma Ukraina-suunaliste diplomaatiliste jõupingutuste mõju ära oma riigile majanduslike lisahüvede saamiseks. Näiteks leppis Nazabajev Porošenkoga kokku selles, et kompenseerimaks praegu Venemaa toel Ida-Ukrainas tegutsevate mässajate kontrolli all oleva umbes kolme miljardi tonni kivisöe kadu, tarnib Kasahstan vajadusel Ukrainale Kirde-Kasahstanis asuva Ekibastuzi sütt. Mõned Ukraina energiaasjatundjad on isegi välja pakkunud, et Kasahstani kivisüsi võib lõpuks asendada Venemaalt imporditava kivisöe, millest sõjast räsitud maa lähitulevikus sõltub (Tengrinews.kz, 9. jaanuar 2015; vt EDM, 12. jaanuar 2015). Muidugi võib Venemaa kontrollida Kasahstani kivisöe transiiti, kuna see toimub vältimatult üle Venemaa territooriumi. Tarne blokeerimine aga avaldaks tõenäoliselt negatiivset mõju Venemaa ja Kasahstani suhetele ning potentsiaalselt ka vastloodud Euraasia majandusliidule. Seetõttu hoiduks Venemaa katsetest takistada Kasahstani kivisöel Ukrainasse jõudmast.
Hoolimata sellest, kas idee kolida Normandia formaadis kõnelused Minskist Astanasse käidi välja juba mitu kuud tagasi või mitte, on sümboolne juba tõsiasi, et see teema on nüüd sedavõrd avalikult arutlusele võetud. Kasahstani välispoliitikaanalüütik Petr Svoik märkis, et „Nazarbajev on läbirääkimisteks atraktiivsem tegelane kui Lukašenka, kuna Valgevene juhil on selles konfliktis isiklikud huvid mängus – on ju tema riigil konflikti mõlema osapoolega ühine piir“ (Kurziv.kz, 18. detsember 2014). Erinevalt revanšistlikust Venemaast paistab Kasahstan aga vankumatult tegutsevat status quo võimuna ning püüab selgesti jõuda märksa püsivamate kokkulepeteni kui 2014. aasta septembris Minskis sõlmitud.
Endiste NSVL liiduvabariikide seas suuruselt kolmanda majandusega riigina ning samuti Hiina partnerina saab Kasahstan anda tugeva panuse suurema sõja puhkemise ärahoidmisse Euraasias. Ehkki näib, et kõik need mitmesugused rahuprotsessi formaadid, mida ühel ja samal ajal püütakse katsetada, võivad pikas plaanis viia Ida-Ukraina konflikti külmutamiseni, oleks Venemaa edasise sekkumise vältimine oluline panus Ukraina püüdlustesse ehitada taas üles oma poliitilised, majanduslikud ja julgeolekuinstitutsioonid.
