Nord Stream 2 Ukraina vaatenurgast

Venemaa algatusel on Nord Stream 2 maagaasitorujuhe jõudnud kavatsuste kokkuleppest siduva kokkuleppeni ning Gazprom on moodustanud koos mitme Euroopa suure energiakompaniiga rahvusvahelise konsortsiumi. Nord Stream 2, mis kava kohaselt peab 2019. aastaks ühendama Venemaa Saksamaaga Läänemere alt kulgeva torujuhtme kaudu, kahekordistaks Nord Streami kogumahtu kahekordselt, võimaldades aastas edasi toimetada 110 miljardit kuupmeetrit Venemaa maagaasi ja sellega potentsiaalselt asendades Ukraina peamise Venemaa gaasi Euroopasse edastamise vahelülina.

Venemaa algatusel on Nord Stream 2 maagaasitorujuhe jõudnud kavatsuste kokkuleppest siduva kokkuleppeni ning Gazprom on moodustanud koos mitme Euroopa suure energiakompaniiga rahvusvahelise konsortsiumi. Nord Stream 2, mis kava kohaselt peab 2019. aastaks ühendama Venemaa Saksamaaga Läänemere alt kulgeva torujuhtme kaudu, kahekordistaks Nord Streami kogumahtu kahekordselt, võimaldades aastas edasi toimetada 110 miljardit kuupmeetrit Venemaa maagaasi ja sellega potentsiaalselt asendades Ukraina peamise Venemaa gaasi Euroopasse edastamise vahelülina.

Seda projekti ei saa käsitleda lahus üldisematest Venemaa pingutustest Ukraina nõrgestamiseks kõikvõimalikul moel alates sõjalisest agressioonist kuni majandusliku väljakurnamiseni. Konkreetsemalt taotleb Nord Stream Ukraina kõrvaldamist Euroopa energiatransiidisüsteemist (strateegiline eesmärk) ja seeläbi ilmajätmist transiiditulust (kõrvaleesmärk). Kremli veel ambitsioonikam siht on aga asendada Ukraina transiidimarsruut, mida Gazprom ei kontrolli, marsruudiga, mida Gazprom täielikult kontrollib. Nord Streamis ongi Gazprom põhiaktsionär (tema 51 protsenti on puutumatu), ainuke lubatud torujuhtmete kasutaja ning ainuke lubatud gaasimüüja Euroopa jaotuspunktides. Projekti nõukogu ja juhatuse esimehed, vastavalt Gerhard Schröder ja Matthias Warnig, on (ametlikult) Gazpromi ja (veidi vähem ametlikult) Kremli palgal.
Seepärast ei tule Nord Streami hinnata mitte ainult selle poolest, millist rahalist või muud mõju see Ukrainale avaldab, vaid laiemalt, arvestades mõju mitme Euroopa riigi energiatarnete julgeolekule ja probleeme, mida see tekitab Euroopa Liidu seadustele ja ühisele poliitikale.
Nord Stream 2 valmimise tähtaeg, 2019. aasta, langeb ühtlasi kokku Venemaa-Ukraina gaasitarnete ja -transiidi kokkuleppe kehtivuse lõppemisega. Transiidi asjus annavad Moskva avalikud teadaanded mõista, et taotletakse täiesti uut kokkulepet, mis vähendab tunduvalt, võib-olla lausa dramaatiliselt Ukrainat läbivaid transiidivooge, eriti kui Nord Streami ehitustööd kulgevad plaanipäraselt.
Venemaa gaasitransiidi maht läbi Ukraina on järjekindlalt vähenenud: kümmekond aastat tagasi ulatus see 110 miljardi kuupmeetrini aastas (mis moodustas ligikaudu 80 protsenti Venemaa gaasiekspordi kogumahust Euroopasse), 2013. aastal 85 miljardit kuupmeetrit (pisut üle 50 protsendi Venemaa ekspordi kogumahust), 2014. aastal 62 miljardit kuupmeetrit (umbes 40 protsenti Venemaa ekspordi kogumahust) ja 2015. aastal eeldatavasti 51 miljardit kuupmeetrit (umbes kolmandik arvatavast Venemaa ekspordi kogumahust) (Gazprom.com, vaadatud 17. septembril; UNIAN, 3. september). Peamine põhjus on olnud Euroopa nõudluse kahanemine, kuid Nord Stream 1 tegutsemine alates 2011. aastast on samuti vähendanud Ukraina transiiditorujuhtmetete kasutamist Gazpromi poolt. Gazprom eeldab Euroopa nõudluse taastumist alates 2019. aastast.
Koos mahu kahanemisega on vähenenud Ukraina transiiditulu. 2013. aastal teenis Ukraina transiidi pealt ligikaudu neli miljardit dollarit, 2014. aastal umbes kolm miljardit ja 2015. aastal eeldatakse transiiditasude ulatumist kahe miljardi dollarini. Tulu vähenemine võib destabiliseerida Ukraina niigi raskustes fiskaalset seisundit. Ukraina on teinud ettepaneku arutada läbirääkimistel Venemaa 2016. aasta gaasitarnete hinna üle ka transiiditasu tõstmist. Transiiditasu tõstmine on tavaline viis tasakaalustada transiidimahu vähenemist. Praeguste transiiditasude juures hakkab Ukraina transiidisüsteem kahju kandma, kui transiidimaht langeb alla 40 miljardi kuupmeetri aastas.
Praegu on transiiditasuks määratud 2,88 dollarit tuhande kuupmeetri Venemaa gaasi kohta 100 kilomeetri läbimise pealt Ukraina torujuhtmes. Mõne teate kohaselt on Kiiev teinud ettepaneku suurendada tasu vahemikuni 3,7-5,5 dollarit tuhande kuupmeetri kohta 100 kilomeetri pealt – nähtavasti sõltub konkreetne hind kokkulepitavast transiidimahust (Interfax-Ukraine, 26. juuni; Ukrinform, 10. september; Bloomberg, 11. september; UNIAN, 18. september).
Projekti lahendamata finantsiliste ja juriidiliste probleemide tõttu on veel selgusetu, kas Nord Stream 2 ikka plaanipäraselt valmib. Alla kirjutatud kokkulepe aga võtab juba iseenesest Lääne ettevõtetelt tahtmise investeerida Ukraina transiidisüsteemi arendamisse, kuna valitseb oht, et kõigest mõne aasta pärast seda enam vaja ei olegi.
Euroopa Komisjon on samal ajal jätkuvalt nõudnud, et Ukraina peab jääma peamiseks transiidimarsruudiks, mida mööda Venemaa gaas Euroopasse jõuab. Komisjon on õhutanud arutelu rahvusvahelise konsortsiumi loomise üle, millest saaks Ukraina gaasitransiidisüsteemi osanik ja mis asuks seda uuendama kohe pärast seda, kui Ukraina on reforminud oma maagaasisektori. Möödunud aastal andis Ukraina parlament sellise rahvusvahelise konsortsiumi loomiseks oma heakskiidu ning 15. aprillil 2015 võttis ülemraada vastu seaduse, mis näeb ette Naftogaz Ukrainõ riikliku monopoli lõhkumise, eraldades sellest gaasitransiidisüsteemi. Seadus jõustus 1. oktoobril (Interfax-Ukraine, 18. september).
Kui Nord Stream 2 peaks valmis saama (tähtaeg on 2019. aasta) ja asub täie võimsusega tööle (eeldatavalt kahe aasta jooksul pärast valmimist), ei loobu Gazprom Ukraina transiidisüsteemist kohe pärast kokkuleppe aegumist (samuti 2019. aastal). Venemaa valitsus ja Gazpromi ametiisikud on andnud mõista, et kavatsevad sõlmida Ukrainaga uue transiidileppe, ehkki pärast 2019. aastat on transiidimaht juba tunduvalt väiksem. Selle taga seisab asjaolu, et Gazpromil on Euroopas pikaajalisi lepinguid, mille tähtaeg ulatub kaugele 2019. aasta taha ja mis näevad ette konkreetsed gaasiülekandekohad. Oletatavasti soovib Gazprom nende kohtade muutmist, et suunata tarned Ukraina transiidisüsteemist Nord Streami.
Venemaa arvatav eesmärk on jätta Ukraina transiidisüsteem valdavalt tegevuseta, kuid siiski nii palju ellu, et see suudaks edastada Venemaa gaasi Balkanile. Gazprom kavatses seda piirkonda varustada Ukrainast mööda minnes South Streami või Turkish Streami kaudu, kuid nood kavatsused on täielikult nurjunud. Seepärast peab Gazprom edaspidigi kasutama Ukraina transiidisüsteemi, et varustada Transnistria protektoraati, Moldovat ennast (kus Moldovagaz on Gazpromi kontrolli all) ning ka kaugemal asuvaid Bulgaariat, Kreekat ja Türgi lääneosa.
Kõik need plaanid eeldavad Nord Stream 2 edukat valmimist. See omakorda aga võib sõltuda erikokkulepetest maismaatorujuhtmete kohta Saksamaal, millesse peaks voolama Nord Streami gaas. Kui ka Venemaa on otsustanud muuta Saksamaa oma privilegeeritud transiidiriigiks, peavad sellised erikokkulepped ometi olema kooskõlas ELi energiaturu eeskirjadega – ja see võib osutuda väga keeruliseks.