märts 15, 2017

Naised riigi kaitsel

Kaitsevägi

Selleks, et naiste osalust kaitsevaldkonnas tõsta, on eelkõige vaja edendada teadlikkust ühiskonnas naiste võrdsetest võimalustest ja vajalikkusest panustamisel kaitsestruktuuridesse ning toetada naiste püüdlusi kaitseväelise karjääri tegemisel.

Ütlesin nii 10. märtsil peetud Eesti NATO Ühingu iga-aastasel rahvusvahelisel konverentsil „Naised, rahu ja julgeolek“, mille teemad juhivad tähelepanu naiste olukorrale kriisisituatsioonides ning käsitlevad naiste olulisust julgeoleku protsesside, sealhulgas turvalisuse, tagamisel. Kogemusi jagasid teiste hulgas USA, Norra, Suurbitannia ja Eesti naisohvitserid ning Iisraelis ajateenistuse läbinud Eesti naisajakirjanik. Tuginedes urimusele „Naised Eesti kaitsestruktuurides – motivatsioon ja väljakutsed“ küsisin mitu olulist küsimust.

Miks on oluline, et naised aktiivsemalt osaleksid riigikaitselistes tegevustes?

1) Oleme kahaneva rahvastikuarvuga riik, meie ressursid on piiratud, samas vajab Kaitsevägi nagu iga teine organisatsioon oma valdkonnas parimaid. Seega on oluline, et oskaksime „ära tunda“ ja rakendada nende naiste (ja meeste) sisemist motiveeritust, millega Kaitseväkke tullakse. Tänaseks võib tuua väga palju näiteid sellest, kus naised, olles otsustanud kaitseväelise karjääri kasuks, suudavad panustada samapalju kui mehed, sageli isegi rohkem, sest valdavalt meestest koosnevas keskkonnas tuleb neil ennast tõestada ennekõike meessoost kaasvõitlejate ees.

2) Võrdsete võimaluste tagamine annab naistele teadmised ja õiguse kaasa rääkida oluliste otsuste langetamisel riigikaitses, olgu selleks siis naiste kehakuju järgiva riietuse ja varustuse olemasolu või võrdsed sotsiaalsed garantiid. Täna pole Eesti riik veel valmis rakendama kohustusliku ajateenistuse nõuet naistele, sest me ei ole valmis vastama küsimusele: mis saab meie lastest kui kriisisituatsiooni tekkides kutsutakse kodunt ära nii isa kui ka ema? Kelle hoolde jäävad sellisel juhul lapsed?

3) Konverentsi „Naised, rahu ja julgeolek“ ettekannetes tuuakse sageli välja kõrgeid statistilisi numbreid kriiside tagajärjel hukkunud naistest ja lastest ning räägitakse naistest kui ohvritest. Panustamine riigikaitselistesse tegevustesse annab väga hea võimaluse kriisisituatsioonis toimetuleku oskuste omandamiseks, sealhulgas oskusi iseenda ja oma pere kaitsmiseks. Tahan rõhutada, et siin on naistel endil veel palju ära teha oma mõttemaailma muutmisel – liiga tihti kuulen, et relvad ja enesekaitse oskuste omandamine justkui ei ole naiste jaoks. Minu uurimus näitab, et naised, kes on läinud ajateenistusse, tunnetavad negatiivseid hoiakuid mitte ainult meeste, vaid sagedamini pigem enda soo esindajate poolt. Kuid kellele me naistena loodame siis, kui mehed on ära?

Mida on tehtud teistes riikides?

Üks edumeelsemaid riike naiste integreerimisel kaitseväkke on Norra Kuningriik, kus ajateenistus on kohustuslik nii neidudele kui ka noormeestele ning kus ajateenijate hulgas on tänaseks naisi üle 30%. Norras on hetkel saamas väljaõpet eriüksus, mis koosneb ainult naisest. Siiski ei tähenda kohustuslik ajateenistus seda, et teenima kutsutakse kõik noored, vaid kutsealuseid valitakse teatud kriteeriumide alusel, arvestades noorte endi sisemist motivatsiooni ning võimeid; valikuprotsess algab juba keskkoolis ning teenimine on muutunud prestiižseks ja kaitsevägi hinnatud tööandjaks. Loomulikult tuleb siin arvestada, et Norra saab lubada tegevteenistujatele mitmesuguseid sotsiaalseid garantiisid ning suhteliselt kõrget palgataset.

Kohustuslikku ajateenistust on taastamas ka Rootsi Kuningriik, kus, erinevalt varasemast, kaastakse meestega võrdsetel alustel ka naised. Nii nagu Norras ei hakata Rootsis kutsuma teenistusse sugugi mitte kõiki noori, vaid selgitatakse eelnevalt välja parimad, kaitseväelistesse ametitesse sobivad kandidaadid.

Suurbritannias tegeletakse täna uute füüsiliste standardite disainimisega maaväeüksustes, mis lähtuksid eelkõige inimese sobivusest ametikohale, tõstaksid operatsioonilist efektiivsust ja vähendaksid vigastuste teket. Need meetmed aitaksid nii naistel kui ka meestel leida võimetele vastavad ametikohad.

Ka Soome on suutnud tekitada naiste hulgas suurema huvi ajateenistuse ja kaitseväelise karjääri vastu. Lisaks rekordilisele naiste vabatahtlikule liitumisele käesoleval aastal on umbes kaks kolmandikku naissõduritest tõusnud viimastel aastatel ka sõjaväe kõrgeimatele positsioonidele.

Kohustuslikku ajateenistust on taastamas ka Leedu, lätlased on siiski otsustanud jääda professionaalsete kaitseväelaste ja vabatahtlikest koosneva Kodukaitse organisatsiooni juurde.

Huvitavad arengud on toimunud Ukrainas, kus naistele võrdseid õigusi – juhtivaid ametikohti sõjaväelises struktuuris ja sotsiaalseid tagatisi – hakati vähehaaval andma peale seda, kui naised, olles Maidani-järgse kriisi puhkedes vabatahtlikuna rindele läinud, sealt koju naasid ning oma õiguste eest võitlema hakkasid. Kui käisin konverentsil Harkovis, siis sealsest auditooriumist 83% oli arvamusel, et naised peavad võrdväärselt meestega osa võtma turvalisuse tagamisest riigis.

Kus on Eesti täna?

Naissoost tegevteenistujate hulk Eesti Kaitseväes on viimase kümne aasta jooksul langenud 16%-lt 10%-le, enamik naistest on hõivatud põhitegevust toetavatel staabi- ja tagalatöö ametikohtadel. Langustrend lähiaastatel jätkub, kuna 1990. aastate alguses tsiviilkohtade kaotamise tõttu teenistusse vormistatud naised on pensionile läinud või teevad seda lähiajal. 2014. aastal lõpetas 45 vabatahtlikult ajateenistusse läinud naisest ajateenistuse 18; osa neist, kes tulid sooviga jätkata kaitseväelist karjääri, loobusid sellest mõttest. Sõjalist haridust on hetke seisuga omandamas ainult kuus naiskadetti.

Eelmise aasta lõpus võttis Eesti kaitseminister Hannes Hanso vastu otsuse tõsta naisajateenijate piirmäära 3%-ni (senise 1% asemel) ning avada uksed kõikides väeosades (hetkel suunatakse naised kas 1. jalaväebrigaadi Tapal või Kuperjanovi jalaväepataljoni Võrus). See on küll samm edasi, kuid nagu kinnitab Norra kogemus, ainuüksi uste avamisest ei piisa, et vabatahtlikult teenistusse tulijate arvu tõsta.

Eesti Kaitseliidus on täna naisi 20%, seda tänu laiemale spektrile ametikohtadest ja valdkondadest, kus igaüks omale võimetekohase tegevuse leiab.

Kokkuvõttes võib öelda, et tänases ebaturvalises keskkonnas on vajadus naiste aktiivsemaks kaasamiseks turvalisust tõstvatesse tegevustesse, sealhulgas riigikaitsesse, kahtlemata olemas. Võimetekohaseks panustamiseks on olemas mitmesugused võimalused, olgu selleks siis professionaalne tegevteenistus Kaitseväes või vabatahtlik liikmelisus Kaitseliidus. Uurimuse tulemused näitasid, et osa naisi on valmis aktiivselt panustama kaitseväelistesse tegevustesse, kui selleks on loodud vastavad tingimused, on tagatud võrdne kohtlemine ning eksisteerivad asjakohased sotsiaalsed garantiid. Oluline roll ajateenistusse mineku otsuse langetamisel on pere ja lähedaste toetuse olemasolu, eelteadmised militaarvaldkonnast ning ühiskonna hoiakud üldiselt. Teiste riikide kogemuste põhjal võib öelda, et naiste osalust on võimalik tõsta vaid selle teemaga süstemaatiliselt ja järjepidevalt tegeledes, võtmesõnadeks on siinjuures teavitus ja kommunikatsioon ning töö noortega.

Kategooriates: BlogiSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar