Nimetamise ja unustamise kunst

Türgi ja USA vahel küpseb diplomaatiline pinge. Eelmisel nädalal võeti USA Kongressi Esindajatekoja välisasjade komitees vastu resolutsioon, mis nõuab, et USA tunnistaks I maailmasõja ajal aset leidnud pooleteise miljoni armeenlase tapmise Ottomani türklaste poolt ametlikult genotsiidiks. USA Kongressi alamkojas ringlev armeenlaste “genotsiidi” hukkamõistev resolutsioon puudutas Türgi jaoks valusat närvi. Türgi ametlik joon soostub küll eufemistlikult tunnistama, et minevikus juhtus “igasuguseid asju”, ent “genotsiidi” mõiste kasutamine 20. sajandi alguses armeenlaste suhtes rakendatud jõupoliitikate kontekstis on neile nagu härjale punane kärbseseen. Türgi relvajõudude juht kindral Yaşar Büyükanıt on resolutsiooni nimetanud tõsiseks ohuks Türgi ja USA traditsiooniliselt tihedatele sõjalistele sidemetele. Antud peene vihje võimalike implikatsioonide aimamiseks USA Iraagi-sõja kontekstis ei pea olema raketiteadlane. Sestap on ka Bushi administratsioon püüdnud resolutsiooni vastuvõtmist Esindajatekoja “täismaja” poolt kõigiti takistada, et oma olulist sõjalist liitlast USA jaoks hetkel kuumimas julgeolekupoliitilises tulipunktis mitte asjatult ärritada.

Türgi ja USA vahel küpseb diplomaatiline pinge. Eelmisel nädalal võeti USA Kongressi Esindajatekoja välisasjade komitees vastu resolutsioon, mis nõuab, et USA tunnistaks I maailmasõja ajal aset leidnud pooleteise miljoni armeenlase tapmise Ottomani türklaste poolt ametlikult genotsiidiks. USA Kongressi alamkojas ringlev armeenlaste “genotsiidi” hukkamõistev resolutsioon puudutas Türgi jaoks valusat närvi. Türgi ametlik joon soostub küll eufemistlikult tunnistama, et minevikus juhtus “igasuguseid asju”, ent “genotsiidi” mõiste kasutamine 20. sajandi alguses armeenlaste suhtes rakendatud jõupoliitikate kontekstis on neile nagu härjale punane kärbseseen. Türgi relvajõudude juht kindral Yaşar Büyükanıt on resolutsiooni nimetanud tõsiseks ohuks Türgi ja USA traditsiooniliselt tihedatele sõjalistele sidemetele. Antud peene vihje võimalike implikatsioonide aimamiseks USA Iraagi-sõja kontekstis ei pea olema raketiteadlane. Sestap on ka Bushi administratsioon püüdnud resolutsiooni vastuvõtmist Esindajatekoja “täismaja” poolt kõigiti takistada, et oma olulist sõjalist liitlast USA jaoks hetkel kuumimas julgeolekupoliitilises tulipunktis mitte asjatult ärritada.

Käimasolev vaidlus, mida pingestab veelgi Türgi sõjaline reaktsioon viimasel ajal intensiivistunud Kurdi separatistide rünnakuile ja selle laiemad järelmid sõjale Iraagis, on taas tõstatanud terve rea nimetamise ja unustamisega seotud küsimusi rahvusvahelistes suhetes. Ennekõike: kas ajaloolisi vaidlusi saab “lahendada” poliitiliste deklaratsioonide kaudu? Kas globaalse terrorismivastase sõja dikteeritud hetketarvidused (loe: USA valitsuse vajadus säilitada Türgi toetus sõjalise baasina Iraagi-sõjas) võivad üle sõita oma ajaloole ausalt näkku vaatamise vajadusest – eriti demokraatliku alliansi või emotsionaalsemail hinnanguil koguni Lääne tsivilisatsiooni kroonjuveeli, nagu seda on NATO, liikmete puhul? Millise piirini on endiste impeeriumite järeltulijail õigus läheneda oma imperiaalsele pärandile valikuliselt, stiilis “võtan vaid hea, jätan kõik halva” ajaloo “pudupoes”?

Türgi probleemid ajaloopeeglis oma kõverkujutise tunnistamisel ei ole ses mõttes olemuslikult erinevad Venemaa valulisest suhestumisest oma imperiaalsesse pärandisse. Nii nagu Venemaa väldib vastutusevõttu Nõukogude režiimi kuritegude eest, ent samas on naksakalt võtnud üle N. Liidu õigusjärglusega seotud “meeldivad” kohustused (nt koht ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliikmete seas), on ka Türgi suhe Ottomani impeeriumi pärandisse sügavalt ambivalentne. Kui keskne lääts oma mineviku mõtestamiseks on rahvuslikku suurust ja õilsust ülistav, on seda keeruline laiendada ühel või teisel viisil sellesinase rahvusliku/riikliku suurusega “teiselt poolt” kokkupuutunute perspektiivide suhtes hõlmavamaks. Nii kvalifitseerubki türklaste ajaloolises “juhtnarratiivis” armeenlaste represseerimine tänini vaid kaitseaktsioonina tollal Türgile vaenuliku Venemaaga sümpatiseerinud Armeenia mässuliste vastu. Suurele Vene hingele jääb omakorda müsteeriumiks, kuidas võib keegi Nõukogude Venemaa tegevust Teises maailmasõjas mõista teisiti kui natsiikkest vabastamisena (eirates sujuvalt tõsiasja, et enne Euroopa “vabastusmissioonile“ asumist jõudsid Nõukogude Venemaa ja Natsi-Saksamaa aastat-paar liitlased olla).

Mäletamine on niisiis tõepoolest valikuline unustamine. Ent katsed kollektiivset mälu täielikult vaigistada ja domineerivat ajaloojutustust õõnestavaid perspektiive jõuga maha suruda on paratamatult hukule määratud – olgu siis tegu Ottomani või Nõukogude impeeriumi järeltulijaid kummitavate varjudega.