NATO kohalolekust Balti riikides

Viimastel nädalatel on Eestis aktiivselt arutletud kohaloleku üle Balti riikides. Millist laadi kohalolekut Balti riigid vajavad? Kas praegune tase on rahuldav või peaks see suurenema? Kas siiratud üksused peaksid olema alalised või roteeruma? Kas vajame täiskomplekteeritud üksusi või piisab varustuse eelpositsioneerimisest? Kas väed peaksid olema märkimisväärsed või sümboolsed? Miks peaks NATO kinni pidama 1997. aastal sõlmitud -Venemaa suhete aluslepingust kui Venemaa sellest ise enam kinni ei pea?

Viimastel nädalatel on Eestis aktiivselt arutletud kohaloleku üle Balti riikides. Millist laadi kohalolekut Balti riigid vajavad? Kas praegune tase on rahuldav või peaks see suurenema? Kas siiratud üksused peaksid olema alalised või roteeruma? Kas vajame täiskomplekteeritud üksusi või piisab varustuse eelpositsioneerimisest? Kas väed peaksid olema märkimisväärsed või sümboolsed? Miks peaks NATO kinni pidama 1997. aastal sõlmitud -Venemaa suhete aluslepingust kui Venemaa sellest ise enam kinni ei pea?

Kui Venemaa relvajõud 27. veebruaril 2014 alustasid Krimmi okupeerimist muutusid ka NATO liikmesriigid järk-järgult aktiivsemaks. 6. märtsil tugevdas USA NATO Balti õhuturbemissiooni saates Leetu Šiauliai lennubaasi kuus hävitajat F-15 ning kaks tankurlennukit KC-135 lisaks varem juba kohal olnud neljale lennukile.
16. aprillil otsustas Põhja-Atlandi Nõukogu tugevdada NATO kollektiivkaitset ja demonstreerida alliansi solidaarsust saates rohkem lennukeid, laevu ja maaväeüksuseid muuhulgas Läänemere piirkonda. Nädal hiljem suundus neli NATO liitlaste miinitõrjelaeva koos toetuslaevaga Läänemerele. Aprilli lõpus saadeti neli õhudessantkompaniid USA 173. õhudessantbrigaadist Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, et osaleda koos kohalike kaitseväelastega õppustel ja tugevdada regiooni julgeolekut. Mai algusest laienes Balti õhuturbemissioon nii geograafiliselt (võeti kasutusele ka Ämari lennubaas) kui ka arvuliselt.
NATO otsus pidi sisendama end ohustatuna tundvate liikmesriikide elanikesse kindlustunnet ja samas demonstreerima Venemaale alliansi kindlat tahet end igal juhul kaitsta. Seetõttu saadeti Balti riikidesse ja Poolasse sümboolsed väeüksused markeerimaks solidaarsust. Kui eesmärk olnuks valmistuda peatselt saabuvaks sõjaliseks ründeks ei oleks Läänemere regiooni siiratud väed piirdunud käputäie lennukite, miinijahtijate ja õhudessantkompaniidega.
Kujunenud julgeolekuolukord ei ole enam selline, mis mõne kuu möödudes võimaldab pöörduda tagasi tavapärasele rutiinile. Julgeolekuparadigma on muutunud. Venemaa on avalikult ja häbenemata otsustanud Euroopa Liidule ja NATOle selja pöörata ning saata oma väed naaberriigi territooriumile. Sellest tulenevalt peab ka NATO vastus olema siiani kasutatud meetmega võrreldes teistsugune. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli rahustamiseks võib muidugi sildistada NATO mistahes tegevust ajutisena, kuid sisuliselt peab nüüd alliansi mõttemallis toimuma muutus. Kui eelmisel kümnendil loeti territoriaalkaitset, soomusvägesid ja reservüksusi sageli vananenuks ja mittekasutatavaks, siis täna on need taas kujunemas oluliseks. Enda territooriumi kaitse, vajadusel kasutades raskesoomustehnikat ja suurendades vägede koosseisu reservväelaste abil on nüüd sama oluline kui külma sõja ajal. Sõjaväelased ja riigikaitseametnikud, kelle karjäär algas 1990ndate alguses, peavad nüüd harjuma mõttega, et kõik tolleaegsed tõekspidamised ei pea enam paika.
NATO ei tohi käituda agressiivselt nagu Venemaa, kuid allianss peab valmistuma oma liikmesriikide kaitseks. Balti riikidesse on vaja juba rahuajal paigutada märkimisväärseid lahingüksusi, sest võimaliku kriisi eskaleerudes on praeguse Ukraina konflikti näitel tõenäoline, et suuremad Euroopa riigid ei pruugi otsustaval momendil soovida õli tulle valada NATO lisavägede Baltikumi toomisega. Ka tuleb eeldada, et lisavägede saatmine konflikti ajal on sõjaliselt ülimalt keeruline või võimatu. Seejuures on loomulik, et Balti riikides alaliselt paiknevad liitlasväed õpiksid kohalikke olusid tundma nii nagu külma sõja ajal Lääne-Saksamaal, kus korraldati üle 100 000-mehelisi õppusi, mille sarnaseid Balti riikides pole siiani korraldatud. Selliste õppuste eesmärk on luua eeldused NATO liikmesriigi kaitsmiseks, mitte üksnes rahustada selle elanikkonda.
Lõuna-Korea maismaaterritoorium on küll pisut enam kui kaks korda Eesti omast suurem, kuid seal paikneb ligi 30 000 USA sõjaväelast. 10-15 000 NATO sõjaväelase pikaajaline paiknemine Eestis ei oleks poliitilistel, sõjalistel ja geograafilistel põhjustel mõeldav, kuid uue julgeolekuolukorra tõttu on vaja murda vanu mõttemalle ja tunnistada vajadust paigutada rahuajal Balti riikidesse varustust ja vägesid, mille maht ulatub tuhandetesse.
Ukraina õnnetus seisneb selles, et osad Euroopa riigid ning USA toetavad teda moraalselt ja mitte sõjaliselt. Sellest jääb väheks, mistõttu Ukraina täna sõdib üksi oma eksistentsi eest. Balti riigid ja Poola, olles NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid, vajavad lisaks moraalsele toetusele ja sümboolsetele sammudele ka märkimisväärset NATO liitlaste sõjalist kohalolekut ning läbiharjutatud kaitseplaane.