Naised ajateenistusse?

Enne eelmisi Riigikogu valimisi tekkis diskussioon naiste kohustusliku ajateenistuse teemal Eestis. Hiljuti jõustunud valitsusliidu koalitsioonileping ei räägi küll ajateenistusest kui kohustusest, kuid lubab soodustada naiste suuremat vabatahtlikku osalemist selles. Tõepoolest, miks ka mitte. Kuid küsigem endalt – kas oleme selleks valmis? Kuidas meie ühiskond sellesse suhtub? Kas noored naised on ajateenistuseks valmis, nii füüsiliselt kui moraalselt? Kas ja mida meil on õppida teistelt riikidelt ning mis on eesmärk kohustusliku ajateenistuse kehtestamiseks naistele?

Enne eelmisi Riigikogu valimisi tekkis diskussioon naiste kohustusliku ajateenistuse teemal Eestis. Hiljuti jõustunud valitsusliidu koalitsioonileping ei räägi küll ajateenistusest kui kohustusest, kuid lubab soodustada naiste suuremat vabatahtlikku osalemist selles. Tõepoolest, miks ka mitte. Kuid küsigem endalt – kas oleme selleks valmis? Kuidas meie ühiskond sellesse suhtub? Kas noored naised on ajateenistuseks valmis, nii füüsiliselt kui moraalselt? Kas ja mida meil on õppida teistelt riikidelt ning mis on eesmärk kohustusliku ajateenistuse kehtestamiseks naistele?

Tänaseks on esimesena NATO riikidest kohustusliku sooneutraalse ajateenistuse kehtestanud Norra Kuningriik. Miks? Norra eesmärk on pakkuda naistele, kes moodustavad ühiskonnas poole elanikkonnast, meestega võrdseid võimalusi ning kasutada nende potentsiaali igas eluvaldkonnas, sealhulgas ka kaitseväes. On ju Norra läbi sookvootide kehtestamise üritanud kaasata rohkem naisi nii ettevõtete kui riigi juhtimise etteotsa. Kvootide kehtestamise plussidest ja miinustest võiks muidugi pikemalt diskuteerida, kuid fakt on see, et tänaseks on naiste panus juhtivatel ja otsustavatel kohtadel Norras märkimisväärselt tõusnud – parlamendis on naisi 39,6% ning ettevõtete juhatustes peab seaduse kohaselt olema vähemalt 40%. Nii on ka kohustusliku ajateenistuse kehtestamise eesmärgiks Norras leida olulistele positsioonidele tegevteenistujateks parimaid sobivaid kandidaate, sõltumata soost. Lisaks on ajateenistus üks võimalustest stereotüüpide murdmiseks, kus noored inimesed, nii mehed kui naised koos elades, õppides ja treenides üksteist paremini tundma ja respekteerima õpivad. Kuidas aga tegelikult hakkab naiste kohustuslik ajateenistus kulgema, millised probleemid tõusetuvad ja kui palju õnnestub Norral naisi kaitseväkke kaasata, seda näitab aeg. Kui aastaks 2020 üritatakse naiste osalust kaitseväes tõsta 20%-ni, siis diskussioon käib juba 50%-lise eesmärgi saavutamisest tulevikus.
Eestis on tänaseks tegevteenistuses 325 naist. Igal aastal võetakse vabatahtlikult ajateenistusse võrdsetel alustel meestega kuni 30 naist, mis moodustab umbes 1% kutsutute koguarvust. Statistika aga näitab, et enamik neist naistest, kes ajateenistusse tulevad, kas katkestavad selle või siis ei langeta valikut tegevteenistuja karjääri kasuks. Miks? Seda me täna ei tea.
Kuid millised on hoiakud meie ühiskonnas üldisemalt? 2015. aastal läbi viidud uurimus kaitseväe tegevteenistujate ja lepinguliste hulgas näitas, et naiste kohustuslikku ajateenistust pooldas vaid 20% vastajatest. Ka Juhan Kivirähki poolt 2013. aastal läbi viidud uurimus gümnaasiumilõpetajate hulgas näitas, et tütarlaste jaoks kohustusliku ajateenistuse sisseseadmist toetasid väga vähesed vastajad, kuid naistele avanenud võimalusse vabatahtlikult ajateenistust läbida suhtuti valdavalt pooldavalt. Oluline roll siinjuures on kahtlemata riigikaitseõpetuse õppeaine olemasolu koolides, mis täna on enamasti vabatahtlik ja sõltub konkreetsest koolist ning õppeaine kvaliteet konkreetsest õpetajast.
Naiste roll ja panus militaarvaldkonda on emotsionaalseid diskussioone tekitav teema, seda ka mujal maailmas. Endiselt tehakse uurimusi ja arutletakse rahvusvahelistes töögruppides naiste võimaluste, panuse ja võimekuse osas. Kui USA ja Kanada spetsialistid vahetavad kogemusi füüsiliste testide mahu ja mõttekuse osas, siis Norra üritab murda müüte ja tõestada, et ka naised suudavad meestega võrdväärselt raskusi kanda, kohati isegi rohkem. Ühel nõul aga ollakse selles, et tegevteenistujaid peaks valima ametikohtade, mitte üleüldiste testide alusel ning et füüsiliste aspektide käsitlemisel on võrdväärselt olulised arvestamine ka sotsiaalsete ja kultuuriliste teguritega ning ühiskonna hoiakutega üldiselt.
Kuhu liigume meie oma väikese riigiga? Millised on meie eesmärgid, valmidus ja hoiakud? Need on küsimused millele otsida vastuseid enne, kui olulisi otsuseid langetada.