NATO uus hingamine või taaskordse külma sõja ettekuulutus?

Esmaspäevane rünnak hästikindlustatud luksushotellile Serena Kabuli südalinnas kannab pigem al-Qaeda, kui Talibani kätetöö märke. Automaatide ja granaatidega hotellile tormi jooksnud mehed võisid pärineda küll Afganistanist, kuid operatsiooniplaan meenutab vägagi sootuks Iraagis käsikäes al-Qaedaga tegutsevate sunnimässuliste seniseid aktsioone.

Esmaspäevane rünnak hästikindlustatud luksushotellile Serena Kabuli südalinnas kannab pigem al-Qaeda, kui Talibani kätetöö märke. Automaatide ja granaatidega hotellile tormi jooksnud mehed võisid pärineda küll Afganistanist, kuid operatsiooniplaan meenutab vägagi sootuks Iraagis käsikäes al-Qaedaga tegutsevate sunnimässuliste seniseid aktsioone.

Lääneliitlaste ees seisvate võtmeohtudena loetletakse rapordis poliitiline fanatism ja usufundamentalism; üleilmastumise „pime pool“ – ehk siis rahvusvaheline terrorism, organiseeritud kuritegevus ja massihävitusrelvade levik; kliimamuutused ja sellega kaasnev võitlus ressursside pärast ning võimalik massiline „keskkonnamigratsioon“; rahvusriikide ning ühtlasi ka ÜRO, NATO ja ELi nõrgenemine.

Kõigele vaatamata on raportööride hinnangul NATO – ehkki mõistagi alliansi kohanemis- ja ümberkujunemisvõime eeldusel – globaalse julgeolekuarhitektuuri teljeks ka tulevikus. Lühemas perspektiivis nähakse alliansi proovikivina muidugi õnnestumist või ebaõnnestumist Afganistanis. Vastavalt käsitletakse liitlaste vahelise operatsioonikulude jagamise, ressursside panustamise ja juhtimise parendamise küsimusi.

Keskpikas perspektiivis soovitavad kindralid NATOle uue strateegilise kontseptsiooni kujundamist. NATO ja ELi rivaliteet tuleb lõpetada, kahe organisatsiooni koostööd tugevdada ning alliansile tagada juurdepääs NATO traditsioonilisest ampluaast väljapoole jäävaile mittesõjalistele vahenditele. Alliansi edasine laienemine ja partnerlussuhted peaksid mõistagi olema vastavuses NATO strateegiliste eesmärkidega.

Kaugemasse tulevikku vaadates näevad rapordi autorid NATO elujõulisuse šanssi edasiliikumises klassikaliselt Euroopa-Ameerika koostööraamistikult üleilmsele demokraatlike riikide partnerlussuhete võrgustikule. Antud protsessi käivitamiseks ja alliansi otsustusmehhanismide elavdamiseks tuleks moodustada USA, NATO ja ELi juhtide direktoraat, mis oleks võimeline kriisidele kiirelt reageerima.

Konkreetsemalt tähendaks see alliansi traditsiooniliselt konsensuse-põhiselt otsusetegemiselt üleminekut enamushääletuse-põhisele; riiklike piirangute kaotamist NATO operatsioonide puhul (mis teatavasti hetkel Afganistanis omajagu liitlastevahelisi pingeid tekitanud ning alliansi operatiivset võimekust pärssinud). Lisaks soovitatakse operatsioonis mitteosalevate liitlaste väljajätmist vastava operatsiooni otsustusprotsessist ning viimaseks, ent mitte vähimoluliseks jõu kasutamist ilma ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonita, kui „kohene tegutsemine on vajalik paljude inimelude päästmiseks“.

Apokalüptiline ehk küll, aga äratav hädakell ometi. Hääd lugemist.