Isegi Eesti kaitsekulude täielik nullimine ei aitaks täita riigieelarves haigutavat auku. Jutud meie kõrgetest kaitsekuludest ei kannata aga üldse kriitikat, kirjutab Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas.
17.06.2009, Kaarel Kaas
Postimees
Isegi Eesti kaitsekulude täielik nullimine ei aitaks täita riigieelarves haigutavat auku. Jutud meie kõrgetest kaitsekuludest ei kannata aga üldse kriitikat, kirjutab Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas.
Mingis osas Eesti ühiskonnast näib olevat käibetõeks muutunud arusaam, justkui oleksid meie kaitsekulud kuidagi iseäranis kõrged. See arusaam on ekslik.
Kuidas nii? Jätkem siinkohal hetkeks kõrvale kõigile vast tuntud – ja iseenesest väga olulise – kaitsekulude suhte sisemajanduse kogutoodangusse (SKT), mis NATO soovituse kohaselt võiks kõigi liikmesriikide puhul olla vähemalt kaks protsenti. Nn kahe protsendi soovitusel on instrumentaalne iseloom.
Selle olemuslikuks mõtteks on innustada alliansi liikmeid investeerima riigikaitsesse absoluutarvudes nõnda palju, et riigid poliitilisest mugavusest või mõnest muust ajendist tulenevalt oma eelarvega n-ö lati alt läbi ei jookseks ning raha jaguks piisavalt nii teadus- ja arendustegevusele, sõjatehnika soetamisele kui ka operatsioonidel osalemisele.
Vaadakem seega Eesti kaitse-eelarve mahtu veidi üldisemal taustal. Ülemöödunud ehk 2007. aastal oli Eesti kaitse-eelarve 26 Euroopa riigi võrdluses oma mahu poolest kolmandal kohal – tagantpoolt kolmandal kohal. 2007. aastal kulutas Eesti riigikaitsele 252 miljonit eurot (3,94 miljardit Eesti krooni), meist väiksema kaitse-eelarvega riigid olid Malta (36 miljonit eurot) ja Luksemburg (209 miljonit eurot).
Leedu ja Läti kulutasid vastavalt 329 ja 324 miljonit eurot, Soome aga 2,59 miljardit eurot ehk ligi kümme korda Eestist enam. Need arvud pärinevad Euroopa kaitseagentuuri (European Defence Agency, EDA) võrdlevast andmebaasist.
Olgu mainitud, et turvaliselt keset Vahemerd asuva 400 000 elanikuga Malta kaitsejõudude suuruseks annab ülevaateteos The Military Balance 2009 ligi 2000 meest ja naist. Kenasti Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia rüpes paikneva, ligi poolemiljonilise populatsiooniga Luksemburgi kaitsejõudude arvukuseks on 900 inimest. Mõlema puhul pole tegemist isegi mitte kääbus-, vaid pigem mikroriikidega.
Korraks võiks pilgu heita ka sellele, kui palju tol 2007. aastal kulutati Euroopa riikides riigikaitsele eurosid ühe inimese kohta ehk per capita. 26 euroriigi keskmiseks näitajaks oli 417 eurot, Eesti kaitse-eelarve per capita oli 188 eurot, Lätis 142 eurot, Leedus 97 ning Soomes 491 eurot.
Miks on kaitse-eelarve absoluutmaht siiski sedavõrd oluline? Põhjus on lihtne, kuid vajab veidi lähemat selgitamist.
Nimelt seisab ühe iseseisva riigi kaitsevõime piltlikult väljendudes kolmel sambal. Nendeks on inimesed, infrastruktuur ning tehnika ja relvastus. Ilma inimesteta kaitsejõude lihtsalt ei eksisteeri.
Ilma infrastruktuurita pole võimalik neid inimesi välja õpetada ja töös hoida ega ka tehnikat ja relvastust ladustada ja hooldada. Ilma tehnika ja relvastuseta pole inimestel ehk kaitsejõudude personalil vahendeid – tööriistu, kui soovite, millega riiki kaitsta. Kui ühe komponendi kvaliteet või maht selles valemis langeb alla kriitilise piiri, siis saab kahjustada kogu riigi kaitsevõime tervikuna.
Esimesed kaks sammast ehk personalikulud ja infrastruktuuri rajamise maksumus on suurused, mis sõltuvad Eesti riigisisesest elatus- ja hinnatasemest. Kaitsehanked ehk tehnika ja relvastuse soetamine aga sellest ei sõltu. Maailmaturul kehtib kõikidele riikidele võrdne hinnatase ning siin ei tee tarnijad kellelegi hinnaalandust ilusate silmade eest, keerulisest ajaloost lähtuvast kaastundest või lihtsalt seiga tõttu, et ostja rahakott on teiste omast kõhnem.
Keerukamaid tehnilisi ja relvasüsteeme ei ole liitlastel enamasti ka võimalik soetada n-ö sõbrahinnaga. See puudutab näiteks side-, juhtimis- ja luuresüsteeme, mis on kõrgtehnoloogilised lahendused ning mis tuleb osta avatud turult. Või ka õhutõrjesüsteeme, mis soetatakse aastakümneteks ja mille puhul ei tule kõne alla üle-eelmise põlvkonna eksemplaride ostmine. Vastasel juhul on peatselt tegemist lihtsalt moraalselt vananenud, seega madala efektiivsusega ja rahaliselt ebaotstarbeka investeeringuga.
Ning Eesti rahakott on rahvusvahelise kaitsehangete turu kontekstis endiselt suhteliselt kõhnake tulenevalt asjaolust, et hoolimata äsjamöödunud aastatel valitsenud Eesti majandusedu kuvandist on meie SKT absoluutmaht endiselt olnud tagasihoidlik.
Seetõttu ületaski Soome kaitse-eelarve meie oma kümme korda vaatamata asjaolule, et Soome investeeris riigikaitsesse 1,45 protsenti SKTst. Ning sama asjaolu tõttu oli Luksemburgi kaitse-eelarve Eesti omale lähedane hoolimata seigast, et kaitsekulude suhtarvuks oli seal 0,58 protsenti SKTst.
Eesti sai hakata keerukamate ja kallimate relvasüsteemide soetamist plaanima alles üle-eelmisel ja eelmisel aastal, sest meie kaitse-eelarve oli tänu SKT kosumisele roninud üle selliste kavade tegemise eelduseks oleva kriitilise piiri.
Meie seni kõige kallimaks relvahankeks on olnud lühimaa õhutõrjesüsteemi Mistral soetamine maksumusega ligikaudu miljard krooni. See summa on kaugel märkimisväärsest.
Mõned näited. Kõige odavam maailmaturul praegu saadaolev hävituslennuk on venelaste MiG-29 tüüpi hävitaja – ühe sellise masina hind on enamasti suurusjärgus 30 miljonit USA dollarit ehk 330 miljonit krooni. Soome on oma uue keskmaa õhutõrjerakettide pataljoni hankeks planeerinud kuni 500 miljonit eurot ehk ligikaudu 7,8 miljardit krooni (Jane’s Defence Weekly, 21.01.2009).
Sloveenia hange soetamaks ühe brigaadi jagu ehk 135 jalaväesoomukit Patria AMV oli aga 2006. aasta detsembris väärt 365,9 miljonit USA dollarit ehk toonase kursi järgi ligi 4,4 miljardit krooni (Jane’s Defence Weekly, 03.10.2008).
Kui Eestis eelmise aasta augustis koostatud 2009. aasta eelarveprojektis oli kaitsekulude suurus umbes 5,8 miljardit krooni (seda ilma välisabita), siis praeguses, teises negatiivse lisaeelarve kavas on kaitsekulude maht umbes neli miljardit krooni. Kahanemine nii kärbete kui SKT kokkutõmbumise tõttu (koos SKT vähenemisega langevad teadupärast ka kaitsekulud) on olnud peaaegu 30 protsenti ning mahuliselt on jõutud tagasi loo alguses mainitud 2007. aasta tasemele.
Kaitse-eelarve kokkutõmbumise kaasnähuks on olnud peaaegu kõigi planeeritud tehnika- ja relvastushangete peatamine, kirve alla on läinud ka suur osa sisemaistest infrastruktuuriinvesteeringutest. Praeguseks on kokkuvõtlikult iseloomustades peatunud Eesti kaitsevõime areng ning rahastamine on ehk piisav säilitamaks vaid status quo’d.
Edasiste kärbete korral muutub juba vältimatuks praeguseks rajatud Eesti kaitsevõime lammutamine, mitte aga arendamise edasilükkamine lähitulevikku.
Ning seda kõik ajajärgul, mil eelmise aasta augustis toimunud Venemaa rünnak Gruusia vastu pani muidu nii alalhoidlikud, poliitkorrektsed soomlased oma valmivasse julgeolekuraportisse kirjutama järgmist tõdemust: «Venemaa on valmis edendama oma huve, rakendades sõjalist jõudu väljaspool oma piire.»
Ja muide, kogu Eesti riigikaitsesüsteemi tükkis saba ja sarvedega oleks praeguseks võinud juba kas või kaks korda likvideerida – silmas pidades kaitseraha kärpimist suuruseni null krooni –, kuid riigieelarves haigutav auk poleks sellest ikkagi teps mitte täis saanud.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
