aprill 29, 2016

Muutuvad jõujooned Euroopa Liidus

Spain's King Felipe waits for the arrival of Basque Nationalist Party (PNV) deputy Aitor Esteban (unseen) during the third round of talks with political parties at Zarzuela Palace in Madrid, Spain, April 25, 2016. REUTERS/Juan Carlos Hidalgo/Pool
Spain's King Felipe waits for the arrival of Basque Nationalist Party (PNV) deputy Aitor Esteban (unseen) during the third round of talks with political parties at Zarzuela Palace in Madrid, Spain, April 25, 2016. REUTERS/Juan Carlos Hidalgo/Pool

Hispaania läheb vastu erakorralistele valimistele. Teisipäeval (26.04) tunnistas kuningas Felipe VI, et ühelgi poliitilisel parteil pole piisavalt toetust valitsuse moodustamiseks. Juba eelmise aasta lõpus peetud valimised ei toonud otsustavat võitu ühelegi parteile ja patiseis Hispaanias jätkus.

Hispaania läheb vastu erakorralistele valimistele. Teisipäeval (26.04) tunnistas kuningas Felipe VI, et ühelgi poliitilisel parteil pole piisavalt toetust valitsuse moodustamiseks. Juba eelmise aasta lõpus peetud valimised ei toonud otsustavat võitu ühelegi parteile ja patiseis Hispaanias jätkus.

Euroopa Liidu kontekstis on aga oluline öelda, et see oli esimene kord Hispaania ajaloos, kui ükski partei ei suutnud moodustada valitsust. Enne olid valitsuse moodustanud kas konservatiivne Rahvapartei või sotsialistid. Ent sääraste uute parteide nagu vasakpoolne Podemos ja parempoolne Ciudadanos tulek on Hispaania poliitilist näitelava põhjalikult muutnud.
Miks tuua mängu Euroopa Liidu kontekst? Sellepärast, et sarnased nähtused leiavad aset ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Nii näiteks näitas hiljuti peetud Austria presidendivalimiste esimene voor, et ka seal pole senised peavooluparteid enam pildil. Sest esimese vooru võitsid paremäärmuslaste ja sõltumatu kandidaat. Ning kui Austrias peetaks hetkel valimised, võidaks need suure tõenäosusega paremäärmuslik Vabaduspartei.
Ja muidugi on suur küsimus, kuidas määratleda äärmust. Kui keegi saab umbes 30-protsendilise toetuse, siis mis omandab sõna „äärmuslus“ kuidagi veidra kõla. Kindlasti on vara teha suuri üldistusi, aga tundub, et senised parteid ei suuda enam inimesi kõnetada. Jah, loomulikult pakuvad nõndanimetatud äärmuslased lihtsaid ja populistlikke lahendusi, ent mündi teine külg on, et inimeste probleemid pole kuhugi kadunud. See tähendabki, et nad vajavad lahendusi.
Pariisi ja Brüsseli terrorirünnakud näitasid ka, et poliitilisse patiseisu jõudnud riigid ei kipu väga terrorismiohuga tegelema, sest kogu aur ja energia läheb omavahelisele jagelemisele. Prantsusmaa on ses mõttes küll paremas olukorras kui Belgia, kus riik oli hiljaaegu ilma valitsuseta üle 500 päeva. Pealegi kulub Belgias praegugi enamik aega valloonide ja flaamide omavahelisele tülitsemisele. Prantsusmaa on ses mõttes küll ühtsem, kuid sealne Rahvusrinne ähvardab samuti lõhkuda senise poliitilise maastiku ja tekitada seal patiseisu.
Poliitiline patiseis tähendab küll terrorismiohule tavapärasemast nõrgemat reageerimist, kuid ennekõike tähendab see tavaliste inimeste hädade edasikestmist. Tööpuudus ja sissetulekute vähenemine ei muutu, kui riigi eesotsas pole toimivat valitsust. Mingi aja suudavad riigid toimida ka nii-öelda autopiloodil, kuid mitte lõpmatuseni.
Patiseis tekitabki nõiaringi – kui inimesed lahendusi ei näe, hääletavad nad jõuliste parteide poolt. Nood aga tekitavad patiseisu juurde, kuni ilmselt teatud momendini, mil nad võimule tulevad. Euroopa Liidu väiksemate riikide nagu näiteks Kreeka puhul ei tähenda see kohe üleeuroopalist maavärinat, aga lugu muutub keerulisemaks, kui see juhtub suuremates liikmesriikides. Siis on kaalul terve Euroopa Liidu senine käekäik.
Tekst oli Retro FMi Euroopa uudiste eetris 29.04.2016.

Kategooriates: Blogi