Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm

Boriss Nemtsovi gangsteristiilis tapmine 27. veebruari õhtul tähistas teistkordset surma millelegi, mis juhtus juba ammu, aga mida Läänes on paljudel liiga raske tunnistada: selle Venemaa kadu, mida paljud lootsid, aga mis jäigi sündimata.

Boriss Nemtsovi gangsteristiilis tapmine 27. veebruari õhtul tähistas teistkordset surma millelegi, mis juhtus juba ammu, aga mida Läänes on paljudel liiga raske tunnistada: selle Venemaa kadu, mida paljud lootsid, aga mis jäigi sündimata.

Boriss Nemtsov oli selle lootuse kehastus paljudele meist, kes teenisid 1990. aastate keskel USA Moskva saatkonnas. Me tahtsime uskuda, et Nižni Novgorodi söakas reformimeelne linnapea kujutab endast visionäärsete juhtide uue põlvkonna avangardi, kes võib suunata Venemaa moodsasse demokraatia, turumajanduse ja Läänega koostöö ajastusse. Ajal, mil Venemaa vana kaardivägi pead tõstis, süstis Nemtsovi nimetamine asepeaministriks 1997. aastal meisse jätkuvalt lootust, et võib-olla nüüd lõpuks suudab Venemaa läänlaste uusim põlvkond triumfeerida. Talle iseloomuliku ülevoolavusega sukeldus asepeaminister pea ees Venemaa majanduse demonopoliseerimisse, et muuta sellised korrumpeerunud ja ebatõhusad hiiglased nagu Gazprom normaalseteks ettevõtteks, mis konkureeriksid teistega võrdsetel alustel.
Tagasi vaadates tuleb nentida, et Nemtsovil ei olnud selleks võimalustki. Peaaegu neli aastat varem oli Venemaa rahvuslik meelestatus kaldunud lootusest lõimuda Läänega slavofiilsesse sängi, kui Jegor Gaidari liikumise Venemaa Valik radikaalsed reformistid kaotasid Riigiduuma valimistel suurelt Vladimir Žirinovski Liberaaldemokraatliku partei ksenofoobsetele traditsionalistidele.
Kõnekatest märkidest hoolimata lootsid paljud venelased ja nende sõbrad Läänes, et Venemaa on pöördunud rohkem optimismi sisendavale rajale. USAs püsis riigidepartemang suurema osa president Clintoni valitsemisajast mantra juures, et “perioodilised tagasilöögid on vältimatud, aga me usume, et Venemaa jätkab reformiteel”, ehkki samal ajal võtsid organiseeritud kuritegevuse juhid ja oligarhid enda kontrolli alla Venemaa majanduse võtmetähtsusega komponendid ning Kreml õhutas hukatuslikke etnilisi konflikte Georgias ja Moldovas.
Negatiivsed suundumused ägenesid, kui Jeltsin loobus Nemtsovist kui enda järeltulijast ja tegi panuse hoopis julgeolekuteenistuse ülema Vladimir Putini peale. Algul soovisid Lääne juhid anda Putinile võimaluse end tõestada, nii et isegi president George W. Bush võis öelda kuulsad sõnad, et ta vaatas esimesel kohtumisel president Putiniga 2001. aasta juunis Ljubljanas Sloveenias talle silma ja nägi tema hinge. Isegi veel pärast 2008. aasta augustikuu “Venemaa sissetungi Georgiasse”, nagu väljendus toona Barack Obama, soovis ta ometi presidendiks saades “taaskäivitada” USA suhted Venemaaga. Putin vastas Obama hea tahte avaldusele sõjaväe võimsa tugevdamisega Venemaa ja NATO Balti liikmesriikide piiril, viies sinna muu hulgas rohkelt ründehelikoptereid ja soomusmasinaid, samuti taktikalisi tuumarelvi. (Vt Kaarel Kaasi artiklit Diplomaatia 2014. aasta mai-juuninumbris: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/venemaa-relvajoud-laanemere-piirkonnas/)
Lõpuks jõudsid presidendid George W. Bush ja Barack Obama Venemaa suhtes ühesugusele seisukohale: president Putin oli langetanud otsuse eraldada Venemaa Läänest ning pidada Venemaa suurimaks julgeolekuohuks just neid väärtusi, mis määravad Atlandi-ülese kogukonna olemuse. Kreml peab seda piisavalt tõsiseks ohuks, et õigustada üüratut kulu, mis on kaasnenud Venemaa sissetungiga vennalikule naabermaale, selle territooriumi liidendamise ja laiema hübriidsõja algatamisega. See taktika on läinud nii kaugele, et Ida-Ukrainas tekkis õhustik, milles Venemaa raketiseadeldisega tulistati alla Malaysian Airlinesi lennu 17 – ja nüüd siis on tekkinud Moskvaski õhustik, mis tõi hübriidsõja Nemtsovi mõrvamisega otse Kremli külje alla.
Nagu ilmselgete valede puhul, et Venemaa vägesid Ukrainas ei sõdi, on mõned Venemaa kõrgeimad ametiisikud ja nende kaaskondlased välja paisanud õõnsakõlalisi hukkamõiste Nemtsovi tapmisele ja lubanud kinni püüda mõrvarid, kes on kahtlemata islamiäärmuslased, Ukraina valitsus või CIA. Nii naeruväärsed väited solvavad nii Lääne kui ka Venemaa enda inimeste intelligentsi ja maskeerivad mõningaid kriitilisi küsimusi. Kuidas on võimalik üks Venemaa kõige hoolikamalt jälgitav inimene lasta maha kogu Venemaa ühes kõige tugevamini kaitstud ja seiratavas kohas, kõigest paarisaja meetri kaugusel Kremlist, ilma et kahtlusalusest oleks kellelgi vähimatki aimu? Ja kui Kreml mõistis Nemtsovi tapmise siiralt hukka, siis miks ei ole selle eest vastutavaks tehtud ühtegi julgeolekutöötajat?
Ülimalt sümboolne on see, et mõrvaga lõppenud erioperatsioon pandi toime erioperatsioonide päeval, mille president Putin oli sisse seadnud kõigest päev enne Nemtsovi hukkamist ja mis võis tapjat inspireerida.
Muud sümbolid kõnelevad enda eest valjemalt kui Kremli ametlikud kaastundetelegrammid Nemtsovi lesele ja emale. Tapja otsustas päästikule vajutada hetkel, mil Nemtsovi taga kõrgus Vassili Blažennõi katedraal. Nemtsov jalutas seal oma noore ukrainlannast sõbraga. See juhtus päev enne seda, kui Nemtsov pidi meeleavaldusel paljastama tõendid Venemaa otsese sõjalise sekkumise kohta Ukrainas. Väljaütlemata sõnum oli klaarselge: Nemtsov ja tema Putini-vastased liitlased, kes seisavad vastu Venemaa tegevusele Ukrainas, on kaldunud kõrvale Venemaa traditsioonilisest, õigeusule, isevalitsusele ja isamaale tuginevast kõlblusest ja tuleb likvideerida. President Putin aga kaitseb Venemaa väärtusi, sealhulgas jumalast ette nähtud taotluses luua Ida-Ukrainas nõndanimetatud Novorossija.
Paljud Euroopa juhid sooviksid pidada sellist sümboolsust sulepeast välja imetuks. Samamoodi peavad nad paremaks eirata ebamugavat tõde, et see Venemaa, mida nad lootsid näha, kadus juba enne seda, kui oli jõudnud ilmale tulla. Nad soovivad uskuda, et president Putin on nende moodi. Tegelikult ei tunne Venemaa president vähimatki huvi liitumise vastu ühistele väärtustele tugineva reeglitepõhise kogukonnaga: tema silmis on Lääs manduvate ühiskondade kogum, millele tuleb vajaduse korral vastu astuda jõuga, isegi tuumajõuga (meenutagem Venemaa hiljutisi õppusi, kus mängiti läbi tuumarünnak Stockholmile ja teistele Euroopa linnadele).
Selle asemel et tunnistada tungivat vajadust anda Venemaa revanšismile jõuline vastulöök, on liidukantsler Merkel ja president Hollande seda hoopis toitnud. Üle aasta on president Putin nutikalt ekspluateerinud Saksamaa ja Prantsusmaa juhtide suurimat hirmu, milleks on uus sõda Euroopas. Minsk-2 läbirääkimisel suutis Putin veenda Lääne kolleege leppima hinnaga, mille ta rahule määras: absurdse kokkuleppega, mis legitimeeris Moskva juhitud ja toetatud separatistide sõjalised saavutused ning andis ühtaegu sõjategevuseks kaks lisapäeva, mille vältel vallutati Debaltseve – ja seda kõike isegi märkimata Venemaad konflikti osapoolena, mille ta ise alustas.
Merkel ja Hollande võisid ju veenda ennast, et on võtnud ette õilsa ülesande lõpetada sõda ja päästa inimelusid. Kuid nad ainult tunnustasid agressiooni ja külvasid maha edasise sõjalise avantürismi ja surma seemneid. See on sama viga, mille tegi 2008. aasta augustis Prantsusmaa toonane president Sarkozy, kui sundis Thbilisile peale traagiliste puudustega relvarahuleppe, millega kohustati Georgiat tõmbama sõjajõude tagasi omaenda territooriumilt, samal ajal kui sisse tunginud Venemaa vägedel lubati kohale jääda. Niisugune Moskva poputamine ainult aitas kaasa Venemaa sõjalise agressiooni järgmisele raundile, nüüd juba Ukrainas.
Seepärast peab Boriss Nemtsovi jõhkrast ja sümboolsest mõrvast kujunema Euroopa juhtide äratuskell. President Putini Venemaa ei soovi koostööd Läänega: seal peetakse Lääne väärtusi surmaohuks. Selle asemel et otsida võimalusi üheskoos Ukraina olukorda stabiliseerida ja inimelusid päästa, püüab Venemaa president peale tungida kogu rindel, mis ulatub Mariupolist Minskini ja nüüd juba Moskva endani, selle verise sillutiseni, millele jäi lebama tõelise Venemaa patrioodi surnukeha.
Vaid mõne päeva eest väljendus see pealetung ulatuslikes õppustes Venemaa ja NATO Balti liikmesriikide piiri ääres. Kui Euroopa jätkab lepitamise teel, riskitakse kaasa aidata eksistentsiaalse ohu tekkimisele NATO jaoks alliansi idapiiril ja nii ränga inimliku tragöödia sünnile, mida ei ole seni osatud ettegi kujutada.